8 laagrit, ühtekokku veidi enam kui 60 laagripäeva Otepääl on selleks hooajaks läbi. Kuigi kogu treeningtöö toimus Nuustakul ja lähiümbruses, ei käändu keel selle kohta rutiin ütlema. Võib olla on asi mälu selektiivsuses, kuid suvele tagasi vaadates ei saa kuidagi öelda, et treening oleks olnud üksluine. Tekkis hea võrdlus eelnenud treeningutega: kas läbisin 5km ringi paaristõugetega kiiremini, sain Munamäel sama pulsiga tõusust kiiremini üles…Pealegi on Otepääl kõik olemas, et kvaliteetseid treeninguid läbi viia.
Viimane suvine laager algas tarkusepäeval, 1. septembril. Samal ajal kui kümnendik Eesti rahvast koolidele tormi jooksis, viibisin mina ühel kutsetega üritusel, mistõttu jõudsin alles õhtusele treeningule. Nimelt oli mind selleks päevaks Kaitseressursside ametisse arstlikku komisjoni kutsutud. Kutsetega, kuid mitte eriti glamuurne/prestiižne üritus. Möödunud aastal sain ajateenimise edasi lükata, kuna tahtsin kurgumandlid eemaldada. Sel korral mingit viga ei avastatud ja nii olengi järgmise aasta juulist Kaitseväe “lükata-tõmmata”. Praegu unustan selle asja ära ja pärast talvehooaega mõtlen uuesti.
Kümnepäevase laagri plaan oli vinge. Plaanis olnud 17 trennist heal juhul 3 sellist, mis aitavad tugevatest treeningutest taastuda. Ülejäänud treeningud olid küllaltki intensiivsed. Laagri teises pooles tegime plaanis mõned väikesed muudatused, et vinti üle ei keeraks. Sellegipoolest olime Algoga üllatunud, et me mitte ainult ei jäänud ellu, vaid suutsime laagri lõpuni endast natuke veel välja pigistada. Võrdlemisi värske tunne säilis viimaste treeninguteni.
Aga nendel viimastel päevadel oli üksjagu ebaõnne ka. Terve suve jooksul polnud ma lõhkunud ühtegi suusakeppi – 2500km rullsuuskadel ilma kadudeta. Mis juhtus laagri viimasel päeval? Õige vastus on: täpselt sama, mis eelviimasel päeval. Pealtnäha täiesti süütus olukorras jätsin laisalt suusakepi jalgade vahele ja kõksasin rulliga 5cm otsa küljest. Mõlemal korral murdsin kepi ühes ja samas kohas Otepää-Sihva teel. Niisiis reedel murdsin esimest korda parema kepi. Laupäeval, 24 tundi hiljem samasse kohta jõudes keppidega ei tõuganud, vaid hoidsin neid õhus, sest kartsin just sel kohal mingit needust :). Sama teed pidi tagasi “neetud” kohta jõudes ei osanud halba karta ja…”Pee…ker küll! Vi…iigerhüljes!! No ei ole võimalik!” 😛 Ja täpselt samamoodi murdsin parema kepi uuesti.
Kõik on uus septembrikuus ja nii hakkasin üle pika aja jälle leiba küpsetama. 2 aastat tagasi lumelaagris sain leivaküpsetamise pisiku ja siis mõnda aega tegin leiba päris tihti. Nüüd tuli uuesti isu peale. Seni olin teinud ainult vormileiba, aga proovisin ka pätsileiba teha. Pildistamise ajaks oli kahest pätsist järel pool, aga selline lai latakas tuli ahjust välja:
Laager lõpes 10. septembri õhtul. Kalmer Trammi treeninggrupil oli 13. septembril kavas kontrollvõistlus, millest Algoga osa võtsime. Võistlusformaat oli 16km uisurullidel ja 4km maastikujooksu, kusjuures jooksutossude vahetamine oli koguaja sees. Algo jättis planeeritult pärast rulliosa võistluse pooleli, kuna põlved ei talu põrutamist. Kalmeri õpilastest sain end võrrelda Eeri Vahtra ja Timo Juursaluga. Võistluse tulemused lubavad suvise ettevalmistusega rahule jääda. Tundsin end hästi ja jõudsin pingutada. Numbriliste tulemuste väljahõikamine pole minu arvates vajalik.
Mis siis veel… 20. septembril lendame Ramsausse mäestikulaagrisse. Me ei hakka seda sügist taluma, parem hüppame temast üle. Elukohas 1100m kõrgusel on üsna suvine ja liustikul 2700m peal lumi maas (ka “juulikuus lumi on maas” :)). Terve suve olen treeninguid alustanud Otepää korterist, kus on kõik riided, suusasaapad, rullsuusad ja üldse kogu elu. Nüüd aga tuleb valikuliselt asjad kotti suruda ja Austriasse kohale jõudes loota, et midagi vajalikku maha ei jäänud. Ma pole enam harjunud nii palju ette mõtlema. See on igal aastal nii. Lihtsalt nüüd algabki suusahooaeg, kui elukoht on seal kus on spordikott :).
Uus postitus arvatavasti Ramsaust, kindlasti enne septembri lõppu!
Karla