ehk suusatajate seiklused Norras, kus kõik pole alati korras.

/Panin järgneva kirja eile öösel kella ühe ja nelja vahel kohaliku aja järgi, bioloogilise kella järgi veel tund hiljem. Ei viitsinud puhanud peast väga toimetada, võib olla vigane./

Kuusamo MK-lt koju reisides olime lennujaamas koos Eestist võistlusi kajastama sõitnud ajakirjanike Jaan Martinsoni ja Deivil Tserpiga. Viimasega vesteldes ja olukorda (tulemusi-vormi) hinnates ütles Tserp, et hullemaks minna ei saa ja nüüd peaks edasi seis paranema. Nõustun viimasega, et seis peaks paranema, aga hullemaks saab alati minna. Isegi siis, kui tundub, et põhi on käes.

Viimane asi, mis hullemaks läks, oli meie lühike reis Lillehammeri MK-le. See on ju siin samas: Tallinnast poolteist tundi lendu ja Oslost kaks tundi bussisõitu. Otselend on tõeline haruldus meie reisiplaanides. Enamusel reisidest on vahemaandumine Helsingis. Täpselt nii oli ka Kuusamost koju tulemine.

Tol õhtul oli Helsingis ja Tallinnas tugev tuul. Mõlemal maandumisel oli palju turbulentsi ja Tallinnas küljetuulega võideldes läks katkestas piloot maandumise ja tõusis uuesti kõrgemale, et teist korda proovida – õnnestus. Natuke ebamugav oli, aga vähemalt olime kodus. Peaaegu kodus: lennujaamast pidin öösel veel autoga Otepääle sõitma.

Nüüd on ees juba järgmine nädalavahetus ja uued võistlused. Reis kujunes aga tõeliseks katsumuseks. Lend väljus õigeaegselt, aga Oslo tiheda lennuliikluse tõttu tiirutasime veidi lennujaama kohal ja maandusime pool tundi hiljem. Siis ei olnud meil korraldajate bussi vastas. Buss, millega eestlased koos austerlastega pidid Lillehammerisse sõitma, oli vist hilinenud eestlased maha jätnud ja meid tõsteti järgmise bussi peale. Ootasime veel natuke šveitslasi, kes meiega sõitma pidid. Buss sai pärast lennujaamas kvaliteetset ajaveetmist (loe: tund aega passimist) liikuma kell 21.

Pool tundi hiljem suunas politsei kõik bussid ja veokid maantee äärsesse parklasse, et ketid peale panna. “Tere-tore,” mõtlesin, ” edasi sõidame viiekümnega!” Haah, oleks saanud siis sõita. Üsna kohe pärast kettide monteerimist (poole tunni töö) leidsime end ummikust. Korralik seismine, mitte lihtsalt aeglane kulgemine. Paari tunniga läbisime mõned kilomeetrid, võibolla kümme. Kell 1 öösel saabus läbimurre ja saime liikuma. Mööda sõitvalt politseinikult saime teada ummiku põhjuse. Teel oli olnud palju avariisid. Nende taha jäid mõned autod seisma ja osad juhid otsustasid tee peal oma autos ööd veetma jääda. See kasvatas ummiku suuremaks, kuna magajatest pidi mööda sõitma. Lõpuks käis politsei neid äratamas ja ummiku sõlm hargnes lahti. See juhtus 10 minutit tagasi. Nüüd jäime jälle natuke toppama. Aaahh, mida need norralased kõik keset ööd autoga sõidavad?!?! Ahjaa, paljud neist alustasid ka oma lühikest sõitu neli tundi tagasi

Kell on saanud 2.10, magasin vist natuke, aga kindel pole. Ma ei tea, kaugel me oleme, aga mingi teeviit näitas kusagile Olympiahalleni poole, võiks nagu üsna lähedal olla. Bussijuht tegi millegi pärast peatuse. Ei tea kas pingutab kette või midagi. Mõned Šveitsi mehed käisid õues põit kergendamas ja libistasid asfaldil. Tundus päris libe. Loodetavasti ei võta ta kette maha. Meie elukoht on Lillehammeri linnast veidi mäkke sõita ja seal on kindlasti kette vaja.

Meie, murdmaasuusatajad saame enne võistlust veel ühe täispika öö magada, aga suusahüppajatel on võistlus juba homme. Bussis on ka Simon Amman.

Ok, bussijuht jukerdas 15 minutit ja võttis ketid alt. Siin, kus praegu oleme, on lund väga vähe, aga tänane info võistluskohast rääkis tugevast lumesajust – järelikult pole veel kohal…

Johhaidii! Nägin liiklusmärki: Lillehammer 43km! Me elame sealt veel kaugemal. Kell on 02.35. Varsti võib hommikuse pudru pliidile podisema panna 🙂

Kell on 3 öösel, Lillehammeri hüppemägi paistab! Bussis oleme olnud 6 tundi, aga meil on veel natuke minna. Kui bussijuht mäkke sõites kettideta hakkama ei saa, siis helistan hooldele ja lasen järgi tulla. Pooletunnist kettide pealepanekut ei viitsi enam taluda.

03.25 läksid osa Šveitsi koondisest Radissoni hotellis maha. Nüüd läksid samas lähedal olevasse Birkebeinereni hotelli ka ülejäänud ja meie reis jätkub Nordseteri suunas.

Kell on saams 4, ootame taksot!! Birkebeinereni hotelli juures teatas bussijuht, et temale pole midagi räägitud Nordseterisse sõitmisest (15km eemal) ja tellisime takso. Pärast kella 4 hommikul olime kohal ja magama sain vist umbes poole viie ajal.