Veerandsada

Eile, 25. mail sain 25 aastaseks! Mulle meeldivad ümmargused arvud ja 25 on minu arvates ilus arv. Kui ma raadio või teleka helivaljust muudan, siis sätin ta alati paarisarvuks või suuremate arvude puhul (20st üles) nulli või viiega lõppevaks. Selline kiiks mul on.

Tähtpäeva eelsel õhtul käisid mul Otepääl külas endised kursakaaslased. Keskkooli järel olin 3 aastat ülikooli hingekirjas, aga vaid esimesel neist õppisin (nominaalkoormusega), sellegipoolest peavad mõned kursusekaaslased mind veel meeles. Minuga alustanud statistikutest olid 3 doktoranti (!) nädalavahetuseks Tehvandil doktorantide suvekoolis. Vestlusest selgus, et kuigi me käime eri radadel, leidub lisaks sünniaastale veel sarnasusi.

25 on juba selline vanus, kus paljudel inimestel on pere ja lapsed, kindel töökoht ja pangalaen. Üks kursaõdedest viitas sellele, kuidas endiste klassikaaslaste ja teiste omaealistega suheldes tehakse tihtipeale eelpool nimetatud kolme tingimuse täitmata jätmisel suuri silmi: “Ahah, käid veel koolis.” Inimesed ümberringi juba “elavad”, aga doktorant justkui alles valmistub ellu astuma.

Mina olen oma (kellele lühikese, kellele pika) elu jooksul suutnud kodulaenu võtta, asi seegi :). Ka mina valmistun, et millalgi (lähi)tulevikus magusamaid vilju nautima hakata. Doktorantidest saavad mõne aasta pärast doktorid ja minust saab maailmatasemel suusataja (enesekindlus on voorus?). Siis võime sünnipäeval klaase kokku lüües tõdeda, et oleme ettevalmistuse lõpetanud ja elama hakanud.

Kuulmiseni!

Karel