…ehk noppeid filmist “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Mul on mälu kehv, aga selline stseen filmis oli, kus kedagi püüti telefoni teel kätte saada (võimalik, et Jani ennast) ja telefon alguses kutsus, aga pärast andis kinnist tooni. See selleks.
Mina viibisin täna trennis 6 tundi ja 5 minutit. Trenn algas 3 tunni imitatsiooniga ja järgmised 3 tundi kihutasime uisurullidel. Ja kõige selle tagajärg on, et mul on nii paha olla, et võiks oksendada. Kuidas päev kulges?
Algas kõik rahuliku, oleme ausad, kepikõnniga. Madis küll proovis vahepeal tempot tõsta, kuid mitte märkimisväärselt. Tunne oli tugev ja kusagilt ei valutanud. Tehvandi allikas täitis jooginõud kahel korral – väga hea külm vesi.
Siis vahetasime rullid jalga ja meiega liitus Algo, kes eelnevalt klassikat oli sõitnud, kuna temal põlved jooksmist eriti ei kannata. Algol oli hea päev ja tahtis igal võimalikul hetkel eest sõita. Minu pulsid nii lennukat minekut ei lubanud, aga maha ka ei tahtnud jääda, sest üksinda oleks nii pikk trenn nürimast nürim.
Nii kulgesime täiesti hea tempoga Käärikule ja tagasi ning jälle Käärikule ja sealt ka tagasi. Olgu öeldud, et kogu selle 6h jooksul ei tarbinud mitte grammigi süsivesikuid, vett läks aga kõrist alla 6 liitrit! Selline teguviis päädib alati paratamatusega, et tuleb hüpoglükeemia: veresuhkur langeb ja siis on päris raske olla. Selle kohta kirjutasin pikemalt kuu aega tagasi, kui eelmine laager sarnase trenniga lõpes. Siis kestis trenn VAID veidi üle 5 tunni.
Täna oli täis tiksunud 5h45′, kui ütlesin Algole, et mul on veel päris hea olla ja teeme ikka selle 4km pauna Pühajärve kõrval ka ära. Sellest punktist otse koju oleks jäänud ca’ 2km. Ütleme siis nii, et Algole seda öeldes veel “kutsus”, aga kui 500m ära sõitsime tuli järsku nähtamatu haamer vastu ja pani täiega vastu pead. Kolakas, ehk murdumine tuli nii järsku, et oleks sekundi täpsusega saanud määratleda, millal minu “telefon enam üldse kutsuda ei tahtnud”. Ma tundsin, et pean jätkama suurel kiirusel sõitmist, sest oleks ma tempos järgi andnud, oleks ma sinna seisma jäänud.
Tõus Pühajärvelt Otepääle oli vaevaline. Palju ei puudunud, kui oleks ripsmed appi võtnud, et sealt üles roomata. Koordinatsioon lähenes nullile ja külmavärinad jooksid üle selja. Kortermajas oli vaja veel kolmandale korrusele ronida, seda seinte ja trepi käsipuu suure toega. Tuppa jõudes laskusin neljakäpukile ja liikusin kööki. Oigasin ja istusin külmiku kõrvale maha. Paotasin külmiku ust, leidsin sealt “nii hea, jaheda jogurti”. Laualt haarasin küpsiseid ja maiustasin hoolega, kuni silmavaade sirgeks läks ja jõudsin pesema minna.
Sõin kõhu täis ja istun siiamaani toas. Ei taha midagi teha, kergelt paha on olla. Aga selline see on see spordimehe elu. Vahepeal tundub endalegi, et päris lihtne see sportlase põli, aga sellistel päevadel not so much. 🙂
Ilmataat oli täna mõistlik ja peitis päikese päris tihti pilvede taha. Tänusõnad talle selle eest.
Kuulmiseni! (Huvitav, palju neid on, kes mind kuulevad? Ei tea)