“Karel, Karel! Ärka üles! Maja põleb! Me peame välja minema!”

Ajasin end kähku püsti, tõmbasin dressid jalga ja otsisin padja alt telefoni, kui Kati (õde) hüüdis esikust: “Appi, kogu koridor on suitsu täis! Tule ruttu!” Võtsime käterätikud suu ette ja sukeldusime suitsu sisse.

Kell oli 6.40 ja me seisime koos mõnede teiste korteriomanikega maja ees, trepikoja ukse juures põlemas madrats. Peagi saabusid 2 tuletõrjeautot. Esimese korruse elanikul oli toas madrats põlema läinud ja naabrid vedasid selle õue. Põlengu põhjuste koha pealt võib vaid spekuleerida, aga see pole oluline. Oluline on see, et minu kolmanda korruse korter haiseb põlenud madratsi järgi ja me ärkasime häälte peale koridoris, aga mitte kapi peal olnud (loe: mitte õigesti paigaldatud) suitsuanduri peale. Paneb mõtlema ja on kindlasti hea põhjus, miks igasse tuppa suitsuandur paigaldada.

Kuna me ärkasime ootamatult vara, siis otsustasime Pühajärvele ujuma minna. Aedlinna kõrvale jõudes paistis all kõik udune olevat. Äsjastest sündmustest mõjutatuna arvasin kohe, et kusagil põleb midagi. See oli siiski ainult udu. Kõrgemal paistis päike, all udutas – Ramsau! 🙂 Kui randa jõudsime, hakkas udu järve pealt hajuma. Oli ilus! Vesi oli märg ja värskendav.

Tulime tagasi oma avatud akendega, ent endiselt haisvasse korterisse. Keetsin valmis pudru ja praegu joon teed.  Äratuskell just helises, aga minul on juba NII palju tehtud. Medali kaks külge 🙂

Nii palju tänasest hommikust. Homme algab viiepäevane laager. Vahepeal olen aga lõiganud eelmise laagri vilju. Käisin kolmapäeval jõusaalis end testimas. Samal ajal seal olnud Jacki (mees teeb trenni, talvel tuleb sealt veel purakas) valvsa pilgu all läks kõigepealt rinnalt üles 90kg, siis 95kg ja lõpuks ka 100kg! Koju läksin hea enesetunde ja uute rekordnumbritega.

Nüüd lähen teen kerge uisurulli otsa ja tuulutan kopse.

Karel