Kõigest poolteist ööpäeva Eestis ja olen taas teel. Kuusamost jõudsin pühapäeva hilisõhtul Tartusse ja juba esmaspäeva õhtul sõitsime koos Algoga Tallinnasse ööbima, et teisipäeva varahommikul lennujaamas olla. Reis marsruudil Tallinn-Helsingi-Zürich-Livigno algas äratusega veidi enne kella 5 hommikul ja praegu olen Zürichi lennul. Kell on 8.27 (seda lauset kirja pannes) ja punane päike tõusis just üle silmapiiri. Hea on, et sihtkohas tõuseb päike päeva jooksul üsna kõrgele. Viimases laagripaigas Olosel on õige pea algamas polaaröö ja juba meie sealviibimise ajal päikest eriti näha polnud.

Keegi on öelnud, et kui inimene teeb plaane, siis üks mees pilvepiirist kõrgemal naerab. Plaan oli sõita täna laagerdama Davosi ja valmistuda 13.-14. detsembril seal peetavaks MK-etapiks. Täna on selge, et Davosis ei ole lund, MK-etapi toimumine plaanipärases kohas on väga ebatõenäoline. Davosist üle mäe paikneb Livigno suusakeskus, mis asub ca’ 300m kõrgemal ja seal peaks veel lund olema („veel“, kuna nädala alguse prognoosid pole head). Läheme sinna ja treenime ning valmistume MK-etapiks, mida tänase päeva seisuga veel üritatakse korraldada Davosis. Praegu on selge, et kui lühike ring valmis saadakse, siis sõidavad mehed 30km asemel 15km (naised vastavalt 15km asemel 10km)

Tänavune november polnud Põhja-Soomes lumerohke, aga külmakraade jagus parajalt ja rada oli kvaliteetne. Mõnel aastal oleme juba novembri alguses pääsenud pikematele matkaringidele suusatama. Tänavu piirdusin paari rahuliku trenniga ümber mäe ringil.

Kahju, et Kesk-Euroopas on lumega kehv seis. Tuleb meelde 2011. aasta lõpp, kui MK-etappide korraldajad olid kõikjal hädas radade ettevalmistusega. Ere mälestus on Roglast (Sloveenia), kus päev enne võistlust oli 2,5km ringist umbes veerand valmimata. Soojendustreeningul jäigi üks rajaosa läbi sõitmata. Minu tulemus oli toona päris hea – 32. koht 15km ühisstardiga klassikadistantsil.

Viimane klassikaline 15km jättis suhu mõrud maigu. 30. november ja pühapäev Kuusamos oli minu jaoks alla ootuste ja lootuste kehv. Koht seitsmendas kümnes ja kaotus võitjale ligi kolm minutit oli masendav. Kaks nädalat varem Olose võistlustel (14.-16. nov) ei tundnud end hästi. Ei saanud kõike klappima. Eelmise nädala reedel (21. nov) tegin pikema tugeva treeningu, mille ajal tundsin end palju paremini. Ma liikusin kiiresti, sain pulsi hästi tõusma ja talusin laktaati ning mul oli veel mitu käiku varu sees. Nägu oli nalja täis, kui trenni lõpetasin. Raido on viisakas mees ja võis seda ka minu enesetunde tõstmiseks öelda, aga talle tundus, et ma „panin päris hästi“. 🙂

Kuusamo MK-le eelnenud nädalaga tegin midagi valesti, sest niisugust sõitu ma pühapäeval ei teinud. Võistluse eelõhtul rääkisin isaga ja ta küsis muuhulgas, kuidas tervisega lood. Ma pole tõesti viimased paar kuud millegi üle kurtnud ja olen plaanipäraselt treenida saanud. Kui sportlane on heas vormis, siis on ta vastuvõtlik haigustele. Vastasin isale, et mulle meeldiks, kui hommikul kasvõi natukene kurgus kõditaks või limaskestad punetaks, kuna see võib viidata heale sportlikule seisundile. OK, päris sellist korrelatsiooni ei ole, et käin palja peaga pakast trotsimas, jään haigeks ja suusakiirus tuleb pealekauba kaasa. 🙂

Hooaja põhitreeningud on tehtud ja vundament laotud. Mootori võimsus on hea, aga kõrgemad käigud ei tahtnud Kuusamos sisse lülituda. Sellele probleemile on vaja leida lahendus ja koostöös treeneriga kindlasti leiangi.

Mida saan lisaks treeningtundidele Lapimaalt kaasa võtta? Järjekordne 5-nädalane soome keele kursus oli edukas. Tunnen end soome keelt lugedes ja soome keeles rääkides kindlamalt (grammatiliselt räägin väga vigaselt, aga soomlane mõistab mind ja mina teda).

Livignos loodan leida kaotsiläinud lisakäigud ja hea sõidurütmi. Faluni maailmameistrivõistlused on enam kui kahe kuu kaugusel ja alles seal loetakse viimaseid tibusid.

Karel