Tervitused päikeselisest Ramsaust! Laager on kestnud kõigest 5 päeva, kuid muljeid ja elamusi on selle ajaga niivõrd palju, et ei teagi, kuskohast alustada. Kõigepealt siis üldisest eluolust. Elame koos Eesti meestekoondisega 1200 meetri kõrgusel merepinnast Ramsauer Almis, kus peatuvad ka lisaks meile Ukraina ja Jaapani koondised, lisaks jõudis täna siia suur hulk vene laskesuusatajaid. Minu kui noorsportlase jaoks on see esmakordne kogemus elada kui vati sees – kõik vajalik tehakse sinu eest ette-taha ära ning endal jääb üle vaid korralikult treenida. Treeningutest aga raskemakski on kujunenud minu jaoks söömine – nii lõuna kui õhtu on 3-käiguline a la carte, kus portsud on pehmeltöeldes suured ning mulle kui väikese söömaga poisile osutuvad need suureks väljakutseks. Samas on toidud ülimaitsvad, niiet neid alles jätta oleks patt. Kui esimesel-teisel päeval trotsisime vihma ja udu, siis järmised kolm päeva on olnud taevas selge ja päike särab – ühesõnaga ilm on parem ning soojem kui Eesti suvi :D.
Sõna „treening“ on saanud Ramsau mäestikulaagriga minu jaoks aga hoopis uue tähenduse. Kui ma varem avasin, et Vällämäel 15 tõusu teha on tõsine treening, siis siin on pea iga treening sellest raskem. Hommikul on äratus kell 6:30 ning kaheksast paneme üleval Dachsteini liustikul juba suusad alla. Esimest aastat kõrgmäestikus treenides on suusatempo küll tagasihoidlik, emotsioon see-eest aga väga kõrge. See on kirjeldamatu tunne, kui päikese käes on 10 kraadi sooja, rajamasin on just klassikajälje sisse tõmmanud, lumi on kergelt veel miinuses, suusk toimib hästi ning kõrval suusatab mitusada sportlast, enamasti suusataja kohta üsna nappides riietes. Kaks tundi suusatreeningut möödub meeletult kiiresti. Sellega on päeva lihtsam ja mõnusam osa möödas. Rikkalik lõunasöök söödud ning pooleteisetunnine uinak tehtud, on aeg minna õhtusele treeningule, milleks on kas imitatsioonitreening või rullisõit. Imitatsioonitreeningul läbime „soojenduseks“ ligikaudu 14 kilomeetri pikkuse Rittisbergi raja, milleks kulub 20 minutit üle tunni(imitatsiooni kohta üsna hirmuäratav tempo). Seejärel oleme jõudnud kuulsa Wassbergi tõusu alla, millest esimesel korral ronime üles 9 minutit ehk umbes poole. Jõudnud tagasi alla küla kõrgusele, teeme „magustoiduks“ veel kaheksa kreatiinfosfaati. Otse loomulikult teeb iga üks veel lõdvestuseks jooksu ning veidi ka basicut. Mõni aasta tagasi tegi Eesti sprindikoondis video rullitreeningust, kus ronitakse paaristõugetega mäest üles ilma ühegi laskumiseta. Video tundus küll muljetavaldav, kuid enne, kui ise seda treeningut läbi pole teinud, ei saa teada, mida sportlane selle hetkel tunneb. Laagri jooksul on selliseid treeninguid kavas kaks tükki, millest esimene, uisurullidel, on nüüdseks minevik. Trenni jooksul „ronisime“ kaks korda Schladmingu küla äärest Ramsau külasse, kõrgustevahega 500 meetrit. Kui esimene kord tõusuvariandi/wassbegi tehnikas ei olnudki veel kõige hullem, siis paaristõugetega selle raja läbimise loeksin küll oma suusatajakarjääri kõige raskemaks treeninguks. Õnneks oli raja lõpp-punktis roheline tool, kuhu ma ka kohe istuma vajusin. Suutsin veel 4st plaanis olnud KrPst kaks ära teha, kuid rohkemaks lihtsalt jõudu ei jätkunud. Õhtustel treeningutel on heaks motivaatoriks õhtune saun, mis Eestis võib-olla isegi spa mõõdu välja annaks. Valida on auru ja soome sauna vahel, samuti on olemas vägagi korralik muusikasüsteem ning lamamistoolid lõõgastumiseks. Peale selliseid treeninguid ja õhtust sauna ei jätkugi õhtul enam muudeks tegevusteks energiat ning hiljemalt kell 10 vajub juba silm looja.
Täna oli laagri esimene aktiivne puhkus, mis tavaliselt tähendab rahulikku, kuni 2-tunnist treeningut. Kuid see ei ole tavaline laager. Treeningplaanis oli kirjas 3-tunnine matk, mille pikkuseks lõpuks osutus 4h 15min. Rada oli aga rohkem kui huvitav. Alustasime 900 meetri kõrguselt ning esimesed poolteist tundi ronisime üle kilomeetri ülespoole. Jõudsime välja järveni, kus kõige julgem poiss vaevalt 15 kraadises vees ka ujumas käis. Seejärel ronisime mööda kaljusid raja kõrgeimasse punkti 2200 meetri kõrgusele. See osutustki matka tehniliselt raskeimaks lõiguks, kus vahepeal adrenaliini(ning sellega ka pulsi) täitsa lakke lõi. Lõpetuseks tuli mäe otsast ka alla jõuda – selle aja jooksul jõudsid mu mõlemad hüppeliigesed mitmel korral välja väänduda. Samas pakkus matk suurepäraseid vaateid alpidele ja nendevahelistele küladele ning unustamatuid elamusi. Muidugi teeb matka eriliseks ka hea seltskond, ilma milleta oleks kindlasti raskematel hetkedel allaandmismõtted pähe tulnud.
Aktiivse puhkuse päeva vabal õhtul jõudsime ära käia ka Schladmingu keskuses, kus oli nii kalleid kui ka odavaid poode. Siin ka üks stiilinäide odavast poest.
Uued muljed juba laagri lõpupoole.