Nii öeldakse paljudes õnnetutes olukordades kannatanu tuju parandamiseks. Sportlastel tuleb ikka ette vigastusi või haigestumisi, mis tagantjärele vaadates tulid täpselt õigel ajal, sundides liigtreenimise ohus atleedi puhkama.
Jään isegi siniste silmadega seda taganjärele tarkust ootama. Tegelikult on mu silmad mingit teist värvi, aga ei teagi täpselt. Huvitav, kui paljud üldse teavad, mis värvi nende silmad on? Aga see on täiesti ebaoluline. Kui kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma alustama sellest…
25. oktoobril lendasime Algo, Raido (perega) ja treener Matiga Lapimaale. Olose suusakeskuses oli selleks kuupäevaks lubatud suusatamise võimalust ja ülesuve hoitud lumest rada oligi valmis. Veidi oli looduslikku lundki, külmakraadid – ühesõnaga TALV. Trennid läksid hooga lahti ja enesetunne oli hea. Enne pikka laagrit võtsin kodus treenimist väga kergelt.
28. oktoobril sadas midagi lörtsi ja vihma vahepealset, mis riided märjaks tegi, oli natuke külm. Järgmisel hommikul, s.o 29. oktoobril kurgus midagi kõditas, aga ei pidanud vajalikuks häirekella lüüa. Trennis läks olemine heaks. Õhtul otsustasin suusatamise asemel kerge jooksu kasuks. 30. oktoobril tegin endale puhkepäeva, et see kerge kurguvalu saaks täielikult välja ravitud. Tol õhtul läks aga asi huvitavaks. Käed hakkasid sügelema. Mitte ülekantud tähenduses, et oleks jubedalt trenni tahtnud, vaid käsi oli kogu aeg vaja kergelt sügada. Järgnev öö jäi mul magamata. Ma tegin tõenäoliselt paariminutilisi uinakuid, aga sügasin käsi hommikuni.
31. oktoobril märkasin kätel ka pisikesi punaseid täppe.
Suulaes olid sarnased täpid ja süües tunne, nagu oleks eelnevalt end kõrvetanud. Hiljem ilmusid täpid ja sügelus ka jalalabadele. Terve tolle päeva olid mu kinnisideeks sügelevad käed. Pidasin telefoni ja meili teel arstiga nõu ja panime diagnoosi: suure tõenäosusega käe-jala-suutõbi (Guugelda „HFM disease“, pildid tõbistest lastest on koledad, mul nii pahasti ei läinud), põhjustaja viirus. Tavaliselt põetakse lapsena, aga mina pole tavaline. See viirus on väga nakkav, aga „elukaaslane“ Algo ei võtnud õnneks vedu 🙂 ja jäi puutumata.
Käisin oma murega mitmel hommikul Vene naistekoondise arsti juures, kes hindas mu seisundit ja lubas täna lõpuks treenima. Esialgu vaid tunnikeseks suusatama, aga pärast nelja päeva „много пить, много лежать“-i oli see väga mõnus tunnike. Täpid/villid ei ole veel kätelt-jalult kadunud, aga suund on paremuse poole.
Nüüd sai oluline edasi antud ja nagu Mati meeskonna koosolekute lõpus ütleb: „Ametlik osa läbi, nüüd vaba mikrofon ja anekdoodid.“
Minu viimane üritus (sic! nurjunud katse) mikrofoniga oli 24. oktoobril, murdmaakoondise pressiüritusel. Tavaks saanud võistlushooaja algust tähistav pressikas, kus räägitakse ettevalmistuse senisest käigust ja kiigatakse lootusrikkalt võistluste suunas.
Kaamerate ja mikrofonide ees on alati raske rääkida, eriti aga siis, kui küsimus on midagi sellist: „Kuidas on suvi läinud?“ Võibolla teen elu ise enda jaoks keeruliseks, aga, „Hästi, olen olnud terve ja kvaliteetselt treeninud“, on ju igav, kuigi aus. Eelmisel aastal oli mul päris hea jutustada sõdurielust ja ebakindlusest, mis mind hooaja eel valdab. Tänavu ei olnud nagu midagi head varnast võtta. Oleks see eelpool kirjeldatud „suu- ja sõrataud“ mind varem tabanud, oleks sealt päris hea vastuse voolinud. 🙂
Suutsin hädaga midagi sellist välja mõelda, kuidas „treeningud on läinud üle kivide-kändude, sõna otseses mõttes – metsas joostes“. Ma olin oma kivide ja kändude võrdlusega nii rahul, et edasine jutt oli nagu tammi tagant valla pääsenud vesi – kontrollimatu. Nii pidingi oma seosetu jutu lõpuks tunnistama, et „viimasel ajal alustan ma lauseid, mida ei suuda lõpetada“. 🙂 Sellele järgnes üks näo verevarustust parandav võte. Punase pale varjamiseks kasutasin käsi.
Ahjaa!
Tegelikult oli mul enne Soome sõitmist üks murettekitav vahejuhtum. 22. oktoobril käisin Tartus spordiarsti juures koormustestil. Paketti kuuluvad mõõtmised, kaalumine, EKG ja muu hulgas ka kopsumahu ja hingamismahu mõõtmine. Test on väga lihtne: võtan kopsud maksimaalselt õhku täis ja hingan läbi aparaadi lõpuni tühjaks, tõmban uuesti kopsud täis ja puhun võimalikult kiiresti kõik jälle välja. Kui tegin kiiret väljahingamist, käis turjast kerge valu läbi ja jäi häirima. Pärast koormustesti, kui keha maha jahtus, läks valu tugevamaks ja õhtuks ei saanud ma enam ilma valuta pead keerata. Kuklasse ei olnud võimalik pead üldse kallutada. Järgmisel hommikul oli igasugune pea liigutamine valus, sest kuklasse lõi valu iga kord, kui kaelalihased pead hoidma pidid. Autoga sõites oli iga pidurdamine valus, sest siis liikus pea natuke ettepoole. Liikluses lootsin teiste liiklejate korrektsusele ja pimedale õnnele, kuna külgedele ma väga vaadata ei saanud :). Keha ette kallutamisel hoidsin kätega pead kinni.
Pooleldi naljaga võtsin autoapteegist kaelatoe ja käisin natuke sellega ringi. Polnud väga palju parem.
23. oktoobri õhtul käisin füsioterapeut Janno Jürgensoni juures, kes ragistas natuke mu kaela ja leidis, et ma suutsin kuidagi oma pearihmlihase, splenius capitise ära tõmmata – SISSE-VÄLJA HINGAMISEGA!!! Raviks jahutavad geelid ja aeg (parandab kõik haavad, mis pole eluohtlikud).
24. oktoobril Suusaliidu pressikonverentsil olin veel üsna kangekaelne, aga tänaseks on kõik korras.
Päris pikk haiguslugu sai sel korral kirja. Nüüd peaks vigastustest ja haigustest mõneks ajaks ehk piisama!
Heade soovidega Lapimaalt,
Karel