Uudised

Mitte midagi. Ta ei või minult mitte midagi vastu võtta. Ei kohvi, isegi mitte klaasi vett. Jutt käib dopingukontrolli ametnikest. Nad teevad oma tööd ja peavad reegleid väga tähelepanelikult järgima, et sportlane ei saaks analüüsi mõne protseduurireegli rikkumise tõttu vaidlustada. Näiteks minul “külas” käinud sakslane enam UCI ehk Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu sportlasi testida ei saa. Ühe kontrolli käigus tekkinud prügi (dopingutesti pakendid jms) lubas rattasportlane ise ära visata, kuid kontrolli lahkudes tegi sellest hoopis pilti ja postitas sotsiaalmeediasse: “Vaadake, mis kontroll mulle jättis.” Ametnik on kohustatud kogu prügi endaga kaasa viima. Selle praagi tõttu on ametniku jaoks ratturite testimisel lõpp.

Eile õhtul kell 22.00 kuulsin korteri uksel vaikset koputamist. Eelnevalt polnud ma nuge-kahvleid maha pillanud ;). Ma ei oodanud kedagi, aga ausalt öeldes selle lühikese ajaga, mil ma särgi selga tõmbasin ja endamisi arutledes ukse poole kõndisin, siis pidasin kõige tõenäolisemaks  just dopingukontrolli. Kutsusin härra tuppa. Tema vabandas hilise tülitamise pärast ja mina vastasin, et pole viga. Näitasin talle kätte laua, kus me võiks toimetama asuda ja ise kallasin paar klaasitäit vett kurgust alla. Kuna vaja oli nii verd kui ka uriini, siis pidin “häda” tekitama. Nagu eelnenud lugu õpetas, siis pilti ma lauale laotatud asjadest teha ei tohtinud.

Andsin alustuseks vereproovid ja jäime siis ootama vajadust tualetti minna. Nii kaua rääkisime Eesti loodusest ja ilmast (see paistis aknast) ja jalgpallist. Tema meelest saab sakslaste seekorde maailmameistritiitel olema kõige erilisem, kuna meeskond on tõesti väga tugev. Tema arvates võideti eelmised tiitlid võitlusliku, aga mitte ilusa mänguga.

Veel rääkis ta kontrollimist teostava firma, oma tööandja kehvast logistika korraldusest. Ta lendas Saksamaalt Helsingi kaudu (5h ümberistumine) Tartusse, tuli rendiautoga Otepääle mind testima. Öö veedab ta hotellis ja homme reisib tagasi koju. Kaks täis päeva reisimist ÜHE sportlase testimiseks!

Õnneks polnud ma enne testija saabumist mõnda aega tualetis käinud ja vajadust tekkis kõigest paarikümneminutise ootamise järel. Andsin proovi ja valasin selle kahte erinevasse pudelikesse, tuntud ka kui A- ja B-proov. Kell 23.30 saatsin “külalise” välja ja ise läksin magama. Suurem veejoomine ei ajanudki öösel üles, ju siis oligi enne eilset õhtut väike vedelikupuudus. Tänases trennis peaks selle võrra kergem olema.

Trenni oleme juuli algusest teinud korralikult ja täna saab järjekordne laager lõpu. Nüüd on meiega Aleksei Poltoranin ja treeningul käib füüsise vintsutamise kõrval ka keeleõpe. Mati jagab käskusid ja näpunäiteid kahes keeles: Aleksei õpib vaikselt eesti keelt ja eestlased värskendavad koolis õpitud, aga väga roostes vene keelt.

Sellel pildil imiteerin suusatamist Tehvandi tõusul:

Siin sikutan enda järel autorehvi, et rullidel kiirus liiga suureks ei läheks 🙂

Kõike head!

Karel

Viimane nädal on möödunud trenni tähe all ja viimastel päevadel on juba päris raske olnud. Õnneks on jaanipäev tulemas ja ka meie treeningutesse tuleb sellega väike paus. Saan natuke hinge tõmmata.

11. juunil tulime tagasi Norramaalt suusatamast ja ootasin kodus veidi soojemaid ilmasid, aga mõnel päeval oli nii külm, et lausa midagi lörtsisarnast tuli taevast alla. Ühel sellisel küllaltki külmal päeval, möödunud kolmapäeval, sõitsime trennis 3 tundi rattaga. Trenni lõpus saime korralikuma vihma kaela. Ma olin hästi riides ja strateegiliselt oluliselt keha piirkonnad jäid kuivaks. Trenni lõppedes olin ma väsinud ja otsustasin kiire pasta valmistada. Soovitan seda retsepti/meetodit väga soojalt:

Pange potis vesi keema, võtke makaronid/spagetid kapist välja. Oodake kuni vesi on peaaegu keema läinud ja lülitage pliit välja. Võtke kapist taldrik kaasa ja minge teise trepikotta naabri juurde. Ulatage talle taldrik, kuhu tema paneb korraliku portsu koorest kanapastat. Minge rõõmsalt keksides tagasi koju ja hakake ettevaatlikult (kuna võib keele alla viia) sööma.

Just nii mul tol lõunal vedas. Algo helistas mulle 10 sekundit enne pasta keeduvette panemist, et tal on süüa rohkem kui sööjaid. Järgmisel õhtul tegin ma juba ise suure koguse pastat ja tankisin end kurguni täis, sest ees ootas katsumus. Nimelt rattasõit Tallinnast Pühajärvele.

Algo käis samal üritusel juba ülemöödunud suvel ja tänavu osalesin Tallinn-Pühajärve ühepäeva klassikul ka mina. Seltskond (ca 25) toredaid inimesi erinevatelt elualadelt sõitis tänavu juba 5. korda marsruudil Tallinn-Türi-Viljandi-Pühajärve (244km). Eelnevalt hoidsin end kõikvõimalike ilmaennustuste ja mudelprognoosidega kursis ja valmistusin kõige hullemaks. Sõidu eelõhtul Tallinna poole minnes sadas korralikult.

Mul oli kaasas mitu komplekti riideid ja mütse-kindaid, aga reaalset valmisolekut nii nigelates oludes sõitmiseks ausalt öeldes mitte. Prognoos andis lootust kuivale algusele ja vihmavõimalusele Viljandist edasi. Päev algaski kuivalt ja kerge taganttuulega. Järve Hawaii Expressi ees kogunesime umbes kella üheksaks.

Taganttuule ja entusiasmi toetusel sõitsime suurema keskmise kiirusega, kui plaan ette nägi ja edestasime graafikut lõpuks vähemalt tunniga. Esimene pikem paus oli Türil, kui sõidetud sai 100km. Ma polegi kunagi korraga nii palju rattaga sõitnud. Sõin ära paar banaani ja ühe hematogeeni.

Türilt Viljandisse jäi veel kõigest sutsakas 60km. Hämmastav, aga grupis sõites oligi see nagu sutsakas! Endalegi imestuseks oli tagumik väga leplik ja sõita mõnus. Teel Viljandisse käis pilk aeg-ajalt taevast tumedamaid pilvi otsimas. Jõudsime täiesti kuivaga Pärimusmuusika Aita, kus meid ootas ette tellitud frikadellisupp. Hetkeks istuda (millelgi laiemal, kui sadul) oli väga mõnus ja supp läks ka õigesse kohta – magusast spordijoogist ja batoonidest oli juba küllalt.

Pikaks ajaks ei tohtinud mugavusi nautima jääda, sest seda raskem olnuks jälle teele asuda.

Kõhud korralikult täis, oli Viljandist väljasõit rahulik. Ma arvan, et kõik ratturid ootasid, millal vihmasadu pihta hakkab. Vahepeal tundus nagu paar piiska oleks juba kukkunud, aga vist sõitsime pilvel eest. Taha vaadates paistis, et tuldud suunas midagi nagu sajaks. Pildil oleme 201km kaugusel Tallinnast…

…ja lõpp on kusagil sealpool. Ka ees on taevas tume. Nagu hiljem selgus ja märg asfalt Rõngu-Otepää lõigul kinnitas, seal tõesti sadas korralikult. Meil vedas kõvasti!

Sihtkohta jõudmiseks kulus lõpuks puhta sõiduajana 6 tundi ja 50 minutit. Mul on väga hea meel võimaluse üle sõidust osa võtta. On hämmastav, et suurtuuridel sõidavad luust ja lihast mehed selliseid (ja küll ka veidi lühemaid, kuid oluliselt mägisemaid) etappe iga päev ja mitu nädalat järjest. RESPEKT!

Järgmiseks enese proovile panemise katseks võib olla juba 3000 meetri jooks. Millal täpsemalt – ei tea, aga sellise võimaluse viimases Jooksja ajakirjas õhku viskasin. 🙂

Häid jaanipühi ja loodetavasti tuleb vähemalt kahekohaline arv soojakraade, siis ei pea terve õhtu sooja saamiseks üle lõkke hüppama!

Karel

Eelmise postituse järel võinuks käesoleva jutu pealkiri olla: “Kus puud on?” Puid siin 1200 meetri kõrgusel majutuskohas ja 1400 meetri peal suusaradadel pole. See võib valmistada peavalu, kui juhtub tuuline olema. Selles laagris pole ilmataat meile tuska valmistanud ja oleme näinud üksjagu päikestki.

Reisisime siia eelmise neljapäeva hommikul. Andrus Veerpalu koos vanema pojaga  sõitis suuskade ja muu varustusega laevaga Stockholmi kaudu, meie neljakesi (Raido, Aivar, Algo ja mina) lendasime. Pärast maandumist ootasime Andrust parasjagu nii kaua, et saime hommikukohvi juua.

Tänavu elame minu jaoks uues kohas Krossbus, 3km suusarajast eemal. Kolm kilomeetrit allamäge on täpselt paras suusatamise järel lõdvestuseks joosta. Algo on siin kunagi nooremana ennegi laagris olnud. Siinne majutuskoht on väiksem, kui Sognefjellshytta (kus tavapäraselt elame), aga tänu sellele on siin ka üldiselt vaiksem. Maja küll nagiseb iga sammu peale, aga pole noorsuusatajaid, kes lõunauinaku ajal ringi jookseks.

Suusaliidu buss, millega siia tulime:

Siit lookleb tee allapoole ja lund jääb silmnähtavalt järjest vähemaks. Oslo lennujaama on siit veidi vähem kui viis tundi sõitu.

Esimesel päeval määrisin suuski samas maja kõrval õues. Kärbes leidis, et tal on vaja kliistrise suusa peale maanduda. Ise ta minema ei pääsenud ja tema elu polnud võimalik säästa, kuna jalad olid liialt kõvasti kinni…

Järgmistel kordadel oleme määrinud suuski Sognefjellshytta keldrikorrusel. Mõned aastad tagasi oleks pidanud seal endale koha leidmiseks võitlema, nüüdseks on määrdemehed oma rekkad või järelkärud kohale sõidutanud. Meie laagri esimesel poolel oli siin Norra murdmaakoondis oma rekkaga ja nende lahkudes jõudis kohale Norra laskesuusatajate rekka. Lisaks on väiksemaid suusafirmade ja klubide hooldeboks-järelkärusi.

Valik hooldebokse:

Ma pole suusarajal pilte teinud, aga rada on hea. Temperatuur kõigub +5…+17 vahel ja sellele lisandub vihm/päike. Ilm muutub kiiresti ja ilma särgita alustatud treeningu teises pooles võib juba vihmajakki vaja olla.

Andrus filmib meie treeninguid ja õhtuti teeme videoanalüüsi. Filmimise kõrvalt jõuab ta isegi kõvasti kilomeetreid koguda ja õigeid liigutusi ette näidata.

Hooaja esimese välislaagri lõpp on kolme treeningu kaugusel. Järgmised paar kuud treenime Otepää kõrgustikul. Siin lume peal meelde tuletatud suusatunnetust tuleb hoida ja tähele panna, et rullsuuskadega sõites samamoodi tõugata. Rullsuusad peavad iga kord, ka valesti tõugates. Andrus hakkab õnneks lähedal olema ja seda meelde tuletama :).

Kuulmiseni!

Karel