Juba paar nädalat on hommikul ärgates Ramsau-tunne, sest paks udu katab maad. Ramsau liustikulaagris (Austrias) on sellised hommikud tavalised. Enne 2700m kõrgusele suusatama minemist ei tea kunagi täpselt, milline on ilm mäe otsas. Mäe otsas võib olla päikeseline selge ilm, aga võib ka sadada vihma, lörtsi, lund ja kõiksugu vahepealseid variante. Aga Ramsaust tuleb pikemalt juttu septembri teises pooles, kui me sinna laagrisse sõidame. Ramsau on mõnus treeningpaik ja paljud ootavad suvise rutiini rikkumist ning positiivset laengut, mida sealne loodus pakub.
August on olnud oluliselt jahedam, kui eelmisel aastal. Möödunud suvel püstitati augusti alguses uusi soojarekordeid. Me suusatasime 8. augustil plastikkattega tõusul. Sooja oli mõned pügalad üle 30C ja vett voolas nii jaburalt palju, et ajas naerma. Sel aastal on august kohati suisa sügisest palet näidanud.
Lõikuskuul toimusid laagrid sama rütmiga nagu kõigil suvekuudel: 1.-10. ja 18.-23. kuupäevani. Õigupoolest, selline oli plaan, kuid esimene laager tuli lõpetada päev varem. Arvatavasti sain toidumürgituse, nagu päris paljud teised sportlased sel ajal. 9. augusti õhtul olin veel hakkamist täis ja venitasin treeningu veidi pikemaks, kui plaan ette nägi. Järgmisel hommikul ärkasin väga kehva enesetunde ja olematu söögiisuga. Läksin ka vastu tahtmist trenni, aga 15min möödudes läksin koju ja magasin. Järgmiseks päevaks oli kogu asi möödunud.
Kahe laagri vaheline periood möödus kiiresti. Muuhulgas andsin kahel päeval Veski laagris olnud Tartu Suusaklubi noortele trenne. Pean tunnistama, et noortetreeneri töö on raske. Sügav kummardus mu enda treenerile Kerstin Margusele.
15. august 2011 oli hea päev pikemaks rattaotsaks. Ilm oli vilu, kruusa- ja metsateed eelnenud vihmadest niisked. Võtsime Algoga nõuks katsetada 27.08 toimuva Otepää rattamaratoni radu. Kui 2h täis, olime Harimäe platool ja otsustasime sealt otse Otepääle sõita. Näitasin veel Algole sõrmenukil olevat pisikest kriimustust, mis kergelt verd immitses: “Lähme jah ruttu, enne kui ma verest tühjaks jooksen :).” Alustasime laskumist mööda kruusateed ja kiirusel 35km/h libisesid käed märjalt juhtraualt maha. Kukkusin vasakule küljele ja libisesin mööda kruusa. Ise jõudsin selle ajal ette kujutada kukkumist mootorrataste ringrajasõidust, kus tsiklimehed kümneid meetreid asfaldil libisevad. Istuli tõustes paar väljendit, mida trükimust ei kannata ja pilk verisele käele. Haava ulatust oli raske kindlaks teha, kuna käsi oli küünarnukist sõrmedeni verega kattunud. Long story short: Rattaga Kääriku keskusesse, seal pesin haava ja tõmbasin kinni, edasi Otepää kiirabisse, kus tehti 2 õmblust. Õnnelik õnnetus: pääsesin esteetiliste vigastustega.
Võtame kiiresti läbi ka teise laagri. Laager oli lühike ja vaheldusrikas. Esimesel päeval kavas olnud kontrollvõistlusest osa ei võtnud, kuna ei saanud vasakut kätt päris korralikult kasutada. 22. augustil käisime Algo (Kärp) ja Andresega (Kollo) Haanjamaal Kurgjärvel Swedbank noortelaagris nägu näitamas. Algo viis vanemad poisid maanteele klassika paaristõukeid treenima, Andres näitas noortele uisutehnika aluseid ja viimaseid uuendusi. Mina jagasin oma õpetust 17-pealisele rühmale. Kõik olid väga motiveeritud. Tänu tehnikast rääkimisele teadvustasin ka endale, mida pean parandama ja jälgima. Ei tohi tekkida olukorda “käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi”.
Veel enne, kui jalad mõneks päevaks seinale lüüa, tuli end laagri lõpuks “tühjaks pigistada”. Selleks tarbeks võtsin järjekordsel udusel teisipäeva hommikul kepid ja alustuseks 4h20min kepikõnd-imitatsiooni Munamäel, Tehvandil ja Apteekrimäel. Pärast seda võtsin uisuvarustuse ja rullitasin ümber Pühajärve. Rullisõidul läks tunne ühtlaselt järjest raskemaks. Kui 5h55min täis, oli küll kõigest parajalt suva ja raske olla.
Pikk trenn oli üsna üksluine. Kui trenn oli kestnud ei rohkem ega vähem kui 3h47min, sain herilaselt paremasse küünarvarde nõelata. Jah, jätsin selle täpselt meelde, kuna arvasin, et see ongi ainus huvitav asi selle pika kulgemise jooksul :). Pool tundi enne trenni lõppu ergutasid mind paar jalgpalli taguvat poissi sõnadega: “Läks, läks! Go Estonia, go! Mine ja võida ära!!” (Andis jõudu küll). See herilane tahtis vist meeldejääv olla. Igastahes tuleb välja, et ma olen küllaltki allergiline. Sama päeva õhtuks oli turse umbes 10cm diameetriga. Järgmisel päeval aga jätkas kasvamist ja õhtuks oli vallutanud ala küünarnukist sõrmedeni. Tunne oli, nagu Buddy Love muutuks tagasi Sherman Klumpiks (“Põrunud professor”) 😀
