Hüpoglükeemia on veresuhkru langemine alla normi.

Proovige seda kodus järgi. Vahva tunne on.

Jaanipäev on Eestis kõige suurem püha ja ma ei tea inimest, kes teaks inimest kelle laager kestaks üle Jaanipäeva. Küll oskan tuua näiteid treeningrühmadest, kelle laager just täna lõpeb. Nii ka meil. Selleks, et viimane mahl välja pigistada ja pidupäeval mitte mingit “lähme-teeme-tantsime-hüppame üle lõkke-jne-tunnet” ei peaks kartma, oli meil plaanis viietunnine trenn. Täpselt sama kaua pidid tänasel lühendatud tööpäeval kõik tööinimesed kontoris või kus iganes olema.

Treening koosnes kahest osast: 2h imitatsiooni ja 3h uisurullidel. Ma hüppan oma looga imitatsioonist üle ja maandume kusagile sinna, kus kogu trenn on kestnud umbes 4,5 tundi. Sõitsin Algoga (Kärp) koos rulle ja olime Sihvale risti peale jõudnud. Mina tundsin ennast terve eelneva aja väga hästi ja pakkusin välja, et venitame trenni veidi pikemaks, kuid Algo jäi oma plaanile kindlaks. Mina keerasin kodust kaugemale Kääriku poole ja Algo sõitis otseteed koju. Käärikul sain endise Suusaliidu presidendi hr. Savi suvila juures oma tühja joogivöö allikaveega täita ja kodutee rullide alla võtta.

See hetk, kui ma pärast joogivöö täitmist liikuma hakkasin, oli päris huvitav. Kui keha on nii kurnatud, siis ei tasu seisma jääda, sest väga raske on liikuma saada. Aga panin jalad tööle ja sain “masina” jälle soojaks. Nüüd hakkas tasapisi lähenema see põnev asi, mida me sedasorti treeningult ootame – hüpoglükeemia. Joogiks oli selle tarbeks kogu trenni olnud vaid vesi ja organismil hakkas süsivesikute varu otsa saama – juba kulusid energia saamiseks rasvad.

Kuidas ma tajun hüpoglükeemiat? Mul tekkis nälg. Tihti räägime selliste trennide lõpus, mida keegi süüa tahaks või sööb, kui koju jõuab. See on üsna masohhistlik käitumine, aga nalja saab. Eile käisin kinos vaatamas filmi “Kõrvalnähud” (originaalpealkiri “Limitless”, julgen soovitada. Siin on selle filmi promoks üles seatud veebileht http://www.theclearpill.com/. Vaadake tutvustavat videot ja pöörake tähelepanu kõrvalnähtudele :)), kus kogu trall käis NZT-nimelise tableti ümber, mis andis selle tarvitajale võime oma ajupotentsiaali 100% kasutada: kõik mälukillud on kristallselgelt meeles ja kõike uut haarad lennult.

No vot see hüpoglükeemia annab ühes spetsiifilises valdkonnas samad võimed! Nimelt võid kodust eemal olles loetleda üles kõik söödavad asjad, mis on sinu külmikus ja kappides. Ka mina hakkasin mõtlema süsivesikurikaste toiduainete peale, mis mul kodus olemas on, et valida esimene asi, millesse ma kohe hambad sisse löön. Võitjaks osutus rosin “Sultan”, millele järgnes juustuleib. Need ampsud muutsid silmavaate sirgeks ja olemise reipamaks. Korralik lõuna sisse ja kosutav uinak otsa.

Nälg ei ole muidugi ainus, mis veresuhkru langusega kaasneb. Lisaks sellele muutuvad silmalaud raskeks, silmapilgutused on aeglased. Kuna kehal on energiat raskem leida, kannatab ka termoregulatsioon ja riietes, milles trenni alguses oli soe, hakkab veidi külm. Ja siis veel need tasakaaluhäired. Kogu keha läheb veidi kangeks ja pikalt ühel rullil libiseda ei saa. Väike värin tuleb ka sisse. 🙂

Oota ja mis on sellise enesepiitsutamise point? Et see blogi ka veidi hariva alatooniga oleks, siis pikk vastus on selline. Superkompensatsioon – töövõime taastub eelmisest treeningust väikese liiaga. Superkompensatsiooni esilekutsumiseks peab treeningu koormus olema väsitav ja mõnikord isegi valus ning põhjustama koormatud funktsiooni tagavas struktuuris mõõdukaid kahjustusi. Alles nii saab organism aru, et keskkonna nõudmised ja tema võimed ei ole vastavuses ning ainukeseks lahenduseks on uute, senisest võimekamate struktuuride loomine. Ehk siis, long story short, järgmisel korral olen vastupidavam.

Selle definitsiooniga on paslik lõpetada, mulle ka ei meeldi pikki kirjutisi lugeda.

Mõistlikku Jaanipäeva!