Tere!
Olen oodanud põhjust, et uut postitust kirjutada. Seda põhjust ei ole justkui siiamaani kusagilt tulnud: ei “lambist”, “laest”, ega ka “välguna selgest taevast”. Kuigi seda viimast on viimastel päevadel siin-seal Eestimaal olnud, aga Otepääl pole kohanud. Järele mõeldes, on mulle paar korda kirjutamise tuhin peale tulnud, aga siis tundub, et see miski polegi ju üldse huvitav ja märkimist väärt. No vot, aga võib olla teiste jaoks on!?
Sissejuhatus ja probleemipüstitus on eelmise lõiguga kirja saanud. Eile algas Alaveri treeningrühmal selle suve järjekorras neljas laager. Eile oli meil taas jõusaalis abis TÜ doktor Peep Päll. Allusime täielikult tema diktaadile ja liigutasime tonnide viisi raskusi ning kamba peale higistasime umbes pangetäie vett välja (isiklik hinnang, ei mõõtnud :)).
Täna oli jälle väga hea rannailm. Enesetunde järgi saab öelda, et organism on enam-vähem kuumaga harjunud. Tegime keppidega suusaimitatsiooni Munamäe tõusudel. Et jalgadele rohkem koormust anda, kasutame poole tunni jooksul ka liivakotti. 17kg lisaraskusega enam hüpata ei saa, olen rohkem nagu šerpa ja astun kõrvetavas kuumuses lühikeste sammudega tipu suunas. Pärast liivakoti eemaldamist seevastu venib suu kõrvuni ja selga kasvavad tiivad. Pärast ligi 3h trenni oli allikaterohke Tehvandi tiik parim kosutus. Paar minutit ligunemist ja tekkis taas inimese tunne.
Nüüd hüppan ajas tagasi. Jaanipäev oli väga lahe. Suitsusaun, tiik ja selline lõke:
Pärast Jaani oli umbes nädalajagu isetegevust ehk siis aeg, kui treeneri poolt treeninguid ette pole kirjutatud. Vastavalt seisundile ja tujule teeb iga sportlane seda, millest ta on kas puudust tundnud või kus näeb parandamisruumi. Mina tegin enamasti rahulikke taastavaid treeninguid. Eelviimasel laagrieelsel päeval, 29. juunil, käisime Algoga rabajooksu tegemas. Väga raske ja väga lõbus samal ajal. Suusakepid käes, et iga väikese jalavääratuse tõttu näoli ei kukuks, käisime raba risti-rästi läbi.
Põnevaks ja raskeks teeb selle asjaolu, et raba pind võib peaaegu kanda, lainetada või täielikult läbi vajuda. Vahelduse mõttes müttasime nii lihtsalt pehmel pinnal, kui ka põlvini vees. Oli ka kohti, kus paistma jäi vaid torso. Siis oli nalja nabani, nagu ka vett ;).
Silma jäid suured alad pooltooreste murakatega, tuleb varsti tagasi minna. Aga tagasi lähme kindlasti, kuna selle laagri viimasele päevale on selline treening paigutatud.
Aga millest selline pealkiri. Siin nagu keerulist põhjust ei olegi. Lihtsalt laagri kahe päevaga olen terve tunni rohkem treeninud, kui plaanis. Elame ja näeme, kunas raske hakkab. Praegu on päris hea olla!
Head laulupidu kõigile!
Karel