All posts by marttirell

Tahaks lund!

Sellel suvel on Eestis ilm olnud pehmeltöeldes vilets – temperatuurid on madalad, sademeid tuleb mitme kuu normi jagu ning päikest ka ei paista. Eriti ebameeldiv on selliste tingimuste korral veel laagris viibida, kus 4 päevaga on praeguste ilmade jaoks sobilikud riided otsa saanud, sest pole sooje radiaatoreid, kus asju kuivatada. Nii tuligi täna enne hommiku trenni õudusega avastada, et jalga peab panema veel eelmisest korrast märjad uisusaapad –  ei ole just parim viis treeningu alustamiseks. Sellised sügisilmad on tekitanud aga augusti lõpuks juba suure suusatamisnälja, niiet ei jõua ära oodata, millal ükskord Ramsau mäestikulaagrisse sõita saaks.

Augusti esimeses laagris, nagu eelmises postituses mainisin, toimus ka ettevalmistushooaja esimene tõsisem võistlus, mis koosnes hommikusest jooksuvõistlusest ja õhtusest rullisõidust. Laagriväsimuse pealt ei olnud küll kõige kergem enesetunne, kuid kui eelmise aasta aega nii jooksus kui ka rullis 15 sekundiga parandasin, siis võis võistlusega üldjoontes rahule jääda. Suvel ei tohigi veel vorm väga hea olla, muidu võib tekkida liigne rahulolutunne ning ei pruugi jaguda motivatsiooni ja sportliku viha talviseks võistlushooajaks. Peale võistlust läks laager aga tõsises treeningrütmis edasi – raskeid mahutreeninguid jagus igasse päeva.

Kahe laagri vahel jätkus JK Tartu Tehaste Rahvaliiga hooaeg ning kätte jõudis üks hooaja tähtsündmusi – kohalik Tartu derby viimastel aastatel väga edukalt mänginud FC Veeriku vastu. Asjaga mitte kursis olnud inimestele võis olla päris huvitav vaatepilt, kus Tamme staadioni ümbrus oli autosid täis ning kuntsmuru väljakul ajavad kaks noortevõistkonda 200 pealise publiku ees palli taga. Nii palju pealtvaatajaid juba igale jalgpallimängule Eestis ei jõua ning tänu neile oli ka atmosfäär suurepärane. Kohtumine ise lõppes Tehaste jaoks edukalt – fännide silme all võeti 4:1 võit. Sellega kindlustasime ka pääsu Rahvaliiga play-offi. Alagrupi viimase mängu peab Tartu Tehaste võistkond 27. augustil ning võidu või viigi korral lõpetatakse alagrupp esikohaga, mis annab play-offideks parema asetuse. Võistkonna tegemised palliväljakutel on jõudnud vaikselt ka kohalikku meediasse ning siin väike uudiselõik eelmainitud Tartu derby kohta. http://gamma.nportaal.ee/?p=450

Peale laagri lõppu ongi aega veel paar päeva suvevaheaega nautida ning siis on juba 12. aastat järjest vaja koolipinki nühkima minna. Loodetavasti suudan kusagilt sahtlipõhjast mõned kadunud 11. klassi õpikud üles leida, muidu ilmselt uusi ei antagi :D. Septembrikuus on võimalik üritada Treffneri koolirekordit 2,1 km krossijooksus, millest eelmine aasta veel 2 sekundit vajaka jäi.

Lõpetuseks veel nõuanne neile, kes treeningpäevikut arvutis teevad. Soovitan soojalt teha seda kas internetikeskkonnas või siis salvestada erinevatele kõvaketastele, sest vabalt võib juhtuda, et ühel päeval lendab see fail arvutis vastu taevast, nagu minul nüüd juhtuski. Õnneks olin ma nädal varem treeningpäeviku koopia salvestanud teisele kõvakettale, niiet kaduma läks vaid üks nädal, kuid oleks võinud minna ka palju hullemini.

 

Spartalikes tingimustes tugevaks

Tere! Viimasest blogipostitusest on juba üle kuu aja möödas, niiet võtan ennast nüüd kätte ja kirjutan veidi oma vahepealsetest tegemistest. Juulikuus sai käidud kahes laagris – Otepääl ja Haanjas -, mis mõlemad osutusid edukateks ning juuli lõpus treeningpäevikusse vaadates tuli jällegi tõdeda, et nii palju ei olnud ma varem ühe kuu jooksul treeninud. Treeningud ongi olnud eelkõige suunatud mahu kasvatamisele, mitte intensiivsusele. Head treeningpartnerid ja mitmekesine treeningplaan teevad aga pikad mahutrennid märksa lõbusamaks, kui need esialgu pasitavad. Augustis peaks lõpuks hakkama intensiivsusprotsent kasvama ning trennis ei pea ennast tagasi hoidma, vaid saab vahel ka täiega panna(mis vahelduseks on päris meeldiv 🙂 ).

Kui esimene laager toimus Otepääl Audenteses, millest on viimastel aastatel saanud juba nagu suvekodu, siis teine laager leidis aset Haanja kuppelmaastikul, Kurgjärve spordibaasis. Alles seal viibides õppisin sportlasena väärtustama neid treening- ja elamistingimusi, mis on meile Otepääle loodud. Soe dušš peale trenni asendus külma vee või järves ujumisega, kolmekäigulise lõunasöögi asemel pakuti n-ö lastepraadi, mis koosnes kartulist ja kastmest, ning voodid asendusid naridega, milles jooksid ringi sipelgad. Isegi ilmataat suutis pakkuda meile terve Eestimaa kõige viletsamat ilma, kui laagri esimesed kuus päeva vahet pidamata taevaluugid avas. Kuid nagu ütleb vanasõna “Mis ei tapa, teeb tugevaks”, on vahepeal ka selline kogemus vajalik. Muidu harjubki luksuslike tingimustega ära ning pärast ei oskagi enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Samas loodus pakkus seal pea ideaalseid treeningtingimusi – imitatsioonitrenni tegime Eesti kõige pikematel nõlvadel Vällämäel, paaristõuketreeningud Võrust Munamäe otsa aga olid heaks ettevalmistuseks septembrikuiseks Ramsau mäestikulaagriks. Laagri keskel tegin ka oma senise sportlaskarjääri pikima treeningu – uuteks rekordnumbriteks on 4:34.

Laagrite vaheline aeg on samuti olnud väga tihedalt sisustatud. Juulikuiste laagrite vahel puhkasin Saaremaal, kus ma mitmeid aastaid vahepeal käinud ei olnud. 30. juulil aga toimus selle suve üks suuremaid meelelahutusüritusi – nimelt saabus esimest korda Eestisse maailmakuulus USA rockbänd Red Hot Chili Peppers, kes andis Tallinna Lauluväljakul ühe selle suve suurima kontserdi Euroopas. Ma arvan, et publik ei pidanud pettuma ja sai show’d täie raha eest. Mängiti nii uusi kui ka vanu häid laule, mida rahvas kõva häälega kaasa oskas lauda. Samuti ei puudunud bassimees Flea mitmed soolod. Suusarahvale pakuks eelkõige kuulamiseks seda lugu: http://www.youtube.com/watch?v=deSpeJojHR8 :D.   Peale kontserdi sai laagrite vahel veel Pärnus ja Tallinnas Eesti vähest rannailma nautida ning, kui ma juba Pärnus olin, sai muidugi läbi astutud ka Steffani Pizzast, mis on parim koht, kus ma seni üldse pizzat söönud olen. Kui sinna kunagi juhtute, siis soovitaksin O sole mio pannipitsat, mis viib lausa keele alla :D.

Praeguseks olen juba järjekordses laagris, seekord jällegi Otepääl. Laagri esimesed neli päeva on olnud vägagi rasked, samas on trennides olnud palju uut ja huvitavat. Homme toimub hooaja esimene võistlus, mis koosneb hommikupoolsest jooksust ning õhtusest rollerisõidust. Seekord ei olegi oluline mingi kindla resultaadi saavutamine, vaid enda proovilepanek võistlussituatsioonis ja -tempos. Enne seda jõuab aga õhtul veel sünnipäevakooki süüa :).

Saunast lumehange

Kätte on jõudnud juulikuu ning lausa märkamatult on peaaegu üks kuu suvisest koolivaheajast möödunud. Kindlasti on selle põhjuseks suvised treeninglaagrid, mille tõttu vaheaeg lühem tundub, sest ei ole aega lihtsalt kodus vedeleda, telekat vaadata ja jäätist süüa.

Jõulumäe laager lõppes, nagu eelmises postituses juba mainitud sai, traditsioonilise kontrolljooksuga, kus tehti mitu head tulemust ning püstitati nii isiklikke kui ka rajarekordeid. Eelmisel korral vekslina välja käidud lubadus/eesmärk üritada Vahka nimel olevat rajarekordit see aasta ka lõpuks õnnestus – suutsin parandada oma aega 10 sekundiga ning seega lõin Vahuri aega 5 sekundiga. Uued 2,2 kilomeetri jooksukrossi rekordnumbrid on peale selle aasta laagrit 7:03. Rekordjooksu puhul sooviks tänada meie grupiga kogu laagri kaasa teinud Teetu, kellel “jänese”amet väga hästi välja tuli ning mind esimesel ringil kiiremini jalgu liigutama pani :). Häid tulemusi näitasid ka noored tüdrukud, nende jooksude tulemusi saate kindlasti vaadata Suusaklubi kodulehelt. Eelviimasel päeval oli meil kavas uudne nn. grupisõidu treening, kus sõideti mitmekesi koos ning aset leidsid vahefinišid nii mäe kui ka sirge peal. Treening oli huvitav, kuid nagu öeldakse – esimene kord läheb ikka aia taha. Nõnda juhtus ka meiega – arutasime pikalt, kes millise kiirusega rullid peaks saama, kuid lõpuks olid olud ikkagi üpris ebavõrdsed. Õhtul olid kõik jalkafännid õhtuste “surmagrupi” mängude ootuses, kui ühtäkki Jõulumäelt elekter ära kadus. Tänu Ergo saksa keele oskusele saime aga minna Saksamaa-Taani mängu vaatama sakslaste karavanbussi, kes sellel õhtul Jõulumäe Spordikeskuse parklas peatusid. Kuigi tegu ei olnud tulihingeliste jalgpallifännidega, oli see üks vägagi meeldejääv jalgpalliõhtu. Laager lõppes pika, 4-tunnise treeninguga, mis koosnes imitatsioonist ning paaristõuketrennist. Õhtul koju jõudes andis laagriväsimus tunda ning väga raske oli sundida ennast kotti lahti pakkima ja seejärel omakorda uut reisikotti kokku panema, et järgmisel hommikul kohe Tallinna lennujaama ning sealt edasi Hispaaniasse sõita.

Reis Barcelonasse algas kohe suure segadusega. Tallinna lennujaama jõudes teatati, et lennufirma Cimber Air, millega me Kopenhagenist edasi Hispaaniasse pidime sõitma, on pankrotti läinud. Tänu sellele, et lennupiletit olid võetud läbi Estonian Airi, organiseeriti meile teine lend. Vahemaandumine toimus selle järgi aga hoopis Münchenis, kus oli aega vaid 35 minutit, et tundmatus lennujaamas ühelt lennukilt teisele jõuda. Kokkuvõttes laabus kõik aga kenasti, kuigi, mis seal salata, õnne oli ka päris palju :). Münchenisse lennanud Lufthansa lennukompanii pakkus lausa lennukipardal sooja pitsat ning väga maitsvat kooki. Hispaaniat valdas kogu 8 päevase puhkuse jooksul suur soojalaine, kus temperatuur isegi öösel  eriti alla 25 soojakraadi ei langenud. Hotell asus rannakuurortis nimega Llore de Mar, kus oli kaks paari kilomeetri pikkust randa. Tegu oli väga mägise alaga, niiet algselt plaanitud lihtsad ja lihast toonuses hoidvad jooksutrennid kujunesid päris raskeks, kus tõusumeetreid kogunes sama palju, kui Tartus kogu aasta jooksutrennidega.  Lisaks külastasin Barcelona olümpiastaadionit, kus juulis toimub Juunioride EM kergejõustikus, ning Prantsuse rannakuurorti Saint-Cyprien, kus ranna pikkus oli eeldatavalt üli paarikümne kilomeetri(lõppu lihtsalt ei paistnud:D).

Hispaanias ei saa üle ega ümber ka jalgpallist. Kohalikud läksid ikka täiesti lolliks pärast Hispaania võitu veerandfinaalis Prantsusmaa üle. Tänaval kõndides tuli olla eriti tähelepanelik, et mõne raketiga pihta ei saaks. Oma lemmikmeeskonna Inglismaa teekond lõppes ka seekord kaotusega veerandfinaalis ja penaltiseerias. Barcelona McDonald’sit külastades nägin aga järjekordset näidet sellest, et elame infoajastus. Nimelt tavalise kassast tellimise asemel olid sinna paigaltatud automaadid, kust saad valida endale menüü ning siis soovi korral kiht-kihi haaval endale burgeri kokku panna. Sel ajal, kui sa tellitud asja eest automaadis maksad, on sealsed kokad jõudnud su tellimuse juba kandikule panna ning kliendid saavad kohe einet nautima hakata(jah, just nimelt nautima :D).

Kodumaale jõudes tervitas ilm meid aga kohe vihma ja külmaga. Soojalt maalt tulles tundus 13 kraadi veel eriti jahedana ning kohe tuli meelde rockbändi Terminaator laul Juulikuu Lumi :D. Erinevalt esimesest lennusõidust läks tagasitulek vägagi ladusalt ning sai mõne tunnikese magada, enne kui hommikul uuesti laagrisse tuli sõita. Seekord olen laagris juba Eesti juunioridekoondisega ning laager on poole pikem kui esimene – 2 nädalat. Loodetavasti kulgeb ka teine laager ilma viperusteta ning Jõulumäe laagris valu teinud põlv on vahepealse lihtsama nädala ning sooja kliimaga terveks saanud.

Tunni aja pärast on algamas jalgpalli EMi finaal. Loodetavasti ei tule samasugune igav mäng nagu viimaste aastate jooksul kõik Hispaania mängud on olnud. Tuleb tõdeda, et elus esimest(ja loodetavasti viimast :D) korda peab hoidma pöialt Itaaliale, kuid eelkõige loodaks näha huvitavat ja ründavat jalgpalli, kus eesmärgiks on väravate löömine, mitte söötude arvu kasvatamine :).

 

 

 

 

Jõulumäe laager

Tere kõigile Tartu Suusaklubi lehe külastajatele. Treenerite palvel teen algust oma blogiga, kus üritan siis kajastada suusataja elu läbi noorsportlase silmade. Kindlasti on kõik kursis Kareli kui tippsportlase tegemistega blogi kaudu, niisiis üritan anda ülevaate ka oma(kui ka treeningkaaslaste) tegemistest nii treening- kui ka võistlusperioodil.

Teen siis kiiresti kokkuvõtte ka möödunud hooajast, mis pakkus nii kordaminekuid kui ka pettumusi. Hooaeg algas erinevalt kui eelnevad, sest pidin olema heas vormis juba detsembri keskpaigaks, kui toimus Otepääl 900 meetrise ringi peal Noorte Olümpiafestivali katsevõistlus. Jäin oma sõiduga üpris rahule, kuigi norrakatele(loe: Norras õppivad eestlased) veel vastu ei saanud. Kuna Eestit pääses Innsbrucki esindama ainult katsevõistluse võitja, sai hooaja peaeesmärgiks näidata head minekut Põhjamaade Noorte Meistrivõistlustel, mis sel hooajal toimusid meie kodukamaral – Mammastes. Ma arvan, et esimest korda elus suutsin oma vormi ka täpselt õigeks ajaks ajastada(võib kõlada veidi naljakalt, aga just nii see lõpuks välja kukkus :D). Puudu jäi sel korral aga sportlikust õnnest, kui distantsi keskel suusaside purunes. Vähemalt näitas võistlus, et omavanuste norrakate-rootslastega kannatab hea vormi ja suusa korral täitsa võidu sõita. Ma arvan, et Põhjamaade Noorte Meistrikad iseloomustavadki möödunud hooaega kõige paremini. Areng oli võrreldes eelmise hooajaga toimunud ning suutsin näidata päris head minekut, kuid ühest säravast tulemusest jäi puudu.   Ühesõnaga – purakat ei õnnestunud tulemuseks realiseerida. Positiivse poole peale võib kanda 5 parima võistluse keskmise FIS-punkti ning sellega ka juunioridekoondise normi täitmise. Emotsionaalses plaanis oli kindlasti meeldejäävaks ENoMV teatesõidu kuld Tartu Suusaklubi võistkonnaga, kus meid küll favoriidiks ei peetud, kuid suutsime näidata taktikaliselt head sõitu ning lõpuks koos Mardi ja Ergoga ka konkurente edestada. Palju ei jäänud puudu ka teatesõitude kuldsest duublist, kus koos Mardiga pidime tunnistama Nõmme Suusaklubi nappi paremust.

Nüüdseks on aga juba järgnevaks hooajaks plaanid ja eesmärgid paika pandud ning käimas juba esimene laager. Aprillikuu puhkuse sisustasin autokooliga, mille just enne laagrit ka edukalt lõpetasin. Nüüd tuleb vaid paar kuud oodata, enen kui load kätte antakse :). Et mitte kodus niisama vedeleda, ühinesin ka jalgpallivõistkonnaga Tartu Tehased, mis mängib Rahvaliiga Tartu piirkonnas. Juunist aga alustasin juba erialaste treeningutega, et laagri koormusteks valmis olla. Tuleb välja, et sellega väga hästi toime ei tulnud, sest laagri esimesed päevad on kulgenud üpris raskelt. Aga samas nagu üks Eesti tippsuusataja on öelnud: “Kui suusatajal suvel kusagilt ei valuta, siis on midagi valesti tehtud”. Niiet tuleb koormused ära kannatada ning mõelda sellele, et pärast laagri lõppu saab sooja Hispaania päikese alla nädalaks ajaks puhkama, et treeningrutiinist korraks väljuda. Täna oli laagri esimene kerge päev, homme leiab aset aga traditsiooniline Jõulumäe kontrolljooks, kus eesmärgiks ei saa võtta vähemat kui Vahka rajarekordi purustamist, millest eelmisel aastal veel 5 sekundit vajaka jäi.

Kevadel suvist telekava sirvides vaatasin, et tänavune suvi on lausa mõeldud tugitooli sportlastele. Terve juunikuu sisustab jalgpalli EM, juulis on kergejõustiku EM ja Tour de France, mis Eestis iga aastaga populaarsust kogub, ning augustis otseloomulikult Londoni olümpia, peale mida saab veel kaasa elada Eesti korvpallikoondise tegemistele. Kuna Eesti jalgpallikoondis kahjuks EMile ei pääsenud, on kindlasti kõigil oma lemmikmeeskonnad välja kujunenud. Ise hoian pöialt inglastele ning loodan, et vahelduseks teeb keegi lõpu ka hispaanlaste võitudejadale(nagu seda tegi Chelsea Barcelonaga).

Päris huvitav oleks näha, mis toimuks Barcelonas(koht, kuhu ma kosutavale puhkusele lähen), kui Hispaania meeskond kas EMilt välja langeks või selle ära võidaks. Ilmselt mõlema variandi puhul lendavad raketid ja fännid laamendavad tänavatel :D. Samas üritan puhkuse ajal ka treeningut mitte ära unustada, kuigi see võib vahetevahel raskeks osutuda.

Martti