Sportimine vabastab endorfiine ja tekitab hea tunde. Reede õhtul käisin koos isaga jooksmas. Tema jooksis Tartu linnamaratoniks valmistudes kiiremaid lõike, mina tegin tervisesporti ja lõdvestasin laagrist väsinud jalgu. Veidi üle tunni värskes õhus ja tundsin end tõeliselt hästi. Tegin maja ees mõned venitused, endal naeratus suul.

Laupäeval toimus Tartu Sügisrull. Minu koduklubi korraldas võistlust juba 18. korda ja tänavu tõi klubikaaslane Peeter Kümmel starti oma sparringupartnerid treener Christoph Schmidi grupist. Naiste klassis võttiski võidu sel talvel Nove Mesto MK-etapil teisel pjedestaali astmel seisnud šveitslanna Laurien van der Graaff.

Meeste stardis olid lisaks Eesti sprindikoondislastele Siim Sellisele ja Peeter Kümmelile ka Lasse Paakkonen ja Kalle Lassila. Tugevad välisvõistlejad tõstsid pealtvaatajate huvi jõuproovi vastu ja tekitasid elevust võistlejates.

Võistlusformaat on minule teada olevalt ainulaadne, koosnedes kolmest osast: krossijooks, boksipeatus ja rullsuusatamine. Jooksudistantsi järel vahetavad võistlejad ketsid suusasaabaste vastu ja tormavad edasi rullsuuskadel, kusjuures vahetuse aeg on võistluse üldaja sees. Kiire vahetuse nimel jäetakse mõned paelad, lukud või klambrid kinnitamata ja saapad pole päris mugavalt jalas. Vahetusalas on võimalik päris palju aega võita, nii on riskid õigustatud. Päeva kiireima boksipeatuse teinud sportlane saab eriauhinna.

Minu enda boksipeatus läks katastroofiliselt. Mul on loksuvate saabastega ebameeldivad mälestused hõõrutud kandade näol ja kulutasin konkurentidest 20-25 sekundit kauem. 2,4km jooksu järel olin Vahur Teppani, Lasse Paakkoneni ja Peeter Kümmeli järel neljas. Aeglane vahetus jättis mu triot jälitama.

Minu õnneks ei teinud sprinterid head koostööd ja ma hakkasin neile vaikselt lähenema.

Mitmekesi olnuks kerge üksteise alla tööd tehes edu kasvatada. Ma pingutasin kõvasti ja jõudsin mõned ringid enne finišit neile juba peaaegu kandadele. Siis hakkas neil kiire ja proovisid veel eest sõita. Pildil on hetk, kus Lasse ja Vahur teevad kiiremaid liigutusi minu maha raputamiseks. Kollases särgis Karel on kohe tuulde jõudmas.

Mul õnnestus liidrid kinni püüda ja alustasin viimase ringi poole peal spurti. Endalegi üllatuseks pääsesin lihtsasti ette ja andsin endast kõik, et konkurendid hästi tuulde ja jõuaks. Viimases kurvis valmistusin juba paaristõukeid tegema (finišisirge tuli läbida paaristõugetega, et oleks ruumi mööduda), kui keegi karjus: “Viimane ring! Hoia gaasi peal!”… Järgneval pildil veeren kohe üle finišijoone, mis veel ei päästnud, kuna üks ring jäi veel sõita. Tegin ringide lugemisel vea (kokku oli neid 7) .

Viimasel ringil nullisin kogu päeva töö ja endorfiinide mõju taandudes oli enesetunne vilets. Loomulikult ei olnud ma pärast valearvestust ja varast spurti täiesti tühi. Minus oli piisavalt energiat, et jätkata ja proovida uuesti. Sellegipoolest arvasin ma, et ma olen nüüd lõpuspurdi ära teinud ja järelikult olen väsinud ning võin käega lüüa. See oli kergema vastupanu tee, mis tol hetkel tundus õige ja loogiline. Vahetult pärast võistlust olin olukorraga leppinud ja pidasin ringide lugemisel tehtud viga koomiliseks seigaks. Juhtus nii ja mul ei olnud võidu peale sõitmisel enam šanssi. Veidi hiljem jõudis reaalsus kohale ja olin enda peale vihane, et ei andnud endast kõike. Asjata ei ütle sportlased enne võistlust, et lähevad endast kõike andma: väga paha tunne on, kui midagi sisse jääb.

Võistluse võitis suure üllatusena Vahur Teppan Peeter Kümmeli ja Lasse Paakkoneni ees. Lõpuks olid vahed päris konkreetsed.

Sügisrulliga läks nagu läks, karavan liigub edasi. Juba kolmapäeval lendame taas Ramsau lumelaagrisse.

Tänud Anette Kasemetsale piltide eest!

Kuulmiseni!

Karel

Pühapäeval toimus Võrumaal Kubijal 13. Võru Roller. Raul Olle Vasaloppeti võidu tähistamiseks korraldataval võistlusel on varasemalt sõidetud klassikat ja uisku, võetud mõõtu sprindis ja pikematel distantsidel. Tänavu sõitsid mehed eraldistardist 13,2km (6 ringi) vabatehnikas.

Ma pääsesin rajale täpselt siis, kui Kein Einaste alustas oma teist ringi. Stardist võtsin vedamise värske mehena enda peale, järgmisel ringil aitas tempotegemisel Kein. Kui algas minu kolmas ring, tuli komeedina selja tagant 45 sekundit minust hiljem startinud hilisem võitja venelane Anton Suzdalev. Kannatasin peaaegu ühe ringi tema tempot, aga siis lasin oluliselt tugevama sõitja oma teed minna. Hakkasin juba tundma piimhappe kuhjumist ja liigutustegevus hakkas kangeks muutuma. Sealt peale tegin tempot ise ja sikutasin eest kinni püütud Raido Ränkelit. Kogu aja oli pingutus piiri peal. Viimaseks ringiks läks Raido vedama ja tõstis veel kiirust. Finišisirgel olin juba kange nagu puuhobune. 🙂

Lõpuks oli kaksikvõidu võtnud venelaste järel kolmandana parim eestlane Kein Einaste, neljas Aivar Rehemaa, mina lõpetasin viienda ja Raido Ränkel kuuendana.

Siin on võitja Anton Suzdalev. Ta on minu eakaaslane ja tean teda juba 2007. aastast. Toona esindasime kumbki oma riiki Euroopa Noorte Olümpiafestivalil Jacas, Hispaanias. Raido Ränkel vahetas temaga koondise joped ja nii jäi nägu meelde. Hiljem, muide, sai Raido selle Vene jope eest Hispaania koondise jope, mis oli väga diil. Hispaania jope oli üks vingemaid!

Hiljem oleme Antoni näinud erinevatel juunioride MMidel ja viimastel aastatel juba Otepääl treenimas. Kahjuks pole koolis omandatud kehv vene keel aastatega paranenud, pigem vastupidi. Kui Antoni näen, siis noogutus ja “Privet!”, aga sellega suhtlus piirdub. Käesoleval hooajal harjutan koos kasahhi Aleksei Poltoraniniga ja vene keel hakkab tasapisi arenema. Maailma paremikku kuuluva sportlasega treenimine tõstab kindlasti sportlikku taset, aga teeb ka vene keele selgemaks.

Siinkohal pean ja tahan esile tõsta oma treenerit Mati Alaveri, kes toetab väga sportlaste eneseharimist. Ta suunab meid lugema erialast kirjandust ja hoiab meid kursis suusa- ja spordimaailma uudistega. Kui ma oma ülikooliõpinguid katkestada tahtsin, siis survestas ta mind päris pikalt jätkama. Pedagoogist vanaema kõrval oli ta üks järjepidevamaid nö ebamugava teema tõstatajaid.

Täna keskendun täielikult ja ainult suusatamisele ja olen oma valikutega rahul. Ülikoolis minuga esimesel kursusel alustanuist tublimad on praeguseks doktorandid. Käisin eile oma keskkooli klassivennal, hilisemal kursusekaaslasel ja praegusel doktorandil külas. Riho kaifib matemaatikat täiega ja räägib sellest kirega, milles tunnen ära oma suhte suusatamisega. Ma arvan, et me mõlemad leidsime oma tee. Oleks ma koolis jätkanud, saaksin ma tahvlile kirjutatust aru. Praegu näen ma seal seda, mille tõttu ma matemaatilise statistika sinnapaika jätsin: matemaatikast kadusid numbrid, mis asendusid tähtede ning erimärkidega. Minu jaoks läks kõik liialt teoreetiliseks.

Tervitused Liivikale, Silvale ja Rihole! Jõudu doktorantidele!

Head alanud värvilist sügist!

Kuulmiseni,

Karel

Kõlas lask, mis murdosa sekundi meenutas rohkem klõpsatust, kuid mägedelt tagasi kajades võimenes võimsaks pauguks. Mu lõdvestunud keha oli hetkega pinges ja voodis raamatut lugedes raskeks muutnud silmalaud kerkisid. Uni oli hetkega pühitud. Ma kuulsin, kuidas Algo kõrvaltoas ehmus, rõdule kõndis ja ütles:

„Pane end valmis, kohe tuleb uus pauk. Püss on juba palgel, Gerhard võtab õhtusööki maha.“

„Tegelt?! Oh seda pean ise nägema!“ laususin raamatut käest visates ja kiirel sammul rõdule tormates.

Peremees seisiski mõnesaja meetri kaugusel väikese aediku ääres ja sihtis karja keskele varjunud piisonit. Esimene lask polnud suurele elukale märkimisväärset mõju avaldanud. Õiget laskenurka otsides leidis Gerhard võimaluse teine kuul teele saata. Käis pauk, mis taas kajas kaugele läbi oru. Piison komistas korra, aga astus siis paar kiiret sammu ja kõndis karjast eemale. Liigikaaslased liputasid saba ja näiliselt polnud häiritud. Kahe kuuliga loom seisis nüüd kaitsetuna, aga ikkagi seisis veel. Nüüd polnud peremehel enam keeruline lasta eraldiseisvat looma täpselt nii, et elukas raske põntsuga maha vajuks.

Meie külalistemaja Ramsaus kasvatab piisoneid ja restoranis pakutakse piisoniliha. Liha on omamoodi maitsega ja väherasvane. Mõnikord restoranis pikalt sööki oodates olen mõelnud: „Hakkasid vist maja taga looma tapma alles.“ Siin tulebki piisoniliha maja tagant.

Me oleme Ramsaus (Austria) viiendat päeva ja kolmandik laagrit on läbitud. Täna on esimene ja pikalt oodatud vaba õhtupoolik. Liustikul on raja seisukord üle keskmise hea… tegelikult isegi väga hea. Päev enne me saabumist tõi lumelisa ja rada oli suurepärane. Paaril esimesel päeval oli liustikul nii tihe udu, et palju üle mõne meetri enda ette ei näinud. Kuna lumi oli ka ühtlaselt valge, siis oli tegu suusajälje otsimise ja isegi tasakaaluga: pidepunkte ei olnud ja see on sarnane kinnisilmi sõitmisega.

Teineteist ergutades treenivad siin lisaks minule Algo, Raido, Aivar, Aleksei Poltoranin ja mängiv treener Andrus. Piitsa ja präänikuga ohjab olukorda Mati. Jaan Alvela hoiab suusad töökorras ja vajadusel ehitab. Mati lennukad ideed toimivateks lahendusteks disainis kohaliku peremehe assisteerimisel just Jaan. Tänu temale on meil nüüd lõuatõmbekang ja kõhulihastepink.

Kui vaid saaks enda aku samamoodi vooluvõrgust täis laadida, nagu rüperaalil, millel praegu seda teksti toksin… Ristsõnades on puhkus = uni. Täpselt seda mul vaja ongi. Kahju, et minu uni kadus tolle pauguga, mis piisonilegi otsa peale tegi. Teisalt, polnuks pauku, jäänuks ka blogisse postitus tegemata. „Kõik on millegi jaoks hea,“ võiksin öelda ka praegu voodis kõveras lamavale Algole. Teda tabas täna öösel kõhutõbi. Praegu on tal raske näha selle medali teist külge.

Mul said mõtted otsa ja pilte pole ma ka teinud.

Tervitustega Ramsaust,

Karel

Mitte midagi. Ta ei või minult mitte midagi vastu võtta. Ei kohvi, isegi mitte klaasi vett. Jutt käib dopingukontrolli ametnikest. Nad teevad oma tööd ja peavad reegleid väga tähelepanelikult järgima, et sportlane ei saaks analüüsi mõne protseduurireegli rikkumise tõttu vaidlustada. Näiteks minul “külas” käinud sakslane enam UCI ehk Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu sportlasi testida ei saa. Ühe kontrolli käigus tekkinud prügi (dopingutesti pakendid jms) lubas rattasportlane ise ära visata, kuid kontrolli lahkudes tegi sellest hoopis pilti ja postitas sotsiaalmeediasse: “Vaadake, mis kontroll mulle jättis.” Ametnik on kohustatud kogu prügi endaga kaasa viima. Selle praagi tõttu on ametniku jaoks ratturite testimisel lõpp.

Eile õhtul kell 22.00 kuulsin korteri uksel vaikset koputamist. Eelnevalt polnud ma nuge-kahvleid maha pillanud ;). Ma ei oodanud kedagi, aga ausalt öeldes selle lühikese ajaga, mil ma särgi selga tõmbasin ja endamisi arutledes ukse poole kõndisin, siis pidasin kõige tõenäolisemaks  just dopingukontrolli. Kutsusin härra tuppa. Tema vabandas hilise tülitamise pärast ja mina vastasin, et pole viga. Näitasin talle kätte laua, kus me võiks toimetama asuda ja ise kallasin paar klaasitäit vett kurgust alla. Kuna vaja oli nii verd kui ka uriini, siis pidin “häda” tekitama. Nagu eelnenud lugu õpetas, siis pilti ma lauale laotatud asjadest teha ei tohtinud.

Andsin alustuseks vereproovid ja jäime siis ootama vajadust tualetti minna. Nii kaua rääkisime Eesti loodusest ja ilmast (see paistis aknast) ja jalgpallist. Tema meelest saab sakslaste seekorde maailmameistritiitel olema kõige erilisem, kuna meeskond on tõesti väga tugev. Tema arvates võideti eelmised tiitlid võitlusliku, aga mitte ilusa mänguga.

Veel rääkis ta kontrollimist teostava firma, oma tööandja kehvast logistika korraldusest. Ta lendas Saksamaalt Helsingi kaudu (5h ümberistumine) Tartusse, tuli rendiautoga Otepääle mind testima. Öö veedab ta hotellis ja homme reisib tagasi koju. Kaks täis päeva reisimist ÜHE sportlase testimiseks!

Õnneks polnud ma enne testija saabumist mõnda aega tualetis käinud ja vajadust tekkis kõigest paarikümneminutise ootamise järel. Andsin proovi ja valasin selle kahte erinevasse pudelikesse, tuntud ka kui A- ja B-proov. Kell 23.30 saatsin “külalise” välja ja ise läksin magama. Suurem veejoomine ei ajanudki öösel üles, ju siis oligi enne eilset õhtut väike vedelikupuudus. Tänases trennis peaks selle võrra kergem olema.

Trenni oleme juuli algusest teinud korralikult ja täna saab järjekordne laager lõpu. Nüüd on meiega Aleksei Poltoranin ja treeningul käib füüsise vintsutamise kõrval ka keeleõpe. Mati jagab käskusid ja näpunäiteid kahes keeles: Aleksei õpib vaikselt eesti keelt ja eestlased värskendavad koolis õpitud, aga väga roostes vene keelt.

Sellel pildil imiteerin suusatamist Tehvandi tõusul:

Siin sikutan enda järel autorehvi, et rullidel kiirus liiga suureks ei läheks 🙂

Kõike head!

Karel

Viimane nädal on möödunud trenni tähe all ja viimastel päevadel on juba päris raske olnud. Õnneks on jaanipäev tulemas ja ka meie treeningutesse tuleb sellega väike paus. Saan natuke hinge tõmmata.

11. juunil tulime tagasi Norramaalt suusatamast ja ootasin kodus veidi soojemaid ilmasid, aga mõnel päeval oli nii külm, et lausa midagi lörtsisarnast tuli taevast alla. Ühel sellisel küllaltki külmal päeval, möödunud kolmapäeval, sõitsime trennis 3 tundi rattaga. Trenni lõpus saime korralikuma vihma kaela. Ma olin hästi riides ja strateegiliselt oluliselt keha piirkonnad jäid kuivaks. Trenni lõppedes olin ma väsinud ja otsustasin kiire pasta valmistada. Soovitan seda retsepti/meetodit väga soojalt:

Pange potis vesi keema, võtke makaronid/spagetid kapist välja. Oodake kuni vesi on peaaegu keema läinud ja lülitage pliit välja. Võtke kapist taldrik kaasa ja minge teise trepikotta naabri juurde. Ulatage talle taldrik, kuhu tema paneb korraliku portsu koorest kanapastat. Minge rõõmsalt keksides tagasi koju ja hakake ettevaatlikult (kuna võib keele alla viia) sööma.

Just nii mul tol lõunal vedas. Algo helistas mulle 10 sekundit enne pasta keeduvette panemist, et tal on süüa rohkem kui sööjaid. Järgmisel õhtul tegin ma juba ise suure koguse pastat ja tankisin end kurguni täis, sest ees ootas katsumus. Nimelt rattasõit Tallinnast Pühajärvele.

Algo käis samal üritusel juba ülemöödunud suvel ja tänavu osalesin Tallinn-Pühajärve ühepäeva klassikul ka mina. Seltskond (ca 25) toredaid inimesi erinevatelt elualadelt sõitis tänavu juba 5. korda marsruudil Tallinn-Türi-Viljandi-Pühajärve (244km). Eelnevalt hoidsin end kõikvõimalike ilmaennustuste ja mudelprognoosidega kursis ja valmistusin kõige hullemaks. Sõidu eelõhtul Tallinna poole minnes sadas korralikult.

Mul oli kaasas mitu komplekti riideid ja mütse-kindaid, aga reaalset valmisolekut nii nigelates oludes sõitmiseks ausalt öeldes mitte. Prognoos andis lootust kuivale algusele ja vihmavõimalusele Viljandist edasi. Päev algaski kuivalt ja kerge taganttuulega. Järve Hawaii Expressi ees kogunesime umbes kella üheksaks.

Taganttuule ja entusiasmi toetusel sõitsime suurema keskmise kiirusega, kui plaan ette nägi ja edestasime graafikut lõpuks vähemalt tunniga. Esimene pikem paus oli Türil, kui sõidetud sai 100km. Ma polegi kunagi korraga nii palju rattaga sõitnud. Sõin ära paar banaani ja ühe hematogeeni.

Türilt Viljandisse jäi veel kõigest sutsakas 60km. Hämmastav, aga grupis sõites oligi see nagu sutsakas! Endalegi imestuseks oli tagumik väga leplik ja sõita mõnus. Teel Viljandisse käis pilk aeg-ajalt taevast tumedamaid pilvi otsimas. Jõudsime täiesti kuivaga Pärimusmuusika Aita, kus meid ootas ette tellitud frikadellisupp. Hetkeks istuda (millelgi laiemal, kui sadul) oli väga mõnus ja supp läks ka õigesse kohta – magusast spordijoogist ja batoonidest oli juba küllalt.

Pikaks ajaks ei tohtinud mugavusi nautima jääda, sest seda raskem olnuks jälle teele asuda.

Kõhud korralikult täis, oli Viljandist väljasõit rahulik. Ma arvan, et kõik ratturid ootasid, millal vihmasadu pihta hakkab. Vahepeal tundus nagu paar piiska oleks juba kukkunud, aga vist sõitsime pilvel eest. Taha vaadates paistis, et tuldud suunas midagi nagu sajaks. Pildil oleme 201km kaugusel Tallinnast…

…ja lõpp on kusagil sealpool. Ka ees on taevas tume. Nagu hiljem selgus ja märg asfalt Rõngu-Otepää lõigul kinnitas, seal tõesti sadas korralikult. Meil vedas kõvasti!

Sihtkohta jõudmiseks kulus lõpuks puhta sõiduajana 6 tundi ja 50 minutit. Mul on väga hea meel võimaluse üle sõidust osa võtta. On hämmastav, et suurtuuridel sõidavad luust ja lihast mehed selliseid (ja küll ka veidi lühemaid, kuid oluliselt mägisemaid) etappe iga päev ja mitu nädalat järjest. RESPEKT!

Järgmiseks enese proovile panemise katseks võib olla juba 3000 meetri jooks. Millal täpsemalt – ei tea, aga sellise võimaluse viimases Jooksja ajakirjas õhku viskasin. 🙂

Häid jaanipühi ja loodetavasti tuleb vähemalt kahekohaline arv soojakraade, siis ei pea terve õhtu sooja saamiseks üle lõkke hüppama!

Karel

Eelmise postituse järel võinuks käesoleva jutu pealkiri olla: “Kus puud on?” Puid siin 1200 meetri kõrgusel majutuskohas ja 1400 meetri peal suusaradadel pole. See võib valmistada peavalu, kui juhtub tuuline olema. Selles laagris pole ilmataat meile tuska valmistanud ja oleme näinud üksjagu päikestki.

Reisisime siia eelmise neljapäeva hommikul. Andrus Veerpalu koos vanema pojaga  sõitis suuskade ja muu varustusega laevaga Stockholmi kaudu, meie neljakesi (Raido, Aivar, Algo ja mina) lendasime. Pärast maandumist ootasime Andrust parasjagu nii kaua, et saime hommikukohvi juua.

Tänavu elame minu jaoks uues kohas Krossbus, 3km suusarajast eemal. Kolm kilomeetrit allamäge on täpselt paras suusatamise järel lõdvestuseks joosta. Algo on siin kunagi nooremana ennegi laagris olnud. Siinne majutuskoht on väiksem, kui Sognefjellshytta (kus tavapäraselt elame), aga tänu sellele on siin ka üldiselt vaiksem. Maja küll nagiseb iga sammu peale, aga pole noorsuusatajaid, kes lõunauinaku ajal ringi jookseks.

Suusaliidu buss, millega siia tulime:

Siit lookleb tee allapoole ja lund jääb silmnähtavalt järjest vähemaks. Oslo lennujaama on siit veidi vähem kui viis tundi sõitu.

Esimesel päeval määrisin suuski samas maja kõrval õues. Kärbes leidis, et tal on vaja kliistrise suusa peale maanduda. Ise ta minema ei pääsenud ja tema elu polnud võimalik säästa, kuna jalad olid liialt kõvasti kinni…

Järgmistel kordadel oleme määrinud suuski Sognefjellshytta keldrikorrusel. Mõned aastad tagasi oleks pidanud seal endale koha leidmiseks võitlema, nüüdseks on määrdemehed oma rekkad või järelkärud kohale sõidutanud. Meie laagri esimesel poolel oli siin Norra murdmaakoondis oma rekkaga ja nende lahkudes jõudis kohale Norra laskesuusatajate rekka. Lisaks on väiksemaid suusafirmade ja klubide hooldeboks-järelkärusi.

Valik hooldebokse:

Ma pole suusarajal pilte teinud, aga rada on hea. Temperatuur kõigub +5…+17 vahel ja sellele lisandub vihm/päike. Ilm muutub kiiresti ja ilma särgita alustatud treeningu teises pooles võib juba vihmajakki vaja olla.

Andrus filmib meie treeninguid ja õhtuti teeme videoanalüüsi. Filmimise kõrvalt jõuab ta isegi kõvasti kilomeetreid koguda ja õigeid liigutusi ette näidata.

Hooaja esimese välislaagri lõpp on kolme treeningu kaugusel. Järgmised paar kuud treenime Otepää kõrgustikul. Siin lume peal meelde tuletatud suusatunnetust tuleb hoida ja tähele panna, et rullsuuskadega sõites samamoodi tõugata. Rullsuusad peavad iga kord, ka valesti tõugates. Andrus hakkab õnneks lähedal olema ja seda meelde tuletama :).

Kuulmiseni!

Karel

Maikuu viimasel päeval sai otsa esimene treeninglaager. Laagri põhirõhk oli jõutreeningutel ja tehnikal. Seda nii jõusaalis, rullsuuskadel kui ka keppidega imitatsioonil, et algusest pihta midagi valesti ei teeks. Jõusaalis aitas meil vigu vältida Peep Päll, kes praegu on koos andeka jõutõstja Alex Edward Rausiga võistlustel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Meie tõstame treeningutel mitu korda väiksemaid raskusi, aga vale tehnikaga võib kasu asemel palju kahju sündida. Peep on suusatajaid juba mitmeid aastaid nõustanud.

Erialased treeningud viis läbi ja tegi kaasa Andrus Veerpalu. Andrusest on võimaluse avanedes saanud treener ja tal on Matiga võrreldes mõningaid eeliseid. Andrus saab (ja tahab) trennis kaasa sõita ning korrigeerib jooksvalt tehnikat. Ta teab, kuidas õige liigutus välja näeb, aga mis olulisem, ka kuidas seda saavutada. Andrus on sportlane-treener skaalal veel üsna vahepeal ja oskab tänu sellele läheneda plaanile mõlemalt poolt: ta tajub hästi erinevate treeningute mõju (kuna ta teeb paljud asjad ise kaasa) ja see aitab tal kiirelt väikseid muudatusi teha.

Ka Mati pole kunagi lihtsalt kõrvalt vaadanud ja proovib paljud asjad enne läbi, kui sportlastel sama teha laseb. Eelmise aasta juunikuus Norra lumelaagris nägin endast mõnesaja meetri kaugusel üht Eesti koondise vormis kiirendavat meest. Samm oli terav ja liigutuste järgi pakkusin, et Anti Saarepuu kiirendas :D. Lähedale jõudes oli kuulda tugevat hingeldamist ja Mati (ei olnudki Anti) kirjeldas mulle, millist tehnikanüanssi ta oli katsetanud.

Kokkuvõttes oli hea laager. Laagri esimeses pooles küpsesime 30-kraadises kuumuses ja mai lõpus pidin juba peaaegu talviselt riietuma – kontrastid missugused. Aga selleks, et jõuda eesmärkideni, peamegi mugavustsoonist välja murdma.

Kuna paljud treeningvahendid olid üle pika aja uued, siis iga päev taasavastasin valusaid lihaseid ja liigeseid. Korralikult jõusaalis käisime ju viimati sügisel, ka jooksutreeninguid pole sel kevadel üleliia palju olnud. Laagri lõpuks oli jälle sportlase tunne: mõned kohad valutasid ja mõõdukas väsimus sees. Laager lõppes maikuu viimasel päeval, aga pühapäeval käisin veel natuke Tartu Rattarallil nautimas. Sõitsin grupis Tartust Otepääle ja kuna aega selleks palju ei kulunud (tuules sõitmine ei nõudnud ka erilist pingutust), siis sõitsin Sihva ringi lisaks ning lõpetasin trenni kui Ralli marsruut teistkordselt Otepäält läbi tuli. Paar nädalat tagasi sain kätte oma uue rattavormi. Uhkusega kannan oma toetaja, Saint-Gobaini värve! Pildi tegi Mattias Jõgi.

Mõne päeva tõmban hinge ja 5. juunil alustame lumelaagrit Sognefjelletis, Norras. Eelmisel aastal kogusime seal palju kvaliteetseid suusakilomeetreid ja nautisime jahedaid ning sääsevabu päevi. Eelmisel aastal olid kevad-suvised treeningud üks suur sääskedega võitlemine, nagu tavaliselt. Tänavu olen ma metsaradadel vaid mõne üksiku vereimeja otsa koperdanud. Loodetavasti jääb see nii kogu suveks.

Kuulmiseni Norrast!

Karel

Eile, 25. mail sain 25 aastaseks! Mulle meeldivad ümmargused arvud ja 25 on minu arvates ilus arv. Kui ma raadio või teleka helivaljust muudan, siis sätin ta alati paarisarvuks või suuremate arvude puhul (20st üles) nulli või viiega lõppevaks. Selline kiiks mul on.

Tähtpäeva eelsel õhtul käisid mul Otepääl külas endised kursakaaslased. Keskkooli järel olin 3 aastat ülikooli hingekirjas, aga vaid esimesel neist õppisin (nominaalkoormusega), sellegipoolest peavad mõned kursusekaaslased mind veel meeles. Minuga alustanud statistikutest olid 3 doktoranti (!) nädalavahetuseks Tehvandil doktorantide suvekoolis. Vestlusest selgus, et kuigi me käime eri radadel, leidub lisaks sünniaastale veel sarnasusi.

25 on juba selline vanus, kus paljudel inimestel on pere ja lapsed, kindel töökoht ja pangalaen. Üks kursaõdedest viitas sellele, kuidas endiste klassikaaslaste ja teiste omaealistega suheldes tehakse tihtipeale eelpool nimetatud kolme tingimuse täitmata jätmisel suuri silmi: “Ahah, käid veel koolis.” Inimesed ümberringi juba “elavad”, aga doktorant justkui alles valmistub ellu astuma.

Mina olen oma (kellele lühikese, kellele pika) elu jooksul suutnud kodulaenu võtta, asi seegi :). Ka mina valmistun, et millalgi (lähi)tulevikus magusamaid vilju nautima hakata. Doktorantidest saavad mõne aasta pärast doktorid ja minust saab maailmatasemel suusataja (enesekindlus on voorus?). Siis võime sünnipäeval klaase kokku lüües tõdeda, et oleme ettevalmistuse lõpetanud ja elama hakanud.

Kuulmiseni!

Karel