Tere!

Ma pole oma tegemisi tükk aega kajastanud, aga lühike kokkuvõte minu suvest on selline:

Suve algul treenisin koos Algo, Raido, Anti ja Rasmusega, aga 9. juulil läksin ajateenistusse Staabi- ja Sidepataljoni. Kuna vastasin Olümpiakomitee vastavatele kriteeriumidele, pidin läbi tegema vaid sõduri baaskursuse (tavapärase 8 kuu asemel). Selle 11 nädala jooksul minu sportlik ja eelkõige erialane vorm kindlasti ei paranenud, kuid pöördumatuid kahjustusi ka ei tekkinud. Väeosas sain joosta ja jõusaalis käia, kuid kaitseväe väljaõpe oli aeg-ajalt nii väsitav, et trennid jäid lühikeseks. Nädalavahetustel pääsesin linnaloale, et Otepääle sõita ja heades tingimustes korralikult treenida. Esimesel kahel nädalal ei pääsenud küll üldse välja ja paaril järgneval nädalal oli luba vaid 1-päevane, kuid lõpuks anti luba terveks nädalavahetuseks.

Nii ma siis sõitsingi igal võimalusel Otepääle, et võimalikult palju tugevaid trenne teha. Oli nädalavahetusi, kui trennis oli päris hea tunne, aga ka selliseid, kui motivatsioon oli nullis. Need olid nädalad, kui olin 4-5 päeva metsas välilaagris veetnud, magamata ja igalt poolt valutas.

Long story short – Kaitseväes veedetud aeg oli meeldejääv ja kaasvõitlejatega sai palju huumorit, aga suusataja suvisesse ettevalmistusse see kõige paremini siiski ei sobi.

Tänaseks olen 3 nädalat väljaspool pataljoni müüri olnud ja ennast uuesti suusatamise lainele viinud. Kohe järgmisel päeval pärast väeosast väljumist liitusin koondise laagriga Otepääl. Laagri olulisim trenn oli 3,5h kestnud imitatsioonitreening Tehvandil. Sujuvalt kasvava intensiivusega trennis kogunes üle 35km ja tundsin end üllatavalt inimese moodi.

Nädal tsiviilelu ja treeningutega harjumiseks ning 1. oktoobril läksime koondisega Ramsau laagrisse. Ramsau laager oli üsna tavapärane: hommikused treeningud 2700m kõrgusel liustikul ja pärastlõunased “mustamulla” trennid elamiskoha juures 1100m peal. Laager kujunes kardetust oluliselt edukamaks ja mul on eelseisva hooaja osas ainult positiivsed ootused! Elus esimest korda sõitsin oru põhjast Pichlist kuni liustiku tõstukijaamani ainult paaristõugetega. Numbrites tähendas see 1h30min, 14km ja umbes 1000m tõusu (700m – 1700m).

Praegu kõik, uus postitus tuleb kindlasti üsna pea.

Karel