Tere!

Ma pole oma tegemisi tükk aega kajastanud, aga lühike kokkuvõte minu suvest on selline:

Suve algul treenisin koos Algo, Raido, Anti ja Rasmusega, aga 9. juulil läksin ajateenistusse Staabi- ja Sidepataljoni. Kuna vastasin Olümpiakomitee vastavatele kriteeriumidele, pidin läbi tegema vaid sõduri baaskursuse (tavapärase 8 kuu asemel). Selle 11 nädala jooksul minu sportlik ja eelkõige erialane vorm kindlasti ei paranenud, kuid pöördumatuid kahjustusi ka ei tekkinud. Väeosas sain joosta ja jõusaalis käia, kuid kaitseväe väljaõpe oli aeg-ajalt nii väsitav, et trennid jäid lühikeseks. Nädalavahetustel pääsesin linnaloale, et Otepääle sõita ja heades tingimustes korralikult treenida. Esimesel kahel nädalal ei pääsenud küll üldse välja ja paaril järgneval nädalal oli luba vaid 1-päevane, kuid lõpuks anti luba terveks nädalavahetuseks.

Nii ma siis sõitsingi igal võimalusel Otepääle, et võimalikult palju tugevaid trenne teha. Oli nädalavahetusi, kui trennis oli päris hea tunne, aga ka selliseid, kui motivatsioon oli nullis. Need olid nädalad, kui olin 4-5 päeva metsas välilaagris veetnud, magamata ja igalt poolt valutas.

Long story short – Kaitseväes veedetud aeg oli meeldejääv ja kaasvõitlejatega sai palju huumorit, aga suusataja suvisesse ettevalmistusse see kõige paremini siiski ei sobi.

Tänaseks olen 3 nädalat väljaspool pataljoni müüri olnud ja ennast uuesti suusatamise lainele viinud. Kohe järgmisel päeval pärast väeosast väljumist liitusin koondise laagriga Otepääl. Laagri olulisim trenn oli 3,5h kestnud imitatsioonitreening Tehvandil. Sujuvalt kasvava intensiivusega trennis kogunes üle 35km ja tundsin end üllatavalt inimese moodi.

Nädal tsiviilelu ja treeningutega harjumiseks ning 1. oktoobril läksime koondisega Ramsau laagrisse. Ramsau laager oli üsna tavapärane: hommikused treeningud 2700m kõrgusel liustikul ja pärastlõunased “mustamulla” trennid elamiskoha juures 1100m peal. Laager kujunes kardetust oluliselt edukamaks ja mul on eelseisva hooaja osas ainult positiivsed ootused! Elus esimest korda sõitsin oru põhjast Pichlist kuni liustiku tõstukijaamani ainult paaristõugetega. Numbrites tähendas see 1h30min, 14km ja umbes 1000m tõusu (700m – 1700m).

Praegu kõik, uus postitus tuleb kindlasti üsna pea.

Karel

Tere!

Suusad on ammu talvekorterisse pakitud, lumi sulanud ja esimesed parmud lendavad ringi. Vasaku jala varbaküüs on endiselt sinine ja ootan huviga, millal ta ära kavatseb kukkuda. Aga miks ta on sinine? Väga hea, et Teile huvi pakub :). Ma siis seletan.

See küüs ootab oma aega, et ära kukkuda.

Tänavu veebruaris toimusid Erzurumis, Türgi idaosas, Juunioride ja U23 talialade maailmameistrivõistlused. Sinise küüne seisukohalt on oluline just see, et võistlused toimusid Türgis ja Erzurumi jõudmiseks pidime tegema vahemaandumise Istanbulis. Istanbuli lennujaam on suur ja kurikuulus pagasi kadumise tõttu: mina jõudsin lõppsihtkohta, spordikott mitte. Nii olin ma seal, 2 päeva enne esimest starti, ilma kottideta :D. Võistlusele eelnenud päeval leidsime mulle austerlaste käest poolteist numbrit väikesed uisusaapad, millega soojendustrennis käisin. Ja mõned päevad hiljem oligi varvas värvi vahetanud.

Võistluse eelõhtuks oli pagas kohale jõudnud. Esimese päeva sprint ei õnnestunud ja ma olin vist 38.

Ülejärgmisel päeval sõideti 15km klassikalises tehnikas, distants kus kaks aastat varem sõitsin välja 5. koha. Võistlusrada asus mägedes 1800m kõrgusel ja hapnikuga oli kitsas käes. Seetõttu ei saanud startida sellise hooga nagu meretasapinnal võisteldes. Väga raske oli algtempot seada ja 30 sekundit minu järel startinud ameeriklane Noah Hoffman püüdis mu juba 4. kilomeetril kinni. Võistlus tema suu läbi:

U23 MM 15km klassika hõbemedalist Noah Hoffman

Ühesõnaga, pärast tagasihoidlikku algust olin 5 kilomeetri järel 25., kuid Hoffmaniga koos sõites (õigemini tema ees sõites, sest mina vedasin) parandasin pidevalt kohta. 10 kilomeetri peal olin tõusnud 10. kohale ja lõpuks jõudsin 6. kohale. Protokoll on siin.

Oli vinge võistlus, aga medalini kahjuks ei küündinud. Ja veel: suusad olid väga head.

Ma ei osanud seda lootagi, kuid kaks päeva hiljem suusavahetusega sõidul olid suusad lausa ulmeliselt libedad ja grammi pealt õige pidamisega. Suur tänu kogu taustameeskonnale: Tarvi, Meelis, Taavi ja Kalju. Meelisele tänusõnad ka filmimise eest, sain klippidest kokku videokokkuvõtte teha. Paar märkust: seal oligi nii valge ja ere; Meelise telefoni videod on väga hea kvaliteediga, aga vähendasin kvaliteeti oluliselt, et seda töödelda ja üles laadida. Palun:

http://www.youtube.com/watch?v=4xbGgF2Uwg0

Nägemiseni,

Karel

Siis kui mul pole midagi teha ja veidi igav on, siis loen raamatut ja mõtlen naabertrepikojas asjatava Algo peale. Mitte mingeid imelikke mõtteid, ärge saage valesti aru, vaid sellest, et tal on seal väike tita. Kuigi tita on emmele-issile suur rõõmu allikas, tunneb Alks kindlasti aegajalt puudust “mitte-midagi-tegemisest”. Mul on see võimalus olemas ja hea vihmase ilma raamat ka – Michael Connelly “The Fifth Witness”. Soovitan.

Võistlushooaeg 2012 lõppes Põhja-Soomes traditsioonilise lihavõtete võistlusega, kus neljal järjestikusel päeval 10km suusatama pidi ja kokkuvõttes etappidelt enim punkte saanu – mina – Tornionlaakson Hiihto Cupi võitjaks tuli. Pärast nelja päikeselist päeva sain auhindadena koju tuua mootorsae, LCD teleka, kineskoopteleka (sic!) ja voodipesu komplekti. Kineskooptelekas oli tõeline naljanumber, mille majutuskohta jätmine oli päris ahvatlev mõte. Lõpuks mahutasime selle kuidagi bussi, et kohalikud meile prügi vedelema jätmise eest trahvi kaela ei saadaks 🙂

Millalgi aprilli lõpupoole sulas lumi ära ja oli aeg puhkuseks. Haarasime õega Estraveli sooduspakkumisest kinni ja lendasime USA-sse. Vaatasime 3 päeva ringi New Yorgis ja edasine peaaegu kaks nädalat olime läänekaldal Seattle’s külas tädi perel. Nägin ära ka tädi esimese maratoni, kui ta läbis Vancouveris 42km endale seatud eesmärgina vähem kui 4 tunniga. Vanusest rääkida ei tohiks, aga ütleme nii, et ta jooksis vanusegrupis 45-49. Tema käis minule kaasa elamas minu esimesel olümpial ja mina toetasin teda esimesel täispikal maratonil. Jess!

Mai keskel algasid uuesti treeningud. Alguses on kõik päris raske ja pulsid harjumatult kõrged, aga paari nädalaga on keha koormuste talumiseks kohanenud. Esimeses laagris 21.-26. maini käis külas Peep Päll ja viis läbi jõutreeningud vanas headuses. Treeningrupis on sel hooajal üks täiendus, kui järgmisest laagrist liitub meiega Rasmus, kes on kõva jooksujalg ja kindlasti saab ka imitatsioonitreeningutel tema tuules raske olema.

Jõuan ikka ilmast ka rääkida. Vihma sajab ja ilmad on külmad, aga tegelikult mulle meeldib see. Kuidagi on nii juhtunud, et vihma sajab siis, kui ma toas olen ja trenni ajal pole veel märjaks saanud. Kui väljas oleks liiga palav, siis oleks raskem. Riideid saab alati juurde panna, aga oma nahast välja ei poe. Kõige selle juurde klausel “sadagu siis, kui ma toas olen” ja mina hääletan ilma püsimise poolt sellisena 🙂

Karel

Täna valiti 2017. aasta suusaalade maailmameistrivõistluste pidamise kohaks Lahti. Seoses sellega meenus taas, kuidas kolm aastat enne Vancouveri talimänge hüüdsid mitmed suusatajad “Vancouver 2010!” ja jõudsidki Kanadasse.

Nimelt peeti 2007. aastal Hispaanias Jaca nimelises linnakeses Euroopa Noorte Olümpiafestivali (ENOF). Eestit esindasid 19 noort, nende hulgas murdmaa-, laske- ja mäesuusatajad ning iluuisutaja. ENOF on suuresti päris olümpiaga sarnane: ava- ja lõputseremoonia, Montoni esindusrõivad jne. Ühesõnaga suur võistlus ja eriti muljetavaldav noorele inimesele. Me olime kõik näinud eelmisel talvel Andruse ja Kristina võite Torinos. Kuigi pidasime üsna võimatuks, et keegi meist juba järgmisel olümpial Eestit esindama jõuab, viskasime nalja pärast rusikad taeva poole (nagu musketärid oma mõõgad) ja hüüdsime “Vancouver 2010”!

Nagu hiljem selgus, sõitsid kolm meist Kanadasse: Triin, Kristel ja mina. Seega, kui millegi tõenäosus on kasvõi üliväike, võib see siiski juhtuda. Ainult sellest muidugi ei piisa, kui korrutada “Lahti 2017”, aga eesmärgile keskendumisele võib kaasa aidata…

Selleks korraks kõik.

Karel