All posts by admin

Ülesõit Šveitsi ja Lenzerheide päike

Eile pääsesime kahjuks varakult minekule, et järgmisesse võistluskohta sõita. Aivaril ja Raidol jäi finaalsõitudesse pääsust väga vähe puudu. Pärastlõunal lõime väikebussile hääled sisse ja umbes 5 tundi hiljem olime oma Šveitsi hotellis, kus homme õhtul ka uue aasta vastu võtame. Õigem on öelda, et aasta algab siis, kui ma magan, aga Eesti aja järgi püsin vast keskööni üleval, et neti vahendusel kõik Tujurikkuja sketšid ära vaadata :).

Mulle üldse ei meeldi pikad bussisõidud, mis Tuuril paratamatud on, aga roolis olles ei hakka igav ja kuidagi lihtsamalt läheb, mistõttu olin eile bussijuht. Siia sõitsime 90% ulatuses kiirteedel ja kilomeetrid kulusid kiiresti.

Aivar sai tee peal telefonitsi mõne ajakirjanikuga vestelda ja hoidis pöidlaid, et kõik ikka enne Šveitsi piiri oma kõned ära teeksid. Šveitsis  ei kehti Euroopa Liidu ühtsed rändluse hinnad ja kõned on 10 või enamgi korda kallimad.  Seetõttu tundubki Šveitsist mujale Euroopasse minnes helistamine väga odav. Eestisse jõudes on üldse tunne, nagu nüüd võiks kogu telefoniraamatu läbi helistada, sest helistamine on peaaegu tasuta! 🙂

Täna käisime Lenzerheide suusaradu vaatamas ja proovimas. Enamus tõusud on lauged ja hästi sõidetavad, paar laskumist vajavad suures grupis sõites suurt tähelepanelikkust ja suusavalitsemise oskust. Homsel sprindiringil on korralik tõus ja seda ringi läbitakse kaks korda.

Oberhofi vihma, tuule, lume ja udu järel oli tänane ilm lihtsalt super. Päikeseprillide klaasid pidanuks veel veidi tumedamad olema – nii ere päike ja valge lumi.

DSC_0393

Seisan esimese tõusu poole peal. Siit tuleb homme kaks korda üles kihutada.

DSC_0392

Ametliku treeningu ajal käis veel reklaamide üles panemine.

DSC_0394

Vaade meie hotelli aknast täna hommikul. Võistluspaik asub siit 15 minutise autosõidu kaugusel.

IMG_20131230_095224

Tervitustega Šveitsist!

Karel

Tour de Skate

Täna algab Saksamaal Oberhofis 8. Tour de Ski: 9 päeva, 7 võistlust, 4 võistluskohta. Tuur on juba tootnud rohkelt uudismaterjali ja võistlused pole veel alanudki. Lumepuuduse käes vaevleva Oberhofi etapi korraldajad on kõvasti vaeva näinud, et pikalt püsinud soojakraadide kiuste midagi ära korraldada. Just nimelt MIDAGI, kuna algselt plaanitu on viimastel päevadel sulanud nagu see sama lumi, millel me peaks suusatama.

Esialgu loodeti kokku saada ideaalist veidi lühem ring ja võistlused oleks peetud lihtsalt veidi lühemal ringil, aga samades formaatides (pühapäeval klassikatehnika jälitussõit laupäevase proloogi tulemuste põhjal). Viimasel hetkel, 26. detsembri õhtul muudeti pühapäevane võistlus vabatehnika sprindiks, kuna lumega suudeti katta kõigest 1,5km (tegelikkuses vist isegi 1,4km). Nii lühikesel ringil peetud jälitussõidul oleks liidrid päris paljud sportlased ringiga kinni püüdnud ja ligi pooled tuuril osalejad oleks teisel päeval tuuri katkestama pidanud.

Igatahes on Tour de Ski nüüd omavahelistes vestlustes juba Tour de Skate’iks nimetatud, sest 7 võistlusest vaid 2 on klassikalises tehnikas. Tuur algab kolme lühikese vabatehnikasõiduga: 3/4,5km proloog ja kaks vabatehnika sprinti. Justyna Kowalczyk teatas täna, et tema tuuril ei stardi. Tema uisutehnika on sel aastal olnud väga kehv ja tõenäoliselt ei näe sellel tuuril ennast kõrgete kohtade eest võistlemas.

Käisin täna ennelõunal jooksmas ja klõpsasin staadionil mõned pildid. Kuna enne lõunat kedagi suusarajale ei lubata, oli praegu kõik ilus (kuigi mitte väga valge) ja sile, aga viiekraadine soe peaks raja väga pehmeks muutma. Loodetavasti ei hakka vihma sadama, nagu mõned ennustused lubavad. Hetkel on küll tuuline, aga vahelduva pilvisusega ilm.

DSC_0388

DSC_0383

DSC_0384

DSC_0385

DSC_0386

Võrdluseks pilt Ramsaust oktoobri alguses. Toona oli meil lumiste väljade vahel kuiv asfaldiriba, kus saime rolleritega sõita. Täna sõidame haljendava rohu ja muda vahele kokku kantud määrdunud lumel 🙂

DSC_0293

Tervitustega Oberhofist,

Karel

Suusaklubi jõulutralli viktoriini tulemused & mõned luuletused

Piltviktoriini paremusjärjestus:

I võistlusgrupp – “Vanad tegijad”

1. Volts; Karl-Martin – 13 p.

1. Mart; Ergo – 13 p.

3. Aiki; Rasmus – 10 p.

3. Rimmo; Jürgen – 10 p.

3. Marten; Kaarel – 10 p.

6. Nele; Stine – 9 p.

7. Toomas – 8 p.

8. Christelle; Steven – 6 p.

II võistlusgrupp – “Kohe tipptegijad”

1. Brita; Riin – 10 punkti

1. Annebritt – 10 p.

3. Hugo; Rasmus – 6 p.

3. Hugo; Sass I – 6 p.

4. Sass; Emil – 5 p.

5. Uku; Henri – 4 p.

6. Sass II – 2 p.

III võistlusgrupp – “Tulevased olümpiavõitjad”

1. Pauline; Isabella – 4 p.

2. Peeter; Hermann – 3 p.

2. Elis; Kätlin – 3 p.

2. Ralf; Robert – 3 p.

5. Erik; Aron – 2,5 p.

6. Stella; Helena – 2 p.

6. Joel; Andres – 2 p.

6. Markus; Adrian – 2 p.

9. Laura; Elmira – 1 p.

9. Egert; Kaspar – 1 p.

9. Martin; Uku – 1 p.

12. Liisbeth; Liisbet – 0,5 p.

12. Karl; Gust… – 0,5 p.

 

Parimad palad luuletustest:

luuletusi

 

ALATI saab hullemaks minna

ehk suusatajate seiklused Norras, kus kõik pole alati korras.

/Panin järgneva kirja eile öösel kella ühe ja nelja vahel kohaliku aja järgi, bioloogilise kella järgi veel tund hiljem. Ei viitsinud puhanud peast väga toimetada, võib olla vigane./

Kuusamo MK-lt koju reisides olime lennujaamas koos Eestist võistlusi kajastama sõitnud ajakirjanike Jaan Martinsoni ja Deivil Tserpiga. Viimasega vesteldes ja olukorda (tulemusi-vormi) hinnates ütles Tserp, et hullemaks minna ei saa ja nüüd peaks edasi seis paranema. Nõustun viimasega, et seis peaks paranema, aga hullemaks saab alati minna. Isegi siis, kui tundub, et põhi on käes.

Viimane asi, mis hullemaks läks, oli meie lühike reis Lillehammeri MK-le. See on ju siin samas: Tallinnast poolteist tundi lendu ja Oslost kaks tundi bussisõitu. Otselend on tõeline haruldus meie reisiplaanides. Enamusel reisidest on vahemaandumine Helsingis. Täpselt nii oli ka Kuusamost koju tulemine.

Tol õhtul oli Helsingis ja Tallinnas tugev tuul. Mõlemal maandumisel oli palju turbulentsi ja Tallinnas küljetuulega võideldes läks katkestas piloot maandumise ja tõusis uuesti kõrgemale, et teist korda proovida – õnnestus. Natuke ebamugav oli, aga vähemalt olime kodus. Peaaegu kodus: lennujaamast pidin öösel veel autoga Otepääle sõitma.

Nüüd on ees juba järgmine nädalavahetus ja uued võistlused. Reis kujunes aga tõeliseks katsumuseks. Lend väljus õigeaegselt, aga Oslo tiheda lennuliikluse tõttu tiirutasime veidi lennujaama kohal ja maandusime pool tundi hiljem. Siis ei olnud meil korraldajate bussi vastas. Buss, millega eestlased koos austerlastega pidid Lillehammerisse sõitma, oli vist hilinenud eestlased maha jätnud ja meid tõsteti järgmise bussi peale. Ootasime veel natuke šveitslasi, kes meiega sõitma pidid. Buss sai pärast lennujaamas kvaliteetset ajaveetmist (loe: tund aega passimist) liikuma kell 21.

DSC_0337

Pool tundi hiljem suunas politsei kõik bussid ja veokid maantee äärsesse parklasse, et ketid peale panna. “Tere-tore,” mõtlesin, ” edasi sõidame viiekümnega!” Haah, oleks saanud siis sõita. Üsna kohe pärast kettide monteerimist (poole tunni töö) leidsime end ummikust. Korralik seismine, mitte lihtsalt aeglane kulgemine. Paari tunniga läbisime mõned kilomeetrid, võibolla kümme. Kell 1 öösel saabus läbimurre ja saime liikuma. Mööda sõitvalt politseinikult saime teada ummiku põhjuse. Teel oli olnud palju avariisid. Nende taha jäid mõned autod seisma ja osad juhid otsustasid tee peal oma autos ööd veetma jääda. See kasvatas ummiku suuremaks, kuna magajatest pidi mööda sõitma. Lõpuks käis politsei neid äratamas ja ummiku sõlm hargnes lahti. See juhtus 10 minutit tagasi. Nüüd jäime jälle natuke toppama. Aaahh, mida need norralased kõik keset ööd autoga sõidavad?!?! Ahjaa, paljud neist alustasid ka oma lühikest sõitu neli tundi tagasi

Kell on saanud 2.10, magasin vist natuke, aga kindel pole. Ma ei tea, kaugel me oleme, aga mingi teeviit näitas kusagile Olympiahalleni poole, võiks nagu üsna lähedal olla. Bussijuht tegi millegi pärast peatuse. Ei tea kas pingutab kette või midagi. Mõned Šveitsi mehed käisid õues põit kergendamas ja libistasid asfaldil. Tundus päris libe. Loodetavasti ei võta ta kette maha. Meie elukoht on Lillehammeri linnast veidi mäkke sõita ja seal on kindlasti kette vaja.

Meie, murdmaasuusatajad saame enne võistlust veel ühe täispika öö magada, aga suusahüppajatel on võistlus juba homme. Bussis on ka Simon Amman.

Ok, bussijuht jukerdas 15 minutit ja võttis ketid alt. Siin, kus praegu oleme, on lund väga vähe, aga tänane info võistluskohast rääkis tugevast lumesajust – järelikult pole veel kohal…

Johhaidii! Nägin liiklusmärki: Lillehammer 43km! Me elame sealt veel kaugemal. Kell on 02.35. Varsti võib hommikuse pudru pliidile podisema panna 🙂

Kell on 3 öösel, Lillehammeri hüppemägi paistab! Bussis oleme olnud 6 tundi, aga meil on veel natuke minna. Kui bussijuht mäkke sõites kettideta hakkama ei saa, siis helistan hooldele ja lasen järgi tulla. Pooletunnist kettide pealepanekut ei viitsi enam taluda.

03.25 läksid osa Šveitsi koondisest Radissoni hotellis maha. Nüüd läksid samas lähedal olevasse Birkebeinereni hotelli ka ülejäänud ja meie reis jätkub Nordseteri suunas.

DSC_0340

Kell on saams 4, ootame taksot!! Birkebeinereni hotelli juures teatas bussijuht, et temale pole midagi räägitud Nordseterisse sõitmisest (15km eemal) ja tellisime takso. Pärast kella 4 hommikul olime kohal ja magama sain vist umbes poole viie ajal.

Ruka Triple – Maailmakarika avanädalavahetus

Novembri viimasel nädalavahetusel avasid murdmaasuusatajad oma maailmakarika hooaja. Ruka minituuri formaat lubas riikidel välja panna tavapärasest suurema koondise: distantsikvoot ja pool sprindikvoodist. See tähendas, et võistlus oli tihe ja reedesel sprindil startisid 126 meest. Kolmanda päeva lõpuks jõudis finišisse 100 meest.

Siia Rukale tulin mõõdukalt optimistlikuna. Viimastes trennides oli teravust ja püsisin terve. Kahjuks ei läinud võistlused nii nagu oleks lootnud. Sprindis olin siin kaks aastat tagasi 32. ja mullu 41., reedel piirdusin 54. kohaga. Rada oli kõva ja tingimused mulle sobivad, aga tulemuses pidin pettuma.

Laupäeval võisteldi 10km klassikalises tehnikas, 59. koht. Vahed oli väikesed ja võistlus tihe. Tulemus pole hea, aga vähemalt tean, milles asi. Lühikese analüüsi järel oskan selle võistluse vead järgmiseks nädalaks parandada. Vaatame, kuidas see mul õnnestub.

Tänane vabatehnika jälitussõit polnud samuti selline, mida ma ootasin. Analüüs ootab alles ees. Tänasest saan vähemalt tugeva pingutuse kaasa võtta. Ruka 2,5km ring on üks raskemaid. Ma olen praegu päris väsinud.

AGA, tegelikult, nagu Mati Heikkinen ütles: “Suusatamine pole mingi elu ja surma küsimus.” Soomlased olid enne Ruka võistlusi tema seisundi pärast mures, kuna sportlane pole hooaja alguses eriti terav olnud.

Ma ei taha kaugeltki mitte väita, et suusatamine ja tulemused pole mulle olulised, aga ma püsin rahulikuna ja vaatan lootusrikkalt tulevikku. Talv pole veel peaaegu alanudki, vara on hooajale hinnangut anda.

Homme varahommikul jõuan enam kui viie nädala järel jälle koju. Mõned kergemad päevad enne järgmise nädalavahetuse Lillehammeri MK-d teevad ainult head (eriti pärast NII pikka laagrit).

Mnjah. Kahjuks pilte pole 🙂

Head esimest adventi!

Karel

Olose 15km vabatehnika

Nädalavahetuse kolmandal võistluspäeval sõitsid naised 10km ja mehed 15km vabatehnikas. Tänase finišiprotokolliga saab tutvuda siin: http://www.skimuonio.fi/fi/results_fi.php?lm=2013

Nagu ööl enne eilset võistlust, sadas ka täna öösel natuke lund, kuid päeval läks üsna selgeks ja rada oli küllaltki kõva. Suure mehena sobib see mulle paremini. 15km sõideti 5km ringil, mis andis võimaluse ring varem või hiljem startinud tugeva võistleja tuules sõita. Ühelt poolt on tagasõitjal selge füüsikaline eelis “tuulekotis” sõites ja on oluliselt kergem end pingutama sundida, kui “jänes” ees sõidab. Täna sain enamuse distantsist kedagi püüda või kellegi tuules sõita.

Kahe eelmise päeva võistluspingutus ei olnud mõjunud väsitavalt, vaid pigem aitas mul aru saada, kus on praeguse hetke piir. Suutsin tänu sellele ühtlaselt tugevama pingutusega sõita, lihaseid enam koormata.

Mootor ehk süda ei saa endiselt õigeid pöördeid kätte. See pole hea, aga vähemalt tean, et mul on selle võrra selge reserv. Maksimaalne pulsisagedus peaks olema 4-5 lööki kõrgem ja selle seisundi saavutan normaalse treeninguga veel enne Kuusamo MK-d.

Tänase võistluse järel tehti kokkuvõtteid ja pandi paika koondised esimestele maailmakarika etappidele. Olen stardis novembri viimasel nädalavahetusel Kuusamo minituuril (kus distantsid samad nagu Olosel: KL sprint, 10km KL ja 15km V) ja nädal hiljem Lillehammeri MK-l (15km KL).

Kuni Kuusamosse sõiduni treenin rahulikult siin Olosel ja parandan seisundit.

Jäägu seda postitust lõpetama pildid tänasest võistlusest:

Olos 2013_8 162

Olos 2013_8 164

Olos 2013_8 082

Olos 2013_8 083

Olos 2013_8 084

Olos 2013_8 085

Olos 2013_8 086

Olos 2013_8 087

Olos 2013_8 088

Olos 2013_8 161_1

Olos 2013_8 168_1

Algo ja Raido:

Olos 2013_8 107

Algo:

Olos 2013_8 171

Olos 2013_8 177

Olos 2013_8 174

Olose klassikadistants

Täna sõitsid mehed Olosel 10km klassikalises tehnikas. Protokolliga saab tutvuda siin: http://www.skimuonio.fi/fi/results_fi.php?lm=2013.

Ma olin võistluse eelõhtul veidi rohkem ärevil, aga öist und võistluse ootamine ei seganud. Hommikul magasin rahulikult kauem, kui tavaliselt. Olin enda tegemistes kindel ja kui leidsin end häirivalt mõttelt, siis nullisin kõik muremõtted selle veendumusega, et olen siiamaani kõik asjad õigesti teinud. Nüüd on vaja lihtsalt harjutatu ette kanda. Ma arvan, et mul õnnestus sõit hästi. Puudu jäi natuke mootori pööretest – maksimaalne pulsisagedus jäi eeldatust madalamaks. Samuti tuleb kohaneda veel võistluskiiruse ja -pingutusega, et milline see tunne täpselt on, kus võimete piir on lähedal, aga sellest üle veel ei pinguta.  Selle saab kätte rohkem võisteldes.

Täna alustasin väikese reserviga (just seetõttu, et mitte kohe üle piiri minna) ja lisasin kiirust. Teisel ringil oli suureks abiks 20 sekundit minust hiljem startinud soomlane Anssi Pentsinen, kelle tempotegemine mind rohkem pingutama sundis. Anssi on väga tugev sprinter, kes eilses sprindi eelsõidus suhteliselt (sprindi kohta)  pikalt esimene oli.

Mõeldes sellele, et Olose võistlused on eestlaste katsevõistlus esimestele MK-etappidele, siis tagasin endale koha Lillehammeri MK-le, detsembri alguses. Kahe nädala pärast peetavaks Kuusamo minituuriks pole veel koht kindel, aga seis on hea. Pean homme ka vabas tehnikas end heast küljest näitama.

Toakaaslane Algo oli eestlaste esinumber. Mul on Algo üle väga hea meel, sest tal on paaril viimasel aastal hooaja avavõistlused pehmelt öeldes aia taha läinud. Sel aastal on lähtepositsioon palju parem!

Suur tänu Liisile piltide eest. Taustal on Lapimaa päikeseline tundra.

Raido soojendusel:

received_m_mid_1384604980382_86d8c1c401f75dd003_0

Mina soojendamas:

received_m_mid_1384605035415_d56b1368ef2c7e8581_0

Algo võistlustules:

received_m_mid_1384605617445_2489bda4ac4d120174_0

received_m_mid_1384605538842_1b0d1a5f3ae2d9ef71_0

Raido:

received_m_mid_1384605464232_542b53d912b91b1c64_0

Ja mina ise:

received_m_mid_1384605047033_565f867c4c765a3a33_0

received_m_mid_1384605125359_cad954afb12a5a9a19_0

Tänud kaasaelajatele ja “moi-moi”!

Karel

 

Olos FIS võistlus, 1. päev

Olostunturi, Lapimaa, Soome. Täna oli võistlusnädalavahetuse esimene päev, klassikasprint. Erinevatel võistkondadel, tiimidel täidavad need võistlused erinevat eesmärki. Mõnele on need kvalifikatsioon maailmakarikale, tippudele enda vormi testimise võimalus (Poltaranin, Kowalczyk jt.)

Minule ei taganud tänane sooritus veel kohta maailmakarika koondises, aga oli väga positiivne. Ma ei julge veel ennatlikult kinnitada, et seis on hea, aga midagi suurt viga pole. Tuju on hea!

Kiretud numbrid näitavad tänases protokollis 35. kohta ja 1,3km distantsil kaotust kiireimale 11 sekundit. Meie treeninggrupi väledaim, Raido Ränkel, tegi väga hea sõidu ja eelsõidu 12. koht tagas koha Kuusamo MK-le. Homme plaanin tema enda soovitusel „puraka välja lasta“ :).

Liis oli taas raja ääres fotojahil. Parimaid klõpse jagan teiegagi:

Olos sprint 1

Olos sprint 2

Pikka juttu täna pole. Vaadake ETV spordiuudiseid, näete võtteid tänasest sõidust (mitte minust, ikka parimatest eestlastest).

Tervitused!

Karel

Homme hakkab pihta

Minu hooaja avastart on homne Olose FIS võistlus, klassikasprint. Laupäeval saan end tugevas konkurentsis proovile panna 10km klassikadistantsil ja nädalavahetus päädib 15km vabatehnikasõiduga.

Tänaseks peaks olema kõik tehtud, et nädalavahetusel head kiirust näidata, aga ma kas: A) Ei ole päris õiges seisundis, B) Ei oska enesetunde põhjal õigeid järeldusi teha. Täna on minu jaoks parim lahendus panna kogu raha plaanile B! Tegelikult olen ma loomult optimist ja näen tavaliselt asju läbi roosade prillide. Praegugi olen ma üsna kindel, et kõik loksub kiirelt paika ja nädala lõpus olen resultaadiga rahul. Mul on lihtsalt mõned kõhklused ja kahtlused. Võimalik, et see on köielkäimise efekt: maapinnal suudab iga (kaine) inimene mööda sirget joont kõndida, aga paari meetri kõrgusel, kus panused kõrgemad, lööb enesekindlus kõikuma. Meil on Olosel nii mõndagi mängus.

Täna tegin võistlusrajal soojenduse ja hooldemees Tarvi tegi trenniks mõned paarid suuski, mille seast homseks stardiks valida. Hooldepealik Jaani elukaaslane Liis klõpsas paar pilti. Täna oli karge ja päikeseline päev 🙂 Kahjuks paistab päike teisel pool mäge.

received_m_mid_1384426504146_82ce62582fc5d8e704_1

received_m_mid_1384426579174_a4a00823d6dac76e23_1

received_m_mid_1384426763645_2fba8ddfc52b08ab00_0

Homme kirjutan, kuidas sprint läks!

Karel

Mine tea, milleks see hea on…

Nii öeldakse paljudes õnnetutes olukordades kannatanu tuju parandamiseks. Sportlastel tuleb ikka ette vigastusi või haigestumisi, mis tagantjärele vaadates tulid täpselt õigel ajal, sundides liigtreenimise ohus atleedi puhkama.

Jään isegi siniste silmadega seda taganjärele tarkust ootama. Tegelikult on mu silmad mingit teist värvi, aga ei teagi täpselt. Huvitav, kui paljud üldse teavad, mis värvi nende silmad on? Aga see on täiesti ebaoluline. Kui kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma alustama sellest…

25. oktoobril  lendasime Algo, Raido (perega) ja treener Matiga Lapimaale. Olose suusakeskuses oli selleks kuupäevaks lubatud suusatamise võimalust ja ülesuve hoitud lumest rada oligi valmis. Veidi oli looduslikku lundki, külmakraadid – ühesõnaga TALV. Trennid läksid hooga lahti ja enesetunne oli hea. Enne pikka laagrit võtsin kodus treenimist väga kergelt.

28. oktoobril sadas midagi lörtsi ja vihma vahepealset, mis riided märjaks tegi, oli natuke külm. Järgmisel hommikul, s.o 29. oktoobril kurgus midagi kõditas, aga ei pidanud vajalikuks häirekella lüüa. Trennis läks olemine heaks. Õhtul otsustasin suusatamise asemel kerge jooksu kasuks. 30. oktoobril tegin endale puhkepäeva, et see kerge kurguvalu saaks täielikult välja ravitud. Tol õhtul läks aga asi huvitavaks. Käed hakkasid sügelema. Mitte ülekantud tähenduses, et oleks jubedalt trenni tahtnud, vaid käsi oli kogu aeg vaja kergelt sügada. Järgnev öö jäi mul magamata. Ma tegin tõenäoliselt paariminutilisi uinakuid, aga sügasin käsi hommikuni.

31. oktoobril märkasin kätel ka pisikesi punaseid täppe.

IMG_20131101_211131

IMG_20131101_211116

Suulaes olid sarnased täpid ja süües tunne, nagu oleks eelnevalt end kõrvetanud. Hiljem ilmusid täpid ja sügelus ka jalalabadele. Terve tolle päeva olid mu kinnisideeks sügelevad käed. Pidasin telefoni ja meili teel arstiga nõu ja panime diagnoosi: suure tõenäosusega käe-jala-suutõbi (Guugelda „HFM disease“, pildid tõbistest lastest on koledad, mul nii pahasti ei läinud), põhjustaja viirus. Tavaliselt põetakse lapsena, aga mina pole tavaline. See viirus on väga nakkav, aga „elukaaslane“ Algo ei võtnud õnneks vedu 🙂 ja jäi puutumata.

Käisin oma murega mitmel hommikul Vene naistekoondise arsti juures, kes hindas mu seisundit ja lubas täna lõpuks treenima. Esialgu vaid tunnikeseks suusatama, aga pärast nelja päeva „много пить, много лежать“-i oli see väga mõnus tunnike. Täpid/villid ei ole veel kätelt-jalult kadunud, aga suund on paremuse poole.

Nüüd sai oluline edasi antud ja nagu Mati meeskonna koosolekute lõpus ütleb: „Ametlik osa läbi, nüüd vaba mikrofon ja anekdoodid.“

Minu viimane üritus (sic! nurjunud katse) mikrofoniga oli 24. oktoobril, murdmaakoondise pressiüritusel. Tavaks saanud võistlushooaja algust tähistav pressikas, kus räägitakse ettevalmistuse senisest käigust ja kiigatakse lootusrikkalt võistluste suunas.

IMG_81429757016662

Kaamerate ja mikrofonide ees on alati raske rääkida, eriti aga siis, kui küsimus on midagi sellist: „Kuidas on suvi läinud?“ Võibolla teen elu ise enda jaoks keeruliseks, aga, „Hästi, olen olnud terve ja kvaliteetselt treeninud“, on ju igav, kuigi aus. Eelmisel aastal oli mul päris hea jutustada sõdurielust ja ebakindlusest, mis mind hooaja eel valdab. Tänavu ei olnud nagu midagi head varnast võtta. Oleks see eelpool kirjeldatud „suu- ja sõrataud“ mind varem tabanud, oleks sealt päris hea vastuse voolinud. 🙂

Suutsin hädaga midagi sellist välja mõelda, kuidas „treeningud on läinud üle kivide-kändude, sõna otseses mõttes – metsas joostes“. Ma olin oma kivide ja kändude võrdlusega nii rahul, et edasine jutt oli nagu tammi tagant valla pääsenud vesi – kontrollimatu. Nii pidingi oma seosetu jutu lõpuks tunnistama, et „viimasel ajal alustan ma lauseid, mida ei suuda lõpetada“. 🙂 Sellele järgnes üks näo verevarustust parandav võte. Punase pale varjamiseks kasutasin käsi.

_MG_9467

Ahjaa!

Tegelikult oli mul enne Soome sõitmist üks murettekitav vahejuhtum. 22. oktoobril käisin Tartus spordiarsti juures koormustestil. Paketti kuuluvad mõõtmised, kaalumine, EKG ja muu hulgas ka kopsumahu ja hingamismahu mõõtmine. Test on väga lihtne: võtan kopsud maksimaalselt õhku täis ja hingan läbi aparaadi lõpuni tühjaks, tõmban uuesti kopsud täis ja puhun võimalikult kiiresti kõik jälle välja. Kui tegin kiiret väljahingamist, käis turjast kerge valu läbi ja jäi häirima. Pärast koormustesti, kui keha maha jahtus, läks valu tugevamaks ja õhtuks ei saanud ma enam ilma valuta pead keerata. Kuklasse ei olnud võimalik pead üldse kallutada. Järgmisel hommikul oli igasugune pea liigutamine valus, sest kuklasse lõi valu iga kord, kui kaelalihased pead hoidma pidid. Autoga sõites oli iga pidurdamine valus, sest siis liikus pea natuke ettepoole. Liikluses lootsin teiste liiklejate korrektsusele ja pimedale õnnele, kuna külgedele ma väga vaadata ei saanud :). Keha ette kallutamisel hoidsin kätega pead kinni.

Pooleldi naljaga võtsin autoapteegist kaelatoe ja käisin natuke sellega ringi. Polnud väga palju parem.

IMG_20131023_104956

23. oktoobri õhtul käisin füsioterapeut Janno Jürgensoni juures, kes ragistas natuke mu kaela ja leidis, et ma suutsin kuidagi oma pearihmlihase, splenius capitise ära tõmmata – SISSE-VÄLJA HINGAMISEGA!!! Raviks jahutavad geelid ja aeg (parandab kõik haavad, mis pole eluohtlikud).

24. oktoobril Suusaliidu pressikonverentsil olin veel üsna kangekaelne, aga tänaseks on kõik korras.

Päris pikk haiguslugu sai sel korral kirja. Nüüd peaks vigastustest ja haigustest mõneks ajaks ehk piisama!

Heade soovidega Lapimaalt,

Karel