Ilusale ajale järgneb kriis

Kuigi pealkirjast võib selline mulje jääda, ei hakka ma tänases postituses maailmamajandusest rääkima. Selline tendents kirjeldab kahjuks ka suusataja elu, vähemalt minu oma.

Alustan siis positiivsest ehk Ramsau laagri lõpust. Laagri teisel nädalal ei olnud ilmad teab mis ilusad, v.a. puhkepäev, kus sooja päikese käes sai poistega väiksemat sorti pinksiturniir tehtud. Endal sel päeval küll pingpongis väga välja ei tulnud, kuid peamine oligi lõõgastava puhkepäeva nautimine, et suudaks uuel nädalal jälle kõvasti trenni teha. Üleval liustiku peal tegime kahes trennis suusa peal ka juba kiiremaid liigutusi, kuid tulenevalt kõrgusest olid kreatiinfosfaatidevahelised pausid väga pikad. Õhtustes trennides oli mitu päeva järjest korralik andmine. Imitatsioonitrenni lõpetuseks tegime sel korral kolm 5minutilist intensiivset lõik Wassbergi tõusul, kus püstitasin imitatsioonitreeningu kohta võimsa isikliku rekordi. Kuna lihas oli puhkepäeval vägagi hästi ära taastunud, oli õhtust immitrenni lausa lust teha. Järgmisel õhtul oli kavas laagri teine ja ühtlasi ka viimane tõusutrenn. Seekord läbisime tõusu klassikarullidega ühe korra, kuid pikemalt kui eelmine kord, nii et minul tuli 48 minutit järjest paaristõugetega mäest „üles ronimist“. Laagri viimane treeningpäev oli juba rahulik, mis võimaldas Ramsaus valitsevast imelisest õhustikust viimast võtta. Kojusõit läks suuremas osas tõrgeteta, kuigi lennuk hilines ligi tunni ning Tallinn-Tartu bussi peale oli lennujaamas ühele vabale kohale 9 tahtjat – suutsin olla kiire otsustusvõimega ning seega saingi esimest korda nautida sõitu uue SEBE bussiga, kus igale reisijale on olemas telekas/tahvelarvuti. Selliselt läheb 2,5 tunnine bussisõit tõesti kiiresti.

Tagasi koju jõudes tuli ennast kiiresti koolilainele ümber lülitada – esmaspäevast ootasid juba esimese perioodi arvestused. Esimene, ühiskonnaõpetuse, arvestus tehtud ja kerge jõusaali treening tehtud, läksin koju, et järgmiseks päevaks mahukat ajaloo materjali omandada. Tundsin ennast üsna viletsalt ning ka kraadiklaas näitas kerget palavikku. Ei teinud sellest suurt välja, tegin tavapärase haiguseelse profülaktika ning lootsin, et ehk läheb öösega see üle. Kuna õppimine sellise enesetundega oli raskendatud, otsustasin, et õpin hommikul enne arvestust edasi. Hommikul kell kaheksa ärgates oli enesetunne aga eriti sant ning palavik oli tõusnud üle 39 kraadi. Võtsin rohtu ning otsustasin, et magan edasi ja lähen teen arvestuse ikkagi ära nende teadmistega, mis mul selleks hetkeks olid. Järelarvestused oleksid leidnud aset Levi lumelaagri ajal, seega ei saanud endale tegematajätmist lubada. Arvestus, arvestades olukorda, läkski üsna hästi, kuid viimase poole tunni jooksul tõmbus keha nii krampi, et isegi kirjutamisega oli raskusi. Koju jõudes tuli tõdeda, et palavik oli tõusnud juba peaaegu 40 kraadini. Viskasin ennast voodisse pikali ning sealt ei tõusnud ma enam väga pikka aega. Tuli välja, et minu Ramsau laagri toanaabril on samade sümptomitega haigus, mis algas ainult päev varem. Seega oli olemas veidikenegi infot, et kuna võiks paremaks minna ja üle 40 kraadine palavik lõpuks kaduda. Kuid seda me ootama jäimegi. Ühtäkki oli kaasvõitleja seisukord halvenenud sedavõrd, et ei olnud pääsu kiirabiga haiglasse sõitmisest. Kuuldes, et olukord on nii hull(loogiliselt võttes pidi see sama asi minuga päev hiljem juhtuma), pöördusin koheselt EMOsse. Sealne valvelauatöötaja oli väga ebameeldiv ning lõpuks surusin peaaegu vägisi ennast haiglasse sisse, et vajalikud analüüsid tehtaks. Peale põletikunäitaja olid kõik asjad täiesti normis, mind suunati edasi Nakkushaiguste Kliinikusse, kus ma olen praeguseni. Palavik on lõpuks kadunud ning endalegi inimese tunne tagasi tulnud, kuid kahe haigla(Tartu ja Tallinn) arstidel pole endiselt õrna aimugi, mis haiguse need kaks suusatajat Austriast kaasa tõid. Samas vaadates praegust enesetunnet loodan, et organism on haigusest võitu saanud ning arstid lubavad mind peatselt haiglast koju!