Suusaklubi kodulehe blogipidajale mõeldud auhinnast tiivustatuna üritan peale peaaegu aasast pausi uuesti blogimise otsa lahti teha ning seekord ka seda veidi stabiilsemalt jätkata. Kätte on jõudnud juulikuu ning ettevalmistus uueks hooajaks on juba täies hoos. Motivatsioon treenimiseks on suurem kui kunagi varem – silmis terendab 2014 aasta Juunioride MM, mis seekord leiab aset Val di Fiemmes, kus eelmisel aastal peeti täiskasvanute MM.

Kuid enne uue ja huvitava juurde asumist veel veidi lõppenud hooajast. Tegu oli, nagu lõpuks välja kujunes, minu jaoks sisuliselt vahehooajaga, sest sügisel tabanud tõsisest haigusest saja protsendiliselt taastuda ei õnnestunudki, kuid hooaja lõpus hakkas suusatamine ka minul juba suusatamise moodi välja nägema. Tagantjärele vaadates oli tegu kindlasti keerulise ajaga, kuid tagasilöökidest ei tohi ennast häirida lasta ja alla anda, vaid hoopis tugevamana tagasi tulla.

Kahe hooaja vahele jäi sel aastal ka gümnaasiumi lõpetamine ning vahetult enne juuni algust, kui hakkab tõsisem treenimine koos laagritega, sai käidud ka Türgis sooja päikese all akusid laadimas. Üle mitme hooaja sai seekord kevadel ka spordiarstil koormustesti tehtud, et olla kindel, kas organism on põetud haigusest taastunud. Kõige tähtsama ehk loa piiranguteta treenida doktor ka andis ning boonusena olid paljud näitajad spordiarsti juures ka elu parimad, mis andis veel pisut lisamotivatsiooni suvisteks treeninguteks(minu koormustest kestis siinkohal 31 minutitJ ). Lõpetamisürituste vahepealt leidsin õnneks ka aega teha kaks lühikest laagrit, üks siis vastavalt Otepääl ning teine Jõulumäel, kus lihtsama profiili ja hea jõusaaliga on alati meeldiv suvist treeningtsüklit alustada.

Suuresti tänu koondise treener Kalju Ojaste eestvedamisele saan aga praegust blogiteksti kirjutada mitte Otepäält, vaid Anterselva mäestikulaagrist, mis on tuntud kui laskesuusameka, kus mitmeid kordi peetud ka ala maailmameistrivõistlusi, viimati 2008. aastal.  Sõit 1600m kõrgusel asuvasse Itaalia mägilinna oli ülekaalukalt minu elu kõige pikem bussisõit. 2300km pikkune reis ei möödunud ka ilma action’ita. Nimelt olid Leedus vahetult peale Kaunast kokku põrganud 3 suurt rekat, millest kahest olid alles vaid pisikesed jupid, millest muus olukorras oleks võinud vaid arvata, et tegu oli veoautodega. Õnnetusele järgnenud pidurdusel võisime õnne tänada, et eesolevale autole sissesõitmist ülimalt napilt vältida õnnestus.

Laager ise on alanud tugevate treeningutega, mida Eesti tasasel maastikul teha ei ole võimalik. Laagrikavas on plaanis 5 matka, millest esimesed kaks on läbitud. Teise matka käigus jõudsime 1400 meetri kõrguselt 2430 meetri peale  üle merepinna. Lisaks matkamisele sai seal ka suusatada, küll ilma suuskadeta, ning vaated olid päikeselise ilmaga fantastilised. Treeningplaanis on samuti kirjas ka 5 tõusutrenni, mis tähendab rullidega 1000 meetri kõrguselt ronimist 1650 meetri peale, milleks uisurulliga rahulikus tempos kulus meil veidi üle pooleteise tunni ning seda ilma laskumisasendit sisse võtmata.

Kui mägedele iseloomuliku muutliku ilma käigus tekkivad äikesetormid internetti ära ei võta, siis järgmised muljed Anterselvast juba nädalapärast.

Kuigi pealkirjast võib selline mulje jääda, ei hakka ma tänases postituses maailmamajandusest rääkima. Selline tendents kirjeldab kahjuks ka suusataja elu, vähemalt minu oma.

Alustan siis positiivsest ehk Ramsau laagri lõpust. Laagri teisel nädalal ei olnud ilmad teab mis ilusad, v.a. puhkepäev, kus sooja päikese käes sai poistega väiksemat sorti pinksiturniir tehtud. Endal sel päeval küll pingpongis väga välja ei tulnud, kuid peamine oligi lõõgastava puhkepäeva nautimine, et suudaks uuel nädalal jälle kõvasti trenni teha. Üleval liustiku peal tegime kahes trennis suusa peal ka juba kiiremaid liigutusi, kuid tulenevalt kõrgusest olid kreatiinfosfaatidevahelised pausid väga pikad. Õhtustes trennides oli mitu päeva järjest korralik andmine. Imitatsioonitrenni lõpetuseks tegime sel korral kolm 5minutilist intensiivset lõik Wassbergi tõusul, kus püstitasin imitatsioonitreeningu kohta võimsa isikliku rekordi. Kuna lihas oli puhkepäeval vägagi hästi ära taastunud, oli õhtust immitrenni lausa lust teha. Järgmisel õhtul oli kavas laagri teine ja ühtlasi ka viimane tõusutrenn. Seekord läbisime tõusu klassikarullidega ühe korra, kuid pikemalt kui eelmine kord, nii et minul tuli 48 minutit järjest paaristõugetega mäest „üles ronimist“. Laagri viimane treeningpäev oli juba rahulik, mis võimaldas Ramsaus valitsevast imelisest õhustikust viimast võtta. Kojusõit läks suuremas osas tõrgeteta, kuigi lennuk hilines ligi tunni ning Tallinn-Tartu bussi peale oli lennujaamas ühele vabale kohale 9 tahtjat – suutsin olla kiire otsustusvõimega ning seega saingi esimest korda nautida sõitu uue SEBE bussiga, kus igale reisijale on olemas telekas/tahvelarvuti. Selliselt läheb 2,5 tunnine bussisõit tõesti kiiresti.

Tagasi koju jõudes tuli ennast kiiresti koolilainele ümber lülitada – esmaspäevast ootasid juba esimese perioodi arvestused. Esimene, ühiskonnaõpetuse, arvestus tehtud ja kerge jõusaali treening tehtud, läksin koju, et järgmiseks päevaks mahukat ajaloo materjali omandada. Tundsin ennast üsna viletsalt ning ka kraadiklaas näitas kerget palavikku. Ei teinud sellest suurt välja, tegin tavapärase haiguseelse profülaktika ning lootsin, et ehk läheb öösega see üle. Kuna õppimine sellise enesetundega oli raskendatud, otsustasin, et õpin hommikul enne arvestust edasi. Hommikul kell kaheksa ärgates oli enesetunne aga eriti sant ning palavik oli tõusnud üle 39 kraadi. Võtsin rohtu ning otsustasin, et magan edasi ja lähen teen arvestuse ikkagi ära nende teadmistega, mis mul selleks hetkeks olid. Järelarvestused oleksid leidnud aset Levi lumelaagri ajal, seega ei saanud endale tegematajätmist lubada. Arvestus, arvestades olukorda, läkski üsna hästi, kuid viimase poole tunni jooksul tõmbus keha nii krampi, et isegi kirjutamisega oli raskusi. Koju jõudes tuli tõdeda, et palavik oli tõusnud juba peaaegu 40 kraadini. Viskasin ennast voodisse pikali ning sealt ei tõusnud ma enam väga pikka aega. Tuli välja, et minu Ramsau laagri toanaabril on samade sümptomitega haigus, mis algas ainult päev varem. Seega oli olemas veidikenegi infot, et kuna võiks paremaks minna ja üle 40 kraadine palavik lõpuks kaduda. Kuid seda me ootama jäimegi. Ühtäkki oli kaasvõitleja seisukord halvenenud sedavõrd, et ei olnud pääsu kiirabiga haiglasse sõitmisest. Kuuldes, et olukord on nii hull(loogiliselt võttes pidi see sama asi minuga päev hiljem juhtuma), pöördusin koheselt EMOsse. Sealne valvelauatöötaja oli väga ebameeldiv ning lõpuks surusin peaaegu vägisi ennast haiglasse sisse, et vajalikud analüüsid tehtaks. Peale põletikunäitaja olid kõik asjad täiesti normis, mind suunati edasi Nakkushaiguste Kliinikusse, kus ma olen praeguseni. Palavik on lõpuks kadunud ning endalegi inimese tunne tagasi tulnud, kuid kahe haigla(Tartu ja Tallinn) arstidel pole endiselt õrna aimugi, mis haiguse need kaks suusatajat Austriast kaasa tõid. Samas vaadates praegust enesetunnet loodan, et organism on haigusest võitu saanud ning arstid lubavad mind peatselt haiglast koju!

Tervitused päikeselisest Ramsaust! Laager on kestnud kõigest 5 päeva, kuid muljeid ja elamusi on selle ajaga niivõrd palju, et ei teagi, kuskohast alustada. Kõigepealt siis üldisest eluolust. Elame koos Eesti meestekoondisega 1200 meetri kõrgusel merepinnast Ramsauer Almis, kus peatuvad ka lisaks meile Ukraina ja Jaapani koondised, lisaks jõudis täna siia suur hulk vene laskesuusatajaid. Minu kui noorsportlase jaoks on see esmakordne kogemus elada kui vati sees – kõik vajalik tehakse sinu eest ette-taha ära ning endal jääb üle vaid korralikult treenida. Treeningutest aga raskemakski on kujunenud minu jaoks söömine – nii lõuna kui õhtu on 3-käiguline a la carte, kus portsud on pehmeltöeldes suured ning mulle kui väikese söömaga poisile osutuvad need suureks väljakutseks. Samas on toidud ülimaitsvad, niiet neid alles jätta oleks patt. Kui esimesel-teisel päeval trotsisime vihma ja udu, siis järmised kolm päeva on olnud taevas selge ja päike särab – ühesõnaga ilm on parem ning soojem kui Eesti suvi :D.

Sõna „treening“ on saanud Ramsau mäestikulaagriga minu jaoks aga hoopis uue tähenduse. Kui ma varem avasin, et Vällämäel 15 tõusu teha on tõsine treening, siis siin on pea iga treening sellest raskem. Hommikul on äratus kell 6:30 ning kaheksast paneme üleval Dachsteini liustikul juba suusad alla. Esimest aastat kõrgmäestikus treenides on suusatempo küll tagasihoidlik, emotsioon see-eest aga väga kõrge. See on kirjeldamatu tunne, kui päikese käes on 10 kraadi sooja, rajamasin on just klassikajälje sisse tõmmanud, lumi on kergelt veel miinuses, suusk toimib hästi ning kõrval suusatab mitusada sportlast, enamasti suusataja kohta üsna nappides riietes. Kaks tundi suusatreeningut möödub meeletult kiiresti. Sellega on päeva lihtsam ja mõnusam osa möödas. Rikkalik lõunasöök söödud ning pooleteisetunnine uinak tehtud, on aeg minna õhtusele treeningule, milleks on kas imitatsioonitreening või rullisõit. Imitatsioonitreeningul läbime „soojenduseks“ ligikaudu 14 kilomeetri pikkuse Rittisbergi raja, milleks kulub 20 minutit üle tunni(imitatsiooni kohta üsna hirmuäratav tempo). Seejärel oleme jõudnud kuulsa Wassbergi tõusu alla, millest esimesel korral ronime üles 9 minutit ehk umbes poole. Jõudnud tagasi alla küla kõrgusele, teeme „magustoiduks“ veel kaheksa kreatiinfosfaati. Otse loomulikult teeb iga üks veel lõdvestuseks jooksu ning veidi ka basicut. Mõni aasta tagasi tegi Eesti sprindikoondis video rullitreeningust, kus ronitakse paaristõugetega mäest üles ilma ühegi laskumiseta. Video tundus küll muljetavaldav, kuid enne, kui ise seda treeningut läbi pole teinud, ei saa teada, mida sportlane selle hetkel tunneb. Laagri jooksul on selliseid treeninguid kavas kaks tükki, millest esimene, uisurullidel, on nüüdseks minevik. Trenni jooksul „ronisime“ kaks korda Schladmingu küla äärest Ramsau külasse, kõrgustevahega 500 meetrit. Kui esimene kord tõusuvariandi/wassbegi tehnikas ei olnudki veel kõige hullem, siis paaristõugetega selle raja läbimise loeksin küll oma suusatajakarjääri kõige raskemaks treeninguks. Õnneks oli raja lõpp-punktis roheline tool, kuhu ma ka kohe istuma vajusin. Suutsin veel 4st plaanis olnud KrPst kaks ära teha, kuid rohkemaks lihtsalt jõudu ei jätkunud. Õhtustel treeningutel on heaks motivaatoriks õhtune saun, mis Eestis võib-olla isegi spa mõõdu välja annaks. Valida on auru ja soome sauna vahel, samuti on olemas vägagi korralik muusikasüsteem ning lamamistoolid lõõgastumiseks. Peale selliseid treeninguid ja õhtust sauna ei jätkugi õhtul enam muudeks tegevusteks energiat ning hiljemalt kell 10 vajub juba silm looja.

Täna oli laagri esimene aktiivne puhkus, mis tavaliselt tähendab rahulikku, kuni 2-tunnist treeningut. Kuid see ei ole tavaline laager. Treeningplaanis oli kirjas 3-tunnine matk, mille pikkuseks lõpuks osutus 4h 15min. Rada oli aga rohkem kui huvitav. Alustasime 900 meetri kõrguselt ning esimesed poolteist tundi ronisime üle kilomeetri ülespoole. Jõudsime välja järveni, kus kõige julgem poiss vaevalt 15 kraadises vees ka ujumas käis. Seejärel ronisime mööda kaljusid raja kõrgeimasse punkti 2200 meetri kõrgusele. See osutustki matka tehniliselt raskeimaks lõiguks, kus vahepeal adrenaliini(ning sellega ka pulsi) täitsa lakke lõi. Lõpetuseks tuli mäe otsast ka alla jõuda – selle aja jooksul jõudsid mu mõlemad hüppeliigesed mitmel korral välja väänduda. Samas pakkus matk suurepäraseid vaateid alpidele ja nendevahelistele küladele ning unustamatuid elamusi. Muidugi teeb matka eriliseks ka hea seltskond, ilma milleta oleks kindlasti raskematel hetkedel allaandmismõtted pähe tulnud.

Aktiivse puhkuse päeva vabal õhtul jõudsime ära käia ka Schladmingu keskuses, kus oli nii kalleid kui ka odavaid poode. Siin ka üks stiilinäide odavast poest.

Asadi aka Adidas

Uued muljed juba laagri lõpupoole.

“Kõik on uus septembrikuus”. Nii ka minul. Kõige suurem muutus suusataja jaoks toimubki treeningrežiimis. Kui suvel saab teha mitu trenni päevas või ühe trenni korral vabalt selle aega valida(niiet organism oleks puhanud), siis kooliminekuga muutub see kardinaalselt – trenni tuleb minna pärast sageli pikka ja väsitavat koolipäeva. Tihti vaevab trenni minnes motivatsioonipuudus kas siis väsimuse, halva ilma, igavate ja üksluiste radade või puuduva treeningseltskonna pärast. Sügiseste treeningute võtmemoment peitubki selles(vähemalt minu jaoks), kuidas suuta ennast sundida tegema igavaid rullitrenne Tartu lauskmaal ning kuidas planeerida rasked ja arendavad treeningud sellistele päevadele, kus eelnev koolipäev on kergem olnud, et treeningust ikka rohkem tolku oleks.

Õnneks on septemris, nagu aasatega juba traditsiooniks on saanud, kavas ka kaks võistlust – Võru roller ning kodune Sügisrulli võistlus -, mis treeningrutiini kindlasti head vaheldust toovad. Nende võistluste tulemusi pole ma küll kunagi väga tähtsaks pidanud, kuid aastast arengut saab nende põhjal siiski jälgida. Nina protokolli pistes paistab, et olen suutnud aastaga kenasti edusamme teha: mõlema võistluse läbimisaeg on tublisti paranenud. Koduvõistluse võit annab samas ka väga hea emotsionaalse laengu ning selle foonil on veidi lihtsam uuesti treeningrutiini sukelduda.

Nüüd tuleb veel nädala jagu oodata, kuni algab selle hooaja esimene välislaager Ramsaus. Õigupoolest ongi see laager olnud põhiliseks motivaatoriks, millega olen ennast sügisel trenni suutnud ajada(kui endal pole tuju olnud): peab veel veidi sileda maa trenni tegema, enne kui paradiisi lastakse :). Õpetajad, eelkõige klassijuhataja, pidid alguses šoki saama, kui neile oma laagri kuupäevadest rääkisin, kuid nüüdseks on õpetajatelt kõigilt luba laagrisse minna olemas. Jääb üle vaid õppealajuhataja jutule minna ning loota, et tal on hea tuju :D.Viimane nädal Eestis tuleb kindlasti väga kiire nii koolis kui ka treeningvarustuse poole pealt, sest suusad on vaja ka suveunest üles äratada ja selle hooaja esimesteks suusasõitudeks ette valmistada. Järgmise postituse üritakski juba mägedevahelt teha ning laagrimuljeid jagada.