Lumelaager, aga lund on vähe.

Vaba aega on ju küll, aga blogipostitus vajab päris palju kättevõtmist. Peaks ikka midagi kirja panema. Võibolla kunagi hiljem kirjutan ka eelmisest laagrist, aga nüüd hüppan otse tänasesse päeva.

Tänane päev oli Olose laagri kolmas treeningpäev. Laagrisse lendasime päev pärast murdmaakoondise traditsioonilist pressikonverentsi, mis toimus 25. oktoobril Solarise keskuses. Olosel tervitasid meid paari eelmise aastaga võrreldes vähem talvised olud, kuid külmakraadid, härmas maa ja soodne ilmaprognoos sisendasid optimismi. Rajameistrid on eelmisel talvel toodetud ja üle suve saepuru all hoitud lumest maha pannud 2,7km ringi, mis on 26. oktoobril päris hea tulemus…

Kahjuks hakkas ilmaprognoos oodatud pakasekraade aina kaugemale lükkama. Rajal hakkavad kivikesed välja sulama ja suuski lõhkuma. Teine ja isegi suurem probleem on iga päevaga suurenev koormus lühikesele ringile. Homsest alustavad trennidega tšehhid, peagi peaks ka Soome koondis kohal olema. Kuna paljudes teistes suusakeskustes (näiteks 50km eemalolev Levi) pole üldse lund, siis hakkab siia tulema ka neid suusatajaid, kellel see esialgu plaaniski polnud.

Aga nagu ütleb Jack (Jaak Mae): „Ei ole vaja otsida põhjuseid, miks ei saa, vaid otsida lahendusi, kuidas saaks!“ Võtame sellest ringist kõik ja ootame pakast, mis lubaks lund juurde teha ning ringi pikendada.

Mõned päevad enne hooajaeelset viimast laagrit toimus suur pakkimine. Praktiliselt kõik suusad ja kepid, suusamäärded, -hooldusvahendid ja palju muud pandi kahte koondise bussi. Lisaks pani iga mees maad mööda teele need asjad, mis lendamisel 23kg limiiti ei mahtunud ja söögikraami ka, kuna Olose laagris teevad sportlased ise süüa ja kodumaine kaup on maitsvam (juust) ja soodsam. Meie maja elanike (mina, Algo, Madis) söögilauda aitas katta AS Salvest, kust meile eraldati kastmeid, suppe, mulgikapsaid ja moosi. Lisaks said kaasa vanaema marineeritud kurgid, mis juba eelmisel aastal väga hea vastuvõtu osaliseks said :).

Laagri algus on lühikese suusaringi kiuste OK. Oktoobri viimastel päevadel on veel piisavalt valgust ja täna oli ka päike vilksamisi mäe tagant nähtav. Novembri lõpus, kui laager lõppema hakkab, on päeva pikkus umbes 5 tundi. Hommikuse trenni lõpus on valge, kuid õhtune treening on täielikult tehisvalguses. Pimedusest kirjutan pikemalt siis, kui ta käes on.

Uute postitusteni!
Karel

Alati naerusuine hooldemees Meelis Aasla varustust pakkimas. iPhone teeb väga häid pilte 😉