8 laagrit, ühtekokku veidi enam kui 60 laagripäeva Otepääl on selleks hooajaks läbi. Kuigi kogu treeningtöö toimus Nuustakul ja lähiümbruses, ei käändu keel selle kohta rutiin ütlema. Võib olla on asi mälu selektiivsuses, kuid suvele tagasi vaadates ei saa kuidagi öelda, et treening oleks olnud üksluine. Tekkis hea võrdlus eelnenud treeningutega: kas läbisin 5km ringi paaristõugetega kiiremini, sain Munamäel sama pulsiga tõusust kiiremini üles…Pealegi on Otepääl kõik olemas, et kvaliteetseid treeninguid läbi viia.

Viimane suvine laager algas tarkusepäeval, 1. septembril. Samal ajal kui kümnendik Eesti rahvast koolidele tormi jooksis, viibisin mina ühel kutsetega üritusel, mistõttu jõudsin alles õhtusele treeningule. Nimelt oli mind selleks päevaks Kaitseressursside ametisse arstlikku komisjoni kutsutud. Kutsetega, kuid mitte eriti glamuurne/prestiižne üritus. Möödunud aastal sain ajateenimise edasi lükata, kuna tahtsin kurgumandlid eemaldada. Sel korral mingit viga ei avastatud ja nii olengi järgmise aasta juulist Kaitseväe “lükata-tõmmata”. Praegu unustan selle asja ära ja pärast talvehooaega mõtlen uuesti.

Kümnepäevase laagri plaan oli vinge. Plaanis olnud 17 trennist heal juhul 3 sellist, mis aitavad tugevatest treeningutest taastuda. Ülejäänud treeningud olid küllaltki intensiivsed. Laagri teises pooles tegime plaanis mõned väikesed muudatused, et vinti üle ei keeraks. Sellegipoolest olime Algoga üllatunud, et me mitte ainult ei jäänud ellu, vaid suutsime laagri lõpuni endast natuke veel välja pigistada. Võrdlemisi värske tunne säilis viimaste treeninguteni.

Aga nendel viimastel päevadel oli üksjagu ebaõnne ka. Terve suve jooksul polnud ma lõhkunud ühtegi suusakeppi – 2500km rullsuuskadel ilma kadudeta. Mis juhtus laagri viimasel päeval? Õige vastus on: täpselt sama, mis eelviimasel päeval. Pealtnäha täiesti süütus olukorras jätsin laisalt suusakepi jalgade vahele ja kõksasin rulliga 5cm otsa küljest. Mõlemal korral murdsin kepi ühes ja samas kohas Otepää-Sihva teel. Niisiis reedel murdsin esimest korda parema kepi. Laupäeval, 24 tundi hiljem samasse kohta jõudes keppidega ei tõuganud, vaid hoidsin neid õhus, sest kartsin just sel kohal mingit needust :). Sama teed pidi tagasi “neetud” kohta jõudes ei osanud halba karta ja…”Pee…ker küll! Vi…iigerhüljes!! No ei ole võimalik!” 😛 Ja täpselt samamoodi murdsin parema kepi uuesti.

Kõik on uus septembrikuus ja nii hakkasin üle pika aja jälle leiba küpsetama. 2 aastat tagasi lumelaagris sain leivaküpsetamise pisiku ja siis mõnda aega tegin leiba päris tihti. Nüüd tuli uuesti isu peale. Seni olin teinud ainult vormileiba, aga proovisin ka pätsileiba teha. Pildistamise ajaks oli kahest pätsist järel pool, aga selline lai latakas tuli ahjust välja:

Laager lõpes 10. septembri õhtul. Kalmer Trammi treeninggrupil oli 13. septembril kavas kontrollvõistlus, millest Algoga osa võtsime. Võistlusformaat oli 16km uisurullidel ja 4km maastikujooksu, kusjuures jooksutossude vahetamine oli koguaja sees. Algo jättis planeeritult pärast rulliosa võistluse pooleli, kuna põlved ei talu põrutamist. Kalmeri õpilastest sain end võrrelda Eeri Vahtra ja Timo Juursaluga. Võistluse tulemused lubavad suvise ettevalmistusega rahule jääda. Tundsin end hästi ja jõudsin pingutada. Numbriliste tulemuste väljahõikamine pole minu arvates vajalik.

Mis siis veel… 20. septembril lendame Ramsausse mäestikulaagrisse. Me ei hakka seda sügist taluma, parem hüppame temast üle. Elukohas 1100m kõrgusel on üsna suvine ja liustikul 2700m peal lumi maas (ka “juulikuus lumi on maas” :)). Terve suve olen treeninguid alustanud Otepää korterist, kus on kõik riided, suusasaapad, rullsuusad ja üldse kogu elu. Nüüd aga tuleb valikuliselt asjad kotti suruda ja Austriasse kohale jõudes loota, et midagi vajalikku maha ei jäänud. Ma pole enam harjunud nii palju ette mõtlema. See on igal aastal nii. Lihtsalt nüüd algabki suusahooaeg, kui elukoht on seal kus on spordikott :).

Uus postitus arvatavasti Ramsaust, kindlasti enne septembri lõppu!

Karla

Esmakordne kogemus Bulgaarias treeninglaagris olla. Elame 2050m kõrgusel üle merepinna. Esimesel päeval ootasid meid ees juba Norra biathloni koondise suured nimed ja peatselt saabus ka kogu Kasastani murdmaasuusa koondis. ” nädalat enne meid oli siit lahkunud Vene Föderatsiooni murdmaasuusa koondis. Siinsed olud meeldivad järelikult paljudele tippudele. Rajad ja saalid on siin korralikud, toit ja voodikohad tagasihoidlikult Sovieetlikud. Rahvas on EU vaeseim ja seda näeb igal sammul. Kuigi inimesed paistavad sõbralikud, on neile sisse kodeeritud tööpiline lõunamaine kisendamine ja karjumine iga pisiasja peale. Toitlustamine on täielik plaanimajandus: kui tahad midagi juurde tellida, siis ei saa seda ka topelt makstes, sest köök vastab sinu palvetele, et toitlustaja on kuu alguses menüü juba koostanud ja järgmisel korral ta teeb sed jälle kuu aja pärast.

Tervitused Belmekenist

Pets

PeeterKymmel: Belmekenis kohal! Hotell 2066m üle meretasapinna- rajad, võimla ja ujula väga OK. Söök, toad, teenindus ja suhtumine on tugevalt sovieetlik

PeeterKymmel: Arrived to Belmeken- 2066 above see level. Nice weather view and landscapes. Roolerski and hiking tracks OK, food and bed from soviet times.

PeeterKymmel: Sitting in Sofia airport- car rentals do not want lend cars out- gipsys perhaps- I asked GPS they answered 76 EUR, but 50 you pay only cash

PeeterKymmel: Peeter´s tweets are now in facebook/Peetri säutsud on nüüdsest ka facebookis kajastatud

PeeterKymmel: Preparing for Belmeken camp 02-14.09.2011 in Bulgary. Focus on skiing specific exercises, altitude influence and speed improvement.

PeeterKymmel: After Torsby camp training volume have decreased and physichal abilities have improved. Few strength session and then Belmeken altitude camp

Juba paar nädalat on hommikul ärgates Ramsau-tunne, sest paks udu katab maad. Ramsau liustikulaagris (Austrias) on sellised hommikud tavalised. Enne 2700m kõrgusele suusatama minemist ei tea kunagi täpselt, milline on ilm mäe otsas. Mäe otsas võib olla päikeseline selge ilm, aga võib ka sadada vihma, lörtsi, lund ja kõiksugu vahepealseid variante. Aga Ramsaust tuleb pikemalt juttu septembri teises pooles, kui me sinna laagrisse sõidame. Ramsau on mõnus treeningpaik ja paljud ootavad suvise rutiini rikkumist ning positiivset laengut, mida sealne loodus pakub.

August on olnud oluliselt jahedam, kui eelmisel aastal. Möödunud suvel püstitati augusti alguses uusi soojarekordeid. Me suusatasime 8. augustil plastikkattega tõusul. Sooja oli mõned pügalad üle 30C ja vett voolas nii jaburalt palju, et ajas naerma. Sel aastal on august kohati suisa sügisest palet näidanud.

Lõikuskuul toimusid laagrid sama rütmiga nagu kõigil suvekuudel: 1.-10. ja 18.-23. kuupäevani. Õigupoolest, selline oli plaan, kuid esimene laager tuli lõpetada päev varem. Arvatavasti sain toidumürgituse, nagu päris paljud teised sportlased sel ajal. 9. augusti õhtul olin veel hakkamist täis ja venitasin treeningu veidi pikemaks, kui plaan ette nägi. Järgmisel hommikul ärkasin väga kehva enesetunde ja olematu söögiisuga. Läksin ka vastu tahtmist trenni, aga 15min möödudes läksin koju ja magasin. Järgmiseks päevaks oli kogu asi möödunud.

Kahe laagri vaheline periood möödus kiiresti. Muuhulgas andsin kahel päeval Veski laagris olnud Tartu Suusaklubi noortele trenne. Pean tunnistama, et noortetreeneri töö on raske. Sügav kummardus mu enda treenerile Kerstin Margusele.

15. august 2011 oli hea päev pikemaks rattaotsaks. Ilm oli vilu, kruusa- ja metsateed eelnenud vihmadest niisked. Võtsime Algoga nõuks katsetada 27.08 toimuva Otepää rattamaratoni radu. Kui 2h täis, olime Harimäe platool ja otsustasime sealt otse Otepääle sõita. Näitasin veel Algole sõrmenukil olevat pisikest kriimustust, mis kergelt verd immitses: “Lähme jah ruttu, enne kui ma verest tühjaks jooksen :).” Alustasime laskumist mööda kruusateed ja kiirusel 35km/h libisesid käed märjalt juhtraualt maha. Kukkusin vasakule küljele ja libisesin mööda kruusa. Ise jõudsin selle ajal ette kujutada kukkumist mootorrataste ringrajasõidust, kus tsiklimehed kümneid meetreid asfaldil libisevad. Istuli tõustes paar väljendit, mida trükimust ei kannata ja pilk verisele käele. Haava ulatust oli raske kindlaks teha, kuna käsi oli küünarnukist sõrmedeni verega kattunud. Long story short: Rattaga Kääriku keskusesse, seal pesin haava ja tõmbasin kinni, edasi Otepää kiirabisse, kus tehti 2 õmblust. Õnnelik õnnetus: pääsesin esteetiliste vigastustega.

Võtame kiiresti läbi ka teise laagri. Laager oli lühike ja vaheldusrikas. Esimesel päeval kavas olnud kontrollvõistlusest osa ei võtnud, kuna ei saanud vasakut kätt päris korralikult kasutada. 22. augustil käisime Algo (Kärp) ja Andresega (Kollo) Haanjamaal Kurgjärvel Swedbank noortelaagris nägu näitamas. Algo viis vanemad poisid maanteele klassika paaristõukeid treenima, Andres näitas noortele uisutehnika aluseid ja viimaseid uuendusi. Mina jagasin oma õpetust 17-pealisele rühmale. Kõik olid väga motiveeritud. Tänu tehnikast rääkimisele teadvustasin ka endale, mida pean parandama ja jälgima. Ei tohi tekkida olukorda “käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi”.

Veel enne, kui jalad mõneks päevaks seinale lüüa, tuli end laagri lõpuks “tühjaks pigistada”. Selleks tarbeks võtsin järjekordsel udusel teisipäeva hommikul kepid ja alustuseks 4h20min kepikõnd-imitatsiooni Munamäel, Tehvandil ja Apteekrimäel. Pärast seda võtsin uisuvarustuse ja rullitasin ümber Pühajärve. Rullisõidul läks tunne ühtlaselt järjest raskemaks. Kui 5h55min täis, oli küll kõigest parajalt suva ja raske olla.

Pikk trenn oli üsna üksluine. Kui trenn oli kestnud ei rohkem ega vähem kui 3h47min, sain herilaselt paremasse küünarvarde nõelata. Jah, jätsin selle täpselt meelde, kuna arvasin, et see ongi ainus huvitav asi selle pika kulgemise jooksul :). Pool tundi enne trenni lõppu ergutasid mind paar jalgpalli taguvat poissi sõnadega: “Läks, läks! Go Estonia, go! Mine ja võida ära!!” (Andis jõudu küll). See herilane tahtis vist meeldejääv olla. Igastahes tuleb välja, et ma olen küllaltki allergiline. Sama päeva õhtuks oli turse umbes 10cm diameetriga. Järgmisel päeval aga jätkas kasvamist ja õhtuks oli vallutanud ala küünarnukist sõrmedeni. Tunne oli, nagu Buddy Love muutuks tagasi Sherman Klumpiks (“Põrunud professor”) 😀

PeeterKymmel: Staying camp in Torsby in Sweden. Conditions are excellent and shape is tuned. Today final day here and straigth back to home Otepää.