Suusaklubi kodulehe blogipidajale mõeldud auhinnast tiivustatuna üritan peale peaaegu aasast pausi uuesti blogimise otsa lahti teha ning seekord ka seda veidi stabiilsemalt jätkata. Kätte on jõudnud juulikuu ning ettevalmistus uueks hooajaks on juba täies hoos. Motivatsioon treenimiseks on suurem kui kunagi varem – silmis terendab 2014 aasta Juunioride MM, mis seekord leiab aset Val di Fiemmes, kus eelmisel aastal peeti täiskasvanute MM.
Kuid enne uue ja huvitava juurde asumist veel veidi lõppenud hooajast. Tegu oli, nagu lõpuks välja kujunes, minu jaoks sisuliselt vahehooajaga, sest sügisel tabanud tõsisest haigusest saja protsendiliselt taastuda ei õnnestunudki, kuid hooaja lõpus hakkas suusatamine ka minul juba suusatamise moodi välja nägema. Tagantjärele vaadates oli tegu kindlasti keerulise ajaga, kuid tagasilöökidest ei tohi ennast häirida lasta ja alla anda, vaid hoopis tugevamana tagasi tulla.
Kahe hooaja vahele jäi sel aastal ka gümnaasiumi lõpetamine ning vahetult enne juuni algust, kui hakkab tõsisem treenimine koos laagritega, sai käidud ka Türgis sooja päikese all akusid laadimas. Üle mitme hooaja sai seekord kevadel ka spordiarstil koormustesti tehtud, et olla kindel, kas organism on põetud haigusest taastunud. Kõige tähtsama ehk loa piiranguteta treenida doktor ka andis ning boonusena olid paljud näitajad spordiarsti juures ka elu parimad, mis andis veel pisut lisamotivatsiooni suvisteks treeninguteks(minu koormustest kestis siinkohal 31 minutitJ ). Lõpetamisürituste vahepealt leidsin õnneks ka aega teha kaks lühikest laagrit, üks siis vastavalt Otepääl ning teine Jõulumäel, kus lihtsama profiili ja hea jõusaaliga on alati meeldiv suvist treeningtsüklit alustada.
Suuresti tänu koondise treener Kalju Ojaste eestvedamisele saan aga praegust blogiteksti kirjutada mitte Otepäält, vaid Anterselva mäestikulaagrist, mis on tuntud kui laskesuusameka, kus mitmeid kordi peetud ka ala maailmameistrivõistlusi, viimati 2008. aastal. Sõit 1600m kõrgusel asuvasse Itaalia mägilinna oli ülekaalukalt minu elu kõige pikem bussisõit. 2300km pikkune reis ei möödunud ka ilma action’ita. Nimelt olid Leedus vahetult peale Kaunast kokku põrganud 3 suurt rekat, millest kahest olid alles vaid pisikesed jupid, millest muus olukorras oleks võinud vaid arvata, et tegu oli veoautodega. Õnnetusele järgnenud pidurdusel võisime õnne tänada, et eesolevale autole sissesõitmist ülimalt napilt vältida õnnestus.
Laager ise on alanud tugevate treeningutega, mida Eesti tasasel maastikul teha ei ole võimalik. Laagrikavas on plaanis 5 matka, millest esimesed kaks on läbitud. Teise matka käigus jõudsime 1400 meetri kõrguselt 2430 meetri peale üle merepinna. Lisaks matkamisele sai seal ka suusatada, küll ilma suuskadeta, ning vaated olid päikeselise ilmaga fantastilised. Treeningplaanis on samuti kirjas ka 5 tõusutrenni, mis tähendab rullidega 1000 meetri kõrguselt ronimist 1650 meetri peale, milleks uisurulliga rahulikus tempos kulus meil veidi üle pooleteise tunni ning seda ilma laskumisasendit sisse võtmata.
Kui mägedele iseloomuliku muutliku ilma käigus tekkivad äikesetormid internetti ära ei võta, siis järgmised muljed Anterselvast juba nädalapärast.