On ütlus, et suusataja hooaeg lõpeb 30. aprillil ja uus algab 1. mail. Vahepealne on aeg puhkuseks mõeldud :). Tegelikult on iga sportlase üleminekuperiood individuaalsel ajal ja kestab 3-4 nädalat. Mina suusatan nii pikalt kui võimalik (nii kaua kui lund leian) ja seejärel puhkan, s.t treenin natukene, vastavalt tujule ja ilmale. Üleminekuperioodi alguses tahaks inertsist veel treenida, aga pean end puhkama sundima. Teisel nädalal harjun uue olukorraga ja puhkan mõnuga. Edasi hakkab päev-päevalt rohkem “sügelema” ja trennid tahavad pikemaks venida. Sellisel juhul pean end natuke tagasi hoidma ja pigem treeningu varem lõpetama. Talveni on veel palju aega ja pean suvele vastu minema täiesti puhanuna.

Viimati suusatasin 11. aprillil Lapimaal Lapponia Hiihto maratonil. Täpselt kuu aega hiljem, emadepäeval, võistlesin jälle. Tartu jooksumaratonile (23km) läksin nautima ja täitsin eesmärgi. Hoidsin sellist tempot, mis veel väga haiget ei teinud, aga sellegipoolest oli tempo 4min/km. Nagu piltidelt näha, siis esimesel ja viimasel kilomeetril on tuju sarnaselt hea.

Sellel pildil saaks mulle kõiksugu naljakaid asju kätte photoshoppida 🙂

Pärast pikki kruusatee lõike on viimased 4km pehmel metsateel täielik nauding!

Aprilli lõpus, kui käes oli see aeg, mil treenida justkui väga ei tohtinud, siis veetsin nädala Mallorca saarel. Lootsin, et seal on kergem lihtsalt vedeleda ja kahe hooaja vahele selge joon tõmmata. Vedelemist tuli ka ette, aga pigem oli tegu aktiivse puhkusega.

Rattasõidu ja jalgade treenimise vahel peab ka käed toonuses hoidma.

Puhkehetk jalgsimatkal

Järgmisel nädalal alustan Algo ja Raidoga ühistreeningutega. Siis ei dikteeri plaani enam ilm ja tuju (kuigi enesetunde järgi korrektuure tegema peab), vaja on süsteemselt ja eesmärgipäraselt treenida.

Karel

Mul ei õnnestunud talvel blogi täiendada. Olin laisk. Võtsin hoogu ja olin märtsis juba valmis midagi kirjutama, aga siis oli veebilehel sisselogimisega mingi “kala” ja pääsesin “konksu” otsast :). Nüüdki ei oska olnule tagasi vaadata muudmoodi, kui juhuslike pildikestega perioodil veebruar-märts. Veidi meenutab “Hangoveri” filmi lõpus näidatavat seeriat, aga mul on ka enda mälus kõik see meeles ja midagi roppu kaadrisse ei sattunud. Nalja pärast on pildid kronoloogiliselt valepidi järjestuses. Ise nad niipidi postitusse lisandusid, las siis olla.

Algo premeerib end Holmenkolleni MK 50km 16. koha puhul korraliku lõunaga :).

Tobias Angerer lahkub Holmenkolleni MK-lt stiilselt ja lõpetas lõppenud hooajaga karjääri. Samasuguse sõiduvahendiga lahkus suurelt areenilt ka Jens Filbrich.

Oslo Holmenkolleni staadion 8. märtsi hommikul. Ees seisavad kuninglikud 50 kilomeetrit.

Norra hoolderekkasse siseneb ekskursioonigrupp noorsportlastega.

Eesti murdmaakoondise hooldetiimi pealik Jaan Alvela tõmbab testimise vahepeal hoolderuumis hinge. Soeng on korrastatud, kuna inimeses peab kõik alati ilus olema.

Minu isiklik taustajõud Tarvi Kuus on nimetusele vastavalt jäetud sellel pildil taustale ja fookus on suusapõhjal. Hooldemehed on küll taustal, aga ilma selle taustata ei oleks suusatajat, keda fookusesse võtta. Suur tänu Tarvile ja tiimile!

Päev enne Holmenkolleni MK meestesõitu oli ilm päris kehv: märg ja tuuline.

Olümpialt tagasi ja Otepääl paistis see sama päike üsna samamoodi, aga kõik oli väiksem ja vaiksem.

Sotši OMi lõputseremoonia

Mulle usaldati au kanda lõputseremoonial Eesti lippu! Võimas kogemus!

Sisenemas staadionile, mängude lõpetamiseni jäävad loetud tunnid.

Sportlasküla majakesed. Lund oli suusakeskuses väga palju ja õige ka, sest see sulas kiiresti.

Sami Jauhojärvi, sprinditeate olümpiavõitja. Võistlusnumbriga käis ta samal päeval söömas ja tõenäoliselt näeb teda samas särgis ka suvel trenni tegemas, kuna “kõik trennisärgid on pesus”.

Raido Ränkel ronib raskel rajal. Sprinditeade.

Rootslased rõõmustavad naiste 4x5km teatesõidu võiduka finiši järel.

Naiste teatesõidu avavahetus.

Eesti Suusaliidu spordidirektor naudib puhkehetke pealtvaatajana. Enne ja pärast võistlusi, oli ta rakkes suuskade testimise ja tiimi esindamisega.

Hooldemehed lähevad tööle. Murdmaavõistlused toimusid pärastlõunasel ajal ja ka määrdemehed ei pidanud enne päikesetõusu rajal olema.

Iivo Niskanen. Olümpiavõitja.

Päike ja mäed.

Kõigi OMil osalenud riikide lipud. India sportlased alustasid mänge olümpiamängude lipu all, kuna India liikmelisus ROKis peatati 2012. aastal (korruptsioon organisatsioonis). 11. veebruaril taastati India liikmelisus ja olümpiakülas heisati India lipp.

Olümpiasööklas aasia kööki proovimas.

Katsetasin uue telefoni kaamera võimalusi. Niimoodi sain Charlotte Kalla iseennast jälitama panna.

Praegu küünib Eestis õhutemperatuur vaevu sama kõrgele, kui see oli Sotši suusaradadel. Ameerika Ühendriikide esindaja varrukateta võistlusvormis.

Tänan tähelepanu eest ja peatse postituseni!

Karel

Vana aasta on läinud ja koos sellega on läbi saanud sprindidistantsid Tour de Skil. Tänasest edasi on võistluste pikkused meestele 15-35-10-9km. Kolme esimese päevaga kogunes minul võistluskilometraaži veidi üle 7km. See ei tähenda, et Tuur pole väsitav olnud. Võistlusteks keskendumine, soojendus-lõdvestus jne on ikka tehtud ja pingutus maksimaalne.

Eilses vabatehnika sprindis näitas Raido jälle, et ta on heas vormis ja väga hea sprinter. Kahjuks jäi eelsõidus 33. koha saanud Raidol natukene finaalidesse pääsemisest puudu. Ka Aivaril ei jäänud palju puudu. Siin vaatavad eesti mehed bussi oodates finaalsõite.

Selle koha pealt palju näha polnud, kuna vahele jäi hooldeveokite parkla.

Meie masin on oluliselt väiksem, aga meie hoolele piisab.

Sportlased sõidavad teistsuguse Peugeot bussiga, mis sõiduomadustelt meenutab sõiduautot. Väga mugav on võistluskohtade vahelisi pikki maid läbida.

Lenzerheide võistlusareenil pole ruumi ülearu. Riikide hooldeboksid on tavaliselt külg-külje kõrval real. Siin on need osavalt metsatukas puude vahele sätitud – nagu väike küla metsa sees.

Pärast sprinti koju jõudes oli Algol jäätise isu. Meie hotelli küljes on pood, kuhu meil tagauksest läbi õue 10 meetrit astuda. Võtsime ühe jäätise ja šokolaadipulgad ning saatsime vana aastat ära.

Pärast õhtusööki vaatasime ETV aastavahetuse programmi, Tujurikkuja Savisaare laul meeldis mulle väga! 🙂 Siis kui kell sai Eestis 12, soovisime üksteisele head uut ja läksime magama. Igaks juhuks toppisin tropid kõrva, aga siin väikeses külakeses lärmi ei tehtud ja saluuti vist ka eriti ei lastud, sest miski mu und ei häirinud.

Täna on klassika ühisstardiga sõit. Ootan huviga!

Head uut aastat!

Karel