Sportimine vabastab endorfiine ja tekitab hea tunde. Reede õhtul käisin koos isaga jooksmas. Tema jooksis Tartu linnamaratoniks valmistudes kiiremaid lõike, mina tegin tervisesporti ja lõdvestasin laagrist väsinud jalgu. Veidi üle tunni värskes õhus ja tundsin end tõeliselt hästi. Tegin maja ees mõned venitused, endal naeratus suul.

Laupäeval toimus Tartu Sügisrull. Minu koduklubi korraldas võistlust juba 18. korda ja tänavu tõi klubikaaslane Peeter Kümmel starti oma sparringupartnerid treener Christoph Schmidi grupist. Naiste klassis võttiski võidu sel talvel Nove Mesto MK-etapil teisel pjedestaali astmel seisnud šveitslanna Laurien van der Graaff.

Meeste stardis olid lisaks Eesti sprindikoondislastele Siim Sellisele ja Peeter Kümmelile ka Lasse Paakkonen ja Kalle Lassila. Tugevad välisvõistlejad tõstsid pealtvaatajate huvi jõuproovi vastu ja tekitasid elevust võistlejates.

Võistlusformaat on minule teada olevalt ainulaadne, koosnedes kolmest osast: krossijooks, boksipeatus ja rullsuusatamine. Jooksudistantsi järel vahetavad võistlejad ketsid suusasaabaste vastu ja tormavad edasi rullsuuskadel, kusjuures vahetuse aeg on võistluse üldaja sees. Kiire vahetuse nimel jäetakse mõned paelad, lukud või klambrid kinnitamata ja saapad pole päris mugavalt jalas. Vahetusalas on võimalik päris palju aega võita, nii on riskid õigustatud. Päeva kiireima boksipeatuse teinud sportlane saab eriauhinna.

Minu enda boksipeatus läks katastroofiliselt. Mul on loksuvate saabastega ebameeldivad mälestused hõõrutud kandade näol ja kulutasin konkurentidest 20-25 sekundit kauem. 2,4km jooksu järel olin Vahur Teppani, Lasse Paakkoneni ja Peeter Kümmeli järel neljas. Aeglane vahetus jättis mu triot jälitama.

Minu õnneks ei teinud sprinterid head koostööd ja ma hakkasin neile vaikselt lähenema.

Mitmekesi olnuks kerge üksteise alla tööd tehes edu kasvatada. Ma pingutasin kõvasti ja jõudsin mõned ringid enne finišit neile juba peaaegu kandadele. Siis hakkas neil kiire ja proovisid veel eest sõita. Pildil on hetk, kus Lasse ja Vahur teevad kiiremaid liigutusi minu maha raputamiseks. Kollases särgis Karel on kohe tuulde jõudmas.

Mul õnnestus liidrid kinni püüda ja alustasin viimase ringi poole peal spurti. Endalegi üllatuseks pääsesin lihtsasti ette ja andsin endast kõik, et konkurendid hästi tuulde ja jõuaks. Viimases kurvis valmistusin juba paaristõukeid tegema (finišisirge tuli läbida paaristõugetega, et oleks ruumi mööduda), kui keegi karjus: “Viimane ring! Hoia gaasi peal!”… Järgneval pildil veeren kohe üle finišijoone, mis veel ei päästnud, kuna üks ring jäi veel sõita. Tegin ringide lugemisel vea (kokku oli neid 7) .

Viimasel ringil nullisin kogu päeva töö ja endorfiinide mõju taandudes oli enesetunne vilets. Loomulikult ei olnud ma pärast valearvestust ja varast spurti täiesti tühi. Minus oli piisavalt energiat, et jätkata ja proovida uuesti. Sellegipoolest arvasin ma, et ma olen nüüd lõpuspurdi ära teinud ja järelikult olen väsinud ning võin käega lüüa. See oli kergema vastupanu tee, mis tol hetkel tundus õige ja loogiline. Vahetult pärast võistlust olin olukorraga leppinud ja pidasin ringide lugemisel tehtud viga koomiliseks seigaks. Juhtus nii ja mul ei olnud võidu peale sõitmisel enam šanssi. Veidi hiljem jõudis reaalsus kohale ja olin enda peale vihane, et ei andnud endast kõike. Asjata ei ütle sportlased enne võistlust, et lähevad endast kõike andma: väga paha tunne on, kui midagi sisse jääb.

Võistluse võitis suure üllatusena Vahur Teppan Peeter Kümmeli ja Lasse Paakkoneni ees. Lõpuks olid vahed päris konkreetsed.

Sügisrulliga läks nagu läks, karavan liigub edasi. Juba kolmapäeval lendame taas Ramsau lumelaagrisse.

Tänud Anette Kasemetsale piltide eest!

Kuulmiseni!

Karel