Spartalikes tingimustes tugevaks

Tere! Viimasest blogipostitusest on juba üle kuu aja möödas, niiet võtan ennast nüüd kätte ja kirjutan veidi oma vahepealsetest tegemistest. Juulikuus sai käidud kahes laagris – Otepääl ja Haanjas -, mis mõlemad osutusid edukateks ning juuli lõpus treeningpäevikusse vaadates tuli jällegi tõdeda, et nii palju ei olnud ma varem ühe kuu jooksul treeninud. Treeningud ongi olnud eelkõige suunatud mahu kasvatamisele, mitte intensiivsusele. Head treeningpartnerid ja mitmekesine treeningplaan teevad aga pikad mahutrennid märksa lõbusamaks, kui need esialgu pasitavad. Augustis peaks lõpuks hakkama intensiivsusprotsent kasvama ning trennis ei pea ennast tagasi hoidma, vaid saab vahel ka täiega panna(mis vahelduseks on päris meeldiv 🙂 ).

Kui esimene laager toimus Otepääl Audenteses, millest on viimastel aastatel saanud juba nagu suvekodu, siis teine laager leidis aset Haanja kuppelmaastikul, Kurgjärve spordibaasis. Alles seal viibides õppisin sportlasena väärtustama neid treening- ja elamistingimusi, mis on meile Otepääle loodud. Soe dušš peale trenni asendus külma vee või järves ujumisega, kolmekäigulise lõunasöögi asemel pakuti n-ö lastepraadi, mis koosnes kartulist ja kastmest, ning voodid asendusid naridega, milles jooksid ringi sipelgad. Isegi ilmataat suutis pakkuda meile terve Eestimaa kõige viletsamat ilma, kui laagri esimesed kuus päeva vahet pidamata taevaluugid avas. Kuid nagu ütleb vanasõna “Mis ei tapa, teeb tugevaks”, on vahepeal ka selline kogemus vajalik. Muidu harjubki luksuslike tingimustega ära ning pärast ei oskagi enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Samas loodus pakkus seal pea ideaalseid treeningtingimusi – imitatsioonitrenni tegime Eesti kõige pikematel nõlvadel Vällämäel, paaristõuketreeningud Võrust Munamäe otsa aga olid heaks ettevalmistuseks septembrikuiseks Ramsau mäestikulaagriks. Laagri keskel tegin ka oma senise sportlaskarjääri pikima treeningu – uuteks rekordnumbriteks on 4:34.

Laagrite vaheline aeg on samuti olnud väga tihedalt sisustatud. Juulikuiste laagrite vahel puhkasin Saaremaal, kus ma mitmeid aastaid vahepeal käinud ei olnud. 30. juulil aga toimus selle suve üks suuremaid meelelahutusüritusi – nimelt saabus esimest korda Eestisse maailmakuulus USA rockbänd Red Hot Chili Peppers, kes andis Tallinna Lauluväljakul ühe selle suve suurima kontserdi Euroopas. Ma arvan, et publik ei pidanud pettuma ja sai show’d täie raha eest. Mängiti nii uusi kui ka vanu häid laule, mida rahvas kõva häälega kaasa oskas lauda. Samuti ei puudunud bassimees Flea mitmed soolod. Suusarahvale pakuks eelkõige kuulamiseks seda lugu: http://www.youtube.com/watch?v=deSpeJojHR8 :D.   Peale kontserdi sai laagrite vahel veel Pärnus ja Tallinnas Eesti vähest rannailma nautida ning, kui ma juba Pärnus olin, sai muidugi läbi astutud ka Steffani Pizzast, mis on parim koht, kus ma seni üldse pizzat söönud olen. Kui sinna kunagi juhtute, siis soovitaksin O sole mio pannipitsat, mis viib lausa keele alla :D.

Praeguseks olen juba järjekordses laagris, seekord jällegi Otepääl. Laagri esimesed neli päeva on olnud vägagi rasked, samas on trennides olnud palju uut ja huvitavat. Homme toimub hooaja esimene võistlus, mis koosneb hommikupoolsest jooksust ning õhtusest rollerisõidust. Seekord ei olegi oluline mingi kindla resultaadi saavutamine, vaid enda proovilepanek võistlussituatsioonis ja -tempos. Enne seda jõuab aga õhtul veel sünnipäevakooki süüa :).