First blood ehk tunne nagu hooaja esimesel võistusel

Täna algas tagasihoidlikult ent ametlikult La Sgambeda maratoni nädalalõpp. Korraldajad andsid võimaluse panna end proovile 3km võistlusel. Võistlusring oli oluliselt raskem, kui pühapäevane maratonirada, s.t pidi kasutama ka tõusuvarianti.

Ilm oli täna päris krõbedalt külm, aga õnneks algas võistlus alles kell 13.30, kui päike juba orgu soojendas. Lumi oli sellegipoolest kriuks ja libisemine polnud kõige parem. Selleks, et võistlussuusad vähemalt alguses veidi libedamad oleks, võtsime need soojast bussist välja alles paar minutit enne starti. See tähendas, et suusapõhjad olid mõnisada esimest meetrit soojad ja ka libisemine parem. Seda nippi kasutatakse külmade ilmadega võistlemisel tihti.

Võistlusmaa oli stardieelselt treeneriga sektoriteks jagatud ja lahtimõtestatud. Ringi kõrgemasse punkti pidin sõitma nagu oleks finiš seal. Edasi taastusin laskumisega ja oligi ees viimane pingutus: lõpuspurt. Täitsin plaani hästi ja olin rajal kiireim.

Kuna õhk oli täna külm ja vähese hapnikusisalduse (rada asub 1800m kõrgusel) tõttu pidin seda lihastegevuse toetamiseks hulgim sisse ahmima, siis oli juba poolel võistlusmaal veremaik suus. Finišijärgselt oli kurk vastikult valus ja ei tahtnud üldse seda külma õhku enam sisse hingata, aga kuidagi peab ju elus püsima :). Jooksin kiiresti sooja telki riideid vahetama, et seal mõnusalt sooja õhku hingata :D.

Homme võtan trennis sihiks olla rajal kõige aeglasem suusataja ja hästi taastuda, et pühapäevaseks 42 kilomeetriks valmis olla!