Vabaduse maitse on suus, tõeline vabanemise tunne. Tegelikult võivad need olla ka spordijoogi apelsinimaitse ja lihaste tulitamise tunne. Kokkusattumusena lõpes selle suve viimane kodumaine treeninglaager 20. augustil. Kolmele nädalale panime punkti pisut üle viietunnise rullitreeninguga. Eks ma olin seda lõppu juba mõnda aega oodanud, sest päris raske oli. Nüüd, pärast viimast trenni, ei oska kuidagi olla. Väsimus on nii suur, et taastumiseks läheb kindlasti mitu päeva.
Nii kirjutasin kohe pärast viimast treeningut, aga päris blogipostituse jagu mõtteid ei jõudnud kirja panna ja jätsin asja katki.
Olen mõned korrad trennis käinud ja täna toimus ka kontrollvõistlus, kus Raidole ja Aivarile kõvasti kaotasin. Lisades, et tunde-kilomeetreid ja intensiivsust on augustis juba väga korralikult kogunenud, võib talupoja loogikaga hoolega puhkama asuda. Järgmine treeninglaager algab 1. septembril Ramsaus ja mäestikku on targem minna korralikult puhanuna.
Pika laagri järel tundub iga päev ärgates, et “eile olin ikka veel väsinud, täna on palju parem tunne”. Organism on lihtsalt nii kurnatud, et enam ei mäletagi, missugune see puhanud tunne on. Väsimuse mõõtmiseks ei ole väga head markerit (enesetunne võib petta ja olla suhteline, nagu just kirjeldasin), aga parim võimalik näitaja on uurea sisaldus veres:
“Kui kestva ja intensiivse kehalise pingutuse mõjul tekib glükogeenidepoode kurnatus ja süsivesikute juurdepääs on väike, siis lagundatakse ulatuslikult kehavalke, mille iseloomustajaks ongi uurea sisaldus veres./-/Kui organism enam treeningukoormuse tõusuga ei kohane, tekib jääkväsimus, mida iseloomustabki uurea tõus veres.”
Meie koondisel on olemas selline kallis masin, mis sõrmest võetud veretilgast uurea näidu välja loeb. Igahommikune mõõtmine lisab väsimuse tundele objektiivsuse ja aitab treeninguid paremini juhtida.
Järelejäänud nädalal kodus valmistun Ramsau laagriks: pakkimine ja puhkamine. Mõne korra käin tsipakene trennis ka.
21. augustil käisid rahvuskoondislased Jõulumäel Swedbanki suvelaagris treeningute läbiviimisel abis. Minule sattusid 12-aastased tüdrukud, kelle juhendamisel oli abiks noortetreener Marta Kask (Tartu Suusaklubi).
Mõnede tüdrukute nimed olid Swedbank Noortesarja võistlustelt kõrva jäänud ja Jõulumäe tõusudel oli näha, miks nad auhinnalistele kohtadele sõidavad – samm oli võimas.
Ja lõpetuseks pilt augusti keskpaigast, kui olen just ühe tugeva imitatsioonitreeningu lõpetanud. Väsinud (seda näitas nii uurea näit kui ka enesetunne), aga õnnelik (puhtalt subjektiivne arvamus :D)
Karel