Novembri viimasel nädalavahetusel avasid murdmaasuusatajad oma maailmakarika hooaja. Ruka minituuri formaat lubas riikidel välja panna tavapärasest suurema koondise: distantsikvoot ja pool sprindikvoodist. See tähendas, et võistlus oli tihe ja reedesel sprindil startisid 126 meest. Kolmanda päeva lõpuks jõudis finišisse 100 meest.

Siia Rukale tulin mõõdukalt optimistlikuna. Viimastes trennides oli teravust ja püsisin terve. Kahjuks ei läinud võistlused nii nagu oleks lootnud. Sprindis olin siin kaks aastat tagasi 32. ja mullu 41., reedel piirdusin 54. kohaga. Rada oli kõva ja tingimused mulle sobivad, aga tulemuses pidin pettuma.

Laupäeval võisteldi 10km klassikalises tehnikas, 59. koht. Vahed oli väikesed ja võistlus tihe. Tulemus pole hea, aga vähemalt tean, milles asi. Lühikese analüüsi järel oskan selle võistluse vead järgmiseks nädalaks parandada. Vaatame, kuidas see mul õnnestub.

Tänane vabatehnika jälitussõit polnud samuti selline, mida ma ootasin. Analüüs ootab alles ees. Tänasest saan vähemalt tugeva pingutuse kaasa võtta. Ruka 2,5km ring on üks raskemaid. Ma olen praegu päris väsinud.

AGA, tegelikult, nagu Mati Heikkinen ütles: “Suusatamine pole mingi elu ja surma küsimus.” Soomlased olid enne Ruka võistlusi tema seisundi pärast mures, kuna sportlane pole hooaja alguses eriti terav olnud.

Ma ei taha kaugeltki mitte väita, et suusatamine ja tulemused pole mulle olulised, aga ma püsin rahulikuna ja vaatan lootusrikkalt tulevikku. Talv pole veel peaaegu alanudki, vara on hooajale hinnangut anda.

Homme varahommikul jõuan enam kui viie nädala järel jälle koju. Mõned kergemad päevad enne järgmise nädalavahetuse Lillehammeri MK-d teevad ainult head (eriti pärast NII pikka laagrit).

Mnjah. Kahjuks pilte pole 🙂

Head esimest adventi!

Karel