Kätte on jõudnud juulikuu ning lausa märkamatult on peaaegu üks kuu suvisest koolivaheajast möödunud. Kindlasti on selle põhjuseks suvised treeninglaagrid, mille tõttu vaheaeg lühem tundub, sest ei ole aega lihtsalt kodus vedeleda, telekat vaadata ja jäätist süüa.

Jõulumäe laager lõppes, nagu eelmises postituses juba mainitud sai, traditsioonilise kontrolljooksuga, kus tehti mitu head tulemust ning püstitati nii isiklikke kui ka rajarekordeid. Eelmisel korral vekslina välja käidud lubadus/eesmärk üritada Vahka nimel olevat rajarekordit see aasta ka lõpuks õnnestus – suutsin parandada oma aega 10 sekundiga ning seega lõin Vahuri aega 5 sekundiga. Uued 2,2 kilomeetri jooksukrossi rekordnumbrid on peale selle aasta laagrit 7:03. Rekordjooksu puhul sooviks tänada meie grupiga kogu laagri kaasa teinud Teetu, kellel “jänese”amet väga hästi välja tuli ning mind esimesel ringil kiiremini jalgu liigutama pani :). Häid tulemusi näitasid ka noored tüdrukud, nende jooksude tulemusi saate kindlasti vaadata Suusaklubi kodulehelt. Eelviimasel päeval oli meil kavas uudne nn. grupisõidu treening, kus sõideti mitmekesi koos ning aset leidsid vahefinišid nii mäe kui ka sirge peal. Treening oli huvitav, kuid nagu öeldakse – esimene kord läheb ikka aia taha. Nõnda juhtus ka meiega – arutasime pikalt, kes millise kiirusega rullid peaks saama, kuid lõpuks olid olud ikkagi üpris ebavõrdsed. Õhtul olid kõik jalkafännid õhtuste “surmagrupi” mängude ootuses, kui ühtäkki Jõulumäelt elekter ära kadus. Tänu Ergo saksa keele oskusele saime aga minna Saksamaa-Taani mängu vaatama sakslaste karavanbussi, kes sellel õhtul Jõulumäe Spordikeskuse parklas peatusid. Kuigi tegu ei olnud tulihingeliste jalgpallifännidega, oli see üks vägagi meeldejääv jalgpalliõhtu. Laager lõppes pika, 4-tunnise treeninguga, mis koosnes imitatsioonist ning paaristõuketrennist. Õhtul koju jõudes andis laagriväsimus tunda ning väga raske oli sundida ennast kotti lahti pakkima ja seejärel omakorda uut reisikotti kokku panema, et järgmisel hommikul kohe Tallinna lennujaama ning sealt edasi Hispaaniasse sõita.

Reis Barcelonasse algas kohe suure segadusega. Tallinna lennujaama jõudes teatati, et lennufirma Cimber Air, millega me Kopenhagenist edasi Hispaaniasse pidime sõitma, on pankrotti läinud. Tänu sellele, et lennupiletit olid võetud läbi Estonian Airi, organiseeriti meile teine lend. Vahemaandumine toimus selle järgi aga hoopis Münchenis, kus oli aega vaid 35 minutit, et tundmatus lennujaamas ühelt lennukilt teisele jõuda. Kokkuvõttes laabus kõik aga kenasti, kuigi, mis seal salata, õnne oli ka päris palju :). Münchenisse lennanud Lufthansa lennukompanii pakkus lausa lennukipardal sooja pitsat ning väga maitsvat kooki. Hispaaniat valdas kogu 8 päevase puhkuse jooksul suur soojalaine, kus temperatuur isegi öösel  eriti alla 25 soojakraadi ei langenud. Hotell asus rannakuurortis nimega Llore de Mar, kus oli kaks paari kilomeetri pikkust randa. Tegu oli väga mägise alaga, niiet algselt plaanitud lihtsad ja lihast toonuses hoidvad jooksutrennid kujunesid päris raskeks, kus tõusumeetreid kogunes sama palju, kui Tartus kogu aasta jooksutrennidega.  Lisaks külastasin Barcelona olümpiastaadionit, kus juulis toimub Juunioride EM kergejõustikus, ning Prantsuse rannakuurorti Saint-Cyprien, kus ranna pikkus oli eeldatavalt üli paarikümne kilomeetri(lõppu lihtsalt ei paistnud:D).

Hispaanias ei saa üle ega ümber ka jalgpallist. Kohalikud läksid ikka täiesti lolliks pärast Hispaania võitu veerandfinaalis Prantsusmaa üle. Tänaval kõndides tuli olla eriti tähelepanelik, et mõne raketiga pihta ei saaks. Oma lemmikmeeskonna Inglismaa teekond lõppes ka seekord kaotusega veerandfinaalis ja penaltiseerias. Barcelona McDonald’sit külastades nägin aga järjekordset näidet sellest, et elame infoajastus. Nimelt tavalise kassast tellimise asemel olid sinna paigaltatud automaadid, kust saad valida endale menüü ning siis soovi korral kiht-kihi haaval endale burgeri kokku panna. Sel ajal, kui sa tellitud asja eest automaadis maksad, on sealsed kokad jõudnud su tellimuse juba kandikule panna ning kliendid saavad kohe einet nautima hakata(jah, just nimelt nautima :D).

Kodumaale jõudes tervitas ilm meid aga kohe vihma ja külmaga. Soojalt maalt tulles tundus 13 kraadi veel eriti jahedana ning kohe tuli meelde rockbändi Terminaator laul Juulikuu Lumi :D. Erinevalt esimesest lennusõidust läks tagasitulek vägagi ladusalt ning sai mõne tunnikese magada, enne kui hommikul uuesti laagrisse tuli sõita. Seekord olen laagris juba Eesti juunioridekoondisega ning laager on poole pikem kui esimene – 2 nädalat. Loodetavasti kulgeb ka teine laager ilma viperusteta ning Jõulumäe laagris valu teinud põlv on vahepealse lihtsama nädala ning sooja kliimaga terveks saanud.

Tunni aja pärast on algamas jalgpalli EMi finaal. Loodetavasti ei tule samasugune igav mäng nagu viimaste aastate jooksul kõik Hispaania mängud on olnud. Tuleb tõdeda, et elus esimest(ja loodetavasti viimast :D) korda peab hoidma pöialt Itaaliale, kuid eelkõige loodaks näha huvitavat ja ründavat jalgpalli, kus eesmärgiks on väravate löömine, mitte söötude arvu kasvatamine :).