All posts by admin

Suusatamise 100m maailmarekord sünnib Tartus Lõunakeskuse parklas

Esmaspäeval, 13. veebruaril kell 17.00 muutub Tartu Lõunakeskuse parkla tuliseks suusaareeniks. Tõenäoliselt näeb esmakordselt rahvusvahelist 100m maailmarekordivõistlust suusatamises.

Tartu Suusaklubi koostöös Eesti sprindikoondisega on ette valmistanud uudse võistlusformaadi, millel on potentsiaali välja kasvada suusatamise sprindivõistluste iseseisvaks ja publikut köitvaks võistlusalaks. Rahvusvaheliseks esmaesitluseks ehitatakse Tartu Lõunakeskuse parklasse 100 meetri pikkune kuue võistlusraja ja lumikattega võistlusareen. Võisteldakse klassikalises suusatehnikas. Maailmarekordivõistlus on individuaalne ja võistlustulemus mõõdetakse sajandiksekundilise täpsusega.

Osalemiskinnituse on andnud Eesti suusaparemik, tippsprinterid Norrast. Rahvasprindis osalevad kutsutud ja tuntud külalised erinevatelt elualadelt. Omavahel võtavad mõõtu Tartu Suusaklubi mudilaste treeningrühma liikmed.

„Suusasprindi 100m distants annab parima ülevaate suusatajate plahvatuslikust ja kiiruslikust jõust ning täidab täna suusatamise võistlusaladest puuduva tõelise suusasprindiga seotud ootused,“ kommenteeris eesootavat võistluse idee autor ja 2011. aasta maailmameistrivõistluste suusasprindi finalist Peeter Kümmel. „Tänane suusasprindi võistlusformaat on oma ülesehituselt pigem sarnane kergejõustiku keskmaajooksuga. Usun, et 100m suusasprint saab tulevikus olema sama oodatuks kui sprindid kergejõustikuvõistluste programmis.“

Publikule pakuvad talveõhtul hingesooja Nõo Lihavürsti grillmeistrid, esitletakse BMW X-drive autosid, Hawaii Expressi, Husqvarna, Maksimarketi ja MyFitnessi poolt lähevad loosi ahvatlevad auhinnad. Kõik on otseülekandes jälgitav Lõunakeskuse suurelt ekraanilt.Võistlusjärgselt on kuni kell 20.00 võimalik igaühel sprindirajal oma rekord püstitada! Vajalikke juhtnööre ja suusavarustust pakub Eesti Suusaliidu Suusabuss.

Tartu Suusaklubi on juba 1989. aastal loodud suusaspordisõpru koondav ja suusasporti arendav mittetulundusühing. Tartu Suusaklubi on pikaaegsete traditsioonidega suusatajate suvise rahvusvahelise võistluse ”Suverull” ja noorsuusatajate võistluse ”Sügisrull” algatajaks ja läbiviijaks. Tartu Suusaklubi treeninggruppides harjutavad tippsportlased, noored, lapsed, täiskasvanud harrastajad ja mudilased, olenemata oma vanusest ja ettevalmistuse tasemest.

Osalemiseks vaata võistluse juhendit siit: 100m maailmarekordi võistlusjuhend

 

Lisainformatsioon, tartusuusaklubi.ee :

+372 52 26 261     Indrek Valge / Tartu Suusaklubi projektijuht

+372 50 32 459     Kein Einaste  / Eesti Suusasprindi koondislane

+372 55 671 072   Peeter Kümmel / Eesti Suusasprindi koondislane

 

Valmistudes tuuriks

Tervitused Oberhofist!

Kahe päeva pärast samaks ajaks on Tour de Ski esimene etapp
sõidetud ja olen taas oma seisundi osas targem. Praegu võin vaid
loota, et viimaselt võistluselt Roglas (17. dets) saadud 32. koht
näitas tõusvat vormikõverat. Lähen tuurile vastu enesekindlalt,
kuna ei oska midagi karta. Varem suusatuuril osalenud sportlased
küll hoiatavad karmi kogemuse eest, kuid võtan päeva korraga ja
ei hakka enne põdema, kui väsimus lõpuks maha murrab.

Sel aastal ei olnud ilmataat talve algusega nii helde kui kahel
eelmisel aastal. See sundis ka mind plaanipärasest
treeningpaigast Otepäält Kesk-Euroopasse lund otsima. Sõitsime
Aivar Rehemaaga kahekesi juba 23. detsembril Austriasse Ramsau
suusakeskusesse treenima. Eesti koondislasi juba pikki aastaid
majutanud hotellis Ramsauer Alm leidus pühadeperioodil ka üks
tuba ning peremees sõitis meile isiklikult lennujaama vastu.

Kuigi jõuluks kodust lahkumine oli raske, ootas meid Ramsaus ees
suurepärane talv ja selle hooaja parimad treeningtingimused.
Suusatada, nii vabatehnikas, kui klassikas, sai nii pikkadel
ringidel, et igale poole nende kolme päevaga ei jõudnudki. Olen
Ramsaus mäestikulaagris käinud juba 5 aastat, kuid siiani ainult
sügisel, kui suusatada saab 1600 meetrit kõrgemal asuval
liustikul. Huvitav oli suusatada samadel ringil, kus alles kolm
kuud tagasi jooksin.

Ramsaus oldud päevadel ei olnud ilmad ideaalsed – paaril päeval
tuiskas ja eile oli lihtsalt pilvine – kuid täna hommikul oli
taevas sinine ja päike paistis soojalt. Nagu nimme just siis, kui
meie sealt ära sõitsime. Tulime Oberhofi rongiga. Alustasime
reisi Salzburgist ja istusime kahel korral ringi: Münchenis ja
Würzburgis. Lennu- ja bussireisidele vahelduseks oli rongiga väga
hea sõita. Salongis on rohkem ruumi ja õhku ning sõit sujuv.

Elame hotellis Oberhofi suusastaadionilt umbes 7km kaugusel.
Neljaliikmeline hooldemeeskond jõudis siia juba pärastlõunal,
meie Aivariga laekusime kella 6 paiku õhtul. Ülejäänud võistkond
lendas õhtul Tallinnast Frankfurti ja peaks siia jõudma
hilisõhtul.

Homme pääseme rajale uudistama ja suuski testima ning siis
lähebki karusell käima. Järgmise pea kahe nädala jooksul saab
võistelda ja reisida küll ja rohkemgi veel. Minu selle hooaja
saldo siiamaani on 9 starti ja tuuril on samuti 9 etappi, mis
tähendab, et 8. jaanuariks (Tour de Ski lõpeb Val di Fiemmes 8.
jaanuaril) võin oma saldo kahekordistada.

Esimeste võistlusmuljeteni!

Aivar nühib ebaõnnestunud määrimise tulemusena suusa alla tekkinud lumepakki teise suusa vastu.

Ramsaust lahkudes jäid meist maha unelmate suusarajad ja Alpide soe päike.

Kus me oleme ja miks me siin oleme??

Maailmakarika etapp Rogla suusakeskuses Sloveenias, linnulennult umbes 100km Ljubljanast. Siia saabusime neljapäeval (eile) Davosist, kuhu ilmataat oli piisavalt lund maha pillanud ja suusatada oli mõnus. See, mis siin ees ootas, oli suur kontrast.

Me elame Zrece nimelises linnakeses kilomeetri jagu võistluskeskusest madalamal. Mööda käänulist teed on hotellist 25 minutit sõitu. Üleval rajaäärses hotellis elavad venelased, rootslased, norralased, soomlased, sakslased ja võib olla veel mõned rahvad. Lisaks meile peavad rajale jõudmiseks pikema autosõiduga arvestama Kanada, Itaalia, USA, Jaapani ja Prantsusmaa koondised.

Nüüd lähemalt pealkirjas esitatud küsimusest. Saabumise päeval sadas elamiskohas vihma ja hiljem õhtul lõi välku ning müristas korralikult. Täna suusastaadionile sõites läks küll seest soojaks, kuna kuusemets sai ööga valge vaiba peale, kuid mäe otsas polnud märkigi Winterwonderlandist. Tugev tuul segas suusatamist ja tuiskav lumi muutis suusamäärimise problemaatiliseks. Lisaks, polnud kogu võistlusring veel avatud (valmis), mis tähendab homme vahetult enne võistlust täiesti uue rajalõiguga tutvuse tegemist.

Homne distants (15km klassika ühisstart) läbitakse 2km ringil. Kusjuures alguses sõidame 1km sprindiringi ja siis tiirutame 7 korda 2km ringi. Rada pole teab mis raske profiili poolest, tõusud on lühikesed, kuid rada on üsna kitsas. Tänaseks soojendustreeninguks oli küll igale poole tõmmatud 4 klassikajälge, nagu see saab olema ka homme, kuid kohati oli jälg nii raja ääres, et kepiga tõukamiseks enam jälje kõrval ruumi polnud. Rajal on mitu järsku kurvi, kust suure meesteväega läbi sõites ei pruugi kõik terve varustusega läbi tulla.

Kõige olulisem on kõige selle juures näha häid võimalusi möödumiseks, aga mitte põhjuseid, miks see rada mulle ei sobi. Tänases trennis viis korra tuuleiil mul enne paaristõuget niimoodi kepid alt minema, et oleks peaaegu ninuli käinud. Pean tunnistama, et siis olin küll korraks selle võistluskoha ja ilmataadi peale nii pöördes, et… aga kõigil on sarnased tingimused ja lõpuks selgub võitja niikuinii.

Siinkohal reklaam iPhone’ile ja kvaliteetpildid tänasest treeningust (operaator ise muidugi kusagil pildile ei mahtunud). Kõigile piltidele (välja arvatud need, mis tehtud suusaboksis sees) juurde mõelda vastik tuisk, et kogemus oleks täiuslik 🙂

Tellitud suusad

Saabusid tellitud Peltonen suusad. Nädala alguses (soovitavalt) võib need välja lunastada. Kel veel nende vastu huvi on, siis maaletooja tõi neid väikese liiaga, et midagi saaks. Võtke ühendust treener Allariga (tel: 5287203). Sealt samast saab ka Alpina saapaid tellida.

Levi 2011

Napapiirin sankarit

2011. aasta tuulisel sügisõhtul kogunesid Tartu Suusaklubi lootustandvaimad noorsportlased, et alustada oma odüsseiat 1200 kilomeetri kaugusel  asuvasse suusamekasse nimega Levi. Sõit sujus viperusteta-erinevalt eelmisest aastast jõudsime kohale nelja rattaga. Turvalise teekonna eest hoolitsesid igihaljas Kerstin Margus ja varasematel aastatel lumevallidega tutvust teinud Even Toomas. Siia jõudes saime aru, et aastad pole vennad, kuna meile vaatas vastu maa, mis oli must kui öö. Õhtul naelutas aga Eesti jalgpallikoondise ajaloo tähtsaim mäng entusiastlikud spordifanaatikud telerite ette. Kahjuks  lõppes eestlaste unistus EM-ile pääsemisest sama kiiresti, kui meie lootus leida polaarjoone tagant lund.

Leidsime probleemile alternatiivse lahenduse ning võtsime järgmisel õhtul suuna 50 km kaugusel asuvasse Olose suusakeskusesse, mis on tuntud oma maailmaklassist suusaradade poolest, kus hetkel treenivad ka meie klubi tipud eesotsas Peeter Kümmeli ja Karel Tammjärvega. Kohalikud rajameistrid olid treinud 2,3 km pikkuse kunstlumest raja. Olud polnud kaugeltki ideaalsed, nii mõnedki noorsuusatajad said tunda lume maitset, kuid pidime silmitsi seisma tõsiasjaga, et Levil mulda künda poleks sugugi roosilisem.

Edaspidi on tekkinud spordilaagrile omane režiim: hommikujooks (ainult aktivistidele), söök, esimene treening, söök, lõunauinak, teine treening, söök, õhtune meelelahutus, öörahu. Siinkohal peaks esile tooma meie mitteametlike kokapaberitega söögimeistri Anneli, kelle hõrgutised on meie maitsemeeli igapäevaselt erutanud. Peale selle peaks kiitust avaldama meie lumelaagri rebastele, kes on ennast viisakalt üleval pidanud, treeningutest viimast võtnud (vähemalt, kui on meenunud suusad rajale kaasa võtta) ning vanematesse olijatesse austusega suhtunud.

Kahjuks on laagri esimesed päevad nõudnud ka esimesi inimohvreid. Näiteks ei suutnud ühe 70-se maksimaalse hapnikutarbimisega mehehakatise immuunsüsteem vastu panna viiruste organiseeritud rünnakutele, niites noore täku 38-kraadise palavikuga jalust. Kolmandal päeval ilmnesid ka kõige tugevamatel esimesed väsimuse märgid. Üldiselt oleme ennast treeningutel siiski tagasi hoida üritanud, sest parafraseerides Karel Tammjärve: Tänane rekord on homne ülekas.

Nüüd lähme kärmelt tuttu, kuna meie motoks on Siim Sellise mõttetera: vara magama, et saaks juba järgmise päeva treeningul kõigile ära panna.

Kallid lugejad, olge mõnusad. Tehke trenni, sest ega tali taeva jää.

 

Teie Sankarit

Lumelaager, aga lund on vähe.

Vaba aega on ju küll, aga blogipostitus vajab päris palju kättevõtmist. Peaks ikka midagi kirja panema. Võibolla kunagi hiljem kirjutan ka eelmisest laagrist, aga nüüd hüppan otse tänasesse päeva.

Tänane päev oli Olose laagri kolmas treeningpäev. Laagrisse lendasime päev pärast murdmaakoondise traditsioonilist pressikonverentsi, mis toimus 25. oktoobril Solarise keskuses. Olosel tervitasid meid paari eelmise aastaga võrreldes vähem talvised olud, kuid külmakraadid, härmas maa ja soodne ilmaprognoos sisendasid optimismi. Rajameistrid on eelmisel talvel toodetud ja üle suve saepuru all hoitud lumest maha pannud 2,7km ringi, mis on 26. oktoobril päris hea tulemus…

Kahjuks hakkas ilmaprognoos oodatud pakasekraade aina kaugemale lükkama. Rajal hakkavad kivikesed välja sulama ja suuski lõhkuma. Teine ja isegi suurem probleem on iga päevaga suurenev koormus lühikesele ringile. Homsest alustavad trennidega tšehhid, peagi peaks ka Soome koondis kohal olema. Kuna paljudes teistes suusakeskustes (näiteks 50km eemalolev Levi) pole üldse lund, siis hakkab siia tulema ka neid suusatajaid, kellel see esialgu plaaniski polnud.

Aga nagu ütleb Jack (Jaak Mae): „Ei ole vaja otsida põhjuseid, miks ei saa, vaid otsida lahendusi, kuidas saaks!“ Võtame sellest ringist kõik ja ootame pakast, mis lubaks lund juurde teha ning ringi pikendada.

Mõned päevad enne hooajaeelset viimast laagrit toimus suur pakkimine. Praktiliselt kõik suusad ja kepid, suusamäärded, -hooldusvahendid ja palju muud pandi kahte koondise bussi. Lisaks pani iga mees maad mööda teele need asjad, mis lendamisel 23kg limiiti ei mahtunud ja söögikraami ka, kuna Olose laagris teevad sportlased ise süüa ja kodumaine kaup on maitsvam (juust) ja soodsam. Meie maja elanike (mina, Algo, Madis) söögilauda aitas katta AS Salvest, kust meile eraldati kastmeid, suppe, mulgikapsaid ja moosi. Lisaks said kaasa vanaema marineeritud kurgid, mis juba eelmisel aastal väga hea vastuvõtu osaliseks said :).

Laagri algus on lühikese suusaringi kiuste OK. Oktoobri viimastel päevadel on veel piisavalt valgust ja täna oli ka päike vilksamisi mäe tagant nähtav. Novembri lõpus, kui laager lõppema hakkab, on päeva pikkus umbes 5 tundi. Hommikuse trenni lõpus on valge, kuid õhtune treening on täielikult tehisvalguses. Pimedusest kirjutan pikemalt siis, kui ta käes on.

Uute postitusteni!
Karel

Alati naerusuine hooldemees Meelis Aasla varustust pakkimas. iPhone teeb väga häid pilte 😉