Kõlas lask, mis murdosa sekundi meenutas rohkem klõpsatust, kuid mägedelt tagasi kajades võimenes võimsaks pauguks. Mu lõdvestunud keha oli hetkega pinges ja voodis raamatut lugedes raskeks muutnud silmalaud kerkisid. Uni oli hetkega pühitud. Ma kuulsin, kuidas Algo kõrvaltoas ehmus, rõdule kõndis ja ütles:
„Pane end valmis, kohe tuleb uus pauk. Püss on juba palgel, Gerhard võtab õhtusööki maha.“
„Tegelt?! Oh seda pean ise nägema!“ laususin raamatut käest visates ja kiirel sammul rõdule tormates.
Peremees seisiski mõnesaja meetri kaugusel väikese aediku ääres ja sihtis karja keskele varjunud piisonit. Esimene lask polnud suurele elukale märkimisväärset mõju avaldanud. Õiget laskenurka otsides leidis Gerhard võimaluse teine kuul teele saata. Käis pauk, mis taas kajas kaugele läbi oru. Piison komistas korra, aga astus siis paar kiiret sammu ja kõndis karjast eemale. Liigikaaslased liputasid saba ja näiliselt polnud häiritud. Kahe kuuliga loom seisis nüüd kaitsetuna, aga ikkagi seisis veel. Nüüd polnud peremehel enam keeruline lasta eraldiseisvat looma täpselt nii, et elukas raske põntsuga maha vajuks.
Meie külalistemaja Ramsaus kasvatab piisoneid ja restoranis pakutakse piisoniliha. Liha on omamoodi maitsega ja väherasvane. Mõnikord restoranis pikalt sööki oodates olen mõelnud: „Hakkasid vist maja taga looma tapma alles.“ Siin tulebki piisoniliha maja tagant.
Me oleme Ramsaus (Austria) viiendat päeva ja kolmandik laagrit on läbitud. Täna on esimene ja pikalt oodatud vaba õhtupoolik. Liustikul on raja seisukord üle keskmise hea… tegelikult isegi väga hea. Päev enne me saabumist tõi lumelisa ja rada oli suurepärane. Paaril esimesel päeval oli liustikul nii tihe udu, et palju üle mõne meetri enda ette ei näinud. Kuna lumi oli ka ühtlaselt valge, siis oli tegu suusajälje otsimise ja isegi tasakaaluga: pidepunkte ei olnud ja see on sarnane kinnisilmi sõitmisega.
Teineteist ergutades treenivad siin lisaks minule Algo, Raido, Aivar, Aleksei Poltoranin ja mängiv treener Andrus. Piitsa ja präänikuga ohjab olukorda Mati. Jaan Alvela hoiab suusad töökorras ja vajadusel ehitab. Mati lennukad ideed toimivateks lahendusteks disainis kohaliku peremehe assisteerimisel just Jaan. Tänu temale on meil nüüd lõuatõmbekang ja kõhulihastepink.
Kui vaid saaks enda aku samamoodi vooluvõrgust täis laadida, nagu rüperaalil, millel praegu seda teksti toksin… Ristsõnades on puhkus = uni. Täpselt seda mul vaja ongi. Kahju, et minu uni kadus tolle pauguga, mis piisonilegi otsa peale tegi. Teisalt, polnuks pauku, jäänuks ka blogisse postitus tegemata. „Kõik on millegi jaoks hea,“ võiksin öelda ka praegu voodis kõveras lamavale Algole. Teda tabas täna öösel kõhutõbi. Praegu on tal raske näha selle medali teist külge.
Mul said mõtted otsa ja pilte pole ma ka teinud.
Tervitustega Ramsaust,
Karel
