…ehk noppeid filmist “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Mul on mälu kehv, aga selline stseen filmis oli, kus kedagi püüti telefoni teel kätte saada (võimalik, et Jani ennast) ja telefon alguses kutsus, aga pärast andis kinnist tooni. See selleks.

Mina viibisin täna trennis 6 tundi ja 5 minutit. Trenn algas 3 tunni imitatsiooniga ja järgmised 3 tundi kihutasime uisurullidel. Ja kõige selle tagajärg on, et mul on nii paha olla, et võiks oksendada. Kuidas päev kulges?

Algas kõik rahuliku, oleme ausad, kepikõnniga. Madis küll proovis vahepeal tempot tõsta, kuid mitte märkimisväärselt. Tunne oli tugev ja kusagilt ei valutanud. Tehvandi allikas täitis jooginõud kahel korral – väga hea külm vesi.

Siis vahetasime rullid jalga ja meiega liitus Algo, kes eelnevalt klassikat oli sõitnud, kuna temal põlved jooksmist eriti ei kannata. Algol oli hea päev ja tahtis igal võimalikul hetkel eest sõita. Minu pulsid nii lennukat minekut ei lubanud, aga maha ka ei tahtnud jääda, sest üksinda oleks nii pikk trenn nürimast nürim.

Nii kulgesime täiesti hea tempoga Käärikule ja tagasi ning jälle Käärikule ja sealt ka tagasi. Olgu öeldud, et kogu selle 6h jooksul ei tarbinud mitte grammigi süsivesikuid, vett läks aga kõrist alla 6 liitrit! Selline teguviis päädib alati paratamatusega, et tuleb hüpoglükeemia: veresuhkur langeb ja siis on päris raske olla. Selle kohta kirjutasin pikemalt kuu aega tagasi, kui eelmine laager sarnase trenniga lõpes. Siis kestis trenn VAID veidi üle 5 tunni.

Täna oli täis tiksunud 5h45′, kui ütlesin Algole, et mul on veel päris hea olla ja teeme ikka selle 4km pauna Pühajärve kõrval ka ära. Sellest punktist otse koju oleks jäänud ca’ 2km. Ütleme siis nii, et Algole seda öeldes veel “kutsus”, aga kui 500m ära sõitsime tuli järsku nähtamatu haamer vastu ja pani täiega vastu pead. Kolakas, ehk murdumine tuli nii järsku, et oleks sekundi täpsusega saanud määratleda, millal minu “telefon enam üldse kutsuda ei tahtnud”. Ma tundsin, et pean jätkama suurel kiirusel sõitmist, sest oleks ma tempos järgi andnud, oleks ma sinna seisma jäänud.

Tõus Pühajärvelt Otepääle oli vaevaline. Palju ei puudunud, kui oleks ripsmed appi võtnud, et sealt üles roomata. Koordinatsioon lähenes nullile ja külmavärinad jooksid üle selja. Kortermajas oli vaja veel kolmandale korrusele ronida, seda seinte ja trepi käsipuu suure toega. Tuppa jõudes laskusin neljakäpukile ja liikusin kööki. Oigasin ja istusin külmiku kõrvale maha. Paotasin külmiku ust, leidsin sealt “nii hea, jaheda jogurti”. Laualt haarasin küpsiseid ja maiustasin hoolega, kuni silmavaade sirgeks läks ja jõudsin pesema minna.

Sõin kõhu täis ja istun siiamaani toas. Ei taha midagi teha, kergelt paha on olla. Aga selline see on see spordimehe elu. Vahepeal tundub endalegi, et päris lihtne see sportlase põli, aga sellistel päevadel not so much. 🙂

Ilmataat oli täna mõistlik ja peitis päikese päris tihti pilvede taha. Tänusõnad talle selle eest.

Kuulmiseni! (Huvitav, palju neid on, kes mind kuulevad? Ei tea)

Alustame tõdemusega, et ilmad on liiga kuumad. Palju õnne kõigile kergejõustiku juunioridele Tallinnas, kes peavad oma parima tulemuse tegema 30+ kraadises leitsakus.

Minul algas esmaspäeval (18. juulil) treeninglaager kontrolltreeninguga. Ligikaudu 10km klassikarullidel, kusjuures konkurentsi pakkusid Algo Kärp, “2×2” (2 olümpiakulda ja 2 maailmameistritiitlit) ehk Andrus Veerpalu ja tema vanim poeg Andreas. Olgu kohe öeldud, et Andreas sõitis astme võrra kiirematel rullidel. Sain kirja parima aja. Tõe huvides tuleb lisada, et olen Algost (sama pikkuse juures) 10kg raskem ja saan sellest hea kiiruse laskumistel, samuti võib olla suurem lihasmass. Talvel lumel sõites vajun ma seetõttu rohkem lume sisse, aga asfalt järgi ei anna ja midagi kaduma ei lähe. Seetõttu on rullidel võistlus natuke petlik, aga siiski on hea tunne võita.

Eile tegime Munamäel imitatsiooni. Päike oli kõrgel, sooja 30 kraadi ümber. Õnneks puhus tuul. Jõin korralikult ja alati rohkem, kui janu oli. Vaatamata korralikule joomisrežiimile hakkas teise tunni lõpus nahk kuivama ja termoregulatsioon ei toiminud kõige paremini. Sain tunda ka külmavärinaid. Munamäelt koju joostes hüppasin lasketiiru tiigist läbi ja sain hädavajaliku kosutuse.

Poole tunni pärast lähen trenni ja tagasi peaks jõudma pärastlõunal. Planeeritud on 3h imitatsiooni+3h rullsuuskadel. Tempo on väga madal – pikk aeroobne pingutus. Tänaselt trennilt ootame kõige enam “haamrit” või “kolakat”, aga see võib liiga vara tulla, sest öö oli unetu.

Kõik algas peaaegu hästi:

22.45 tulin jahutava duši alt ja läksin voodisse. Tundus, et jään kohe magusalt magama. Jäingi.

~0.15 ärkasin, palav oli. Tegin magamistoa suure akna täiesti lahti (enne oli ülevalt avatud, nn tuulutusasendis), õhk eriti ei liikunud, aga midagi ikka. Istusin natuke aega voodi serval, aga nii lämmi oli olla. Võtsin kapi pealt voodi katteteki, kerisin selle mingisuguseks tombuks ja tõmbasin selle peale põrandale kerra. Tundus, et põrandal on jahedam…

~1.30 …ei olnud jahedam. Ärkasin, istusin voodi serval. Mõtlesin, et oleks pidanud ikka Tartusse sõitma, seal oleks hea olnud keldrikorrusel magada. Tunne oli lootusetu: “Kuidas ma hommikuni vastu pean!!!” Võtsin külmageeli ja määrisin käed-jalad kokku. Kiiresti voodisse ja uinusin vist üsna muretult 🙂

~4.00 aga ei lasta magada. Varahommik, aga ikka nii palav. Mul pole kunagi pärast massaažis käimist hea uni. Poleks pidanud eile käima. Kuna kell oli JUBA 4, siis kaalusin hetkeks ka kohe trenni minemist, aga kiiresti loobusin sellest plaanist. Käisin toas ringi, vaatasin, kuidas kusagil kaugel sähvisid aeg-ajalt välgunooled. “Miks meie juures õhku klaariks ei lööda!” Istusin voodiserval.

6.55 “Oh, jess! Õues on valge, kas tõesti lõpuks hommik!” Ma ärkasin seal samas, kus viimati istuma jäin – voodijalutsis. Istumisasendist olin külili vajunud, üks jalg üle voodiserva.

Mul oli öösel tõesti vahepeal tunne, et see öö ei saagi otsa. Väga raske öö.

Loodan, et hakkab sadama. Kuue tunni pärast vaatame, kuidas läks.

Tšau!

Tere!

Olen oodanud põhjust, et uut postitust kirjutada. Seda põhjust ei ole justkui siiamaani kusagilt tulnud: ei “lambist”, “laest”, ega ka “välguna selgest taevast”. Kuigi seda viimast on viimastel päevadel siin-seal Eestimaal olnud, aga Otepääl pole kohanud. Järele mõeldes, on mulle paar korda kirjutamise tuhin peale tulnud, aga siis tundub, et see miski polegi ju üldse huvitav ja märkimist väärt. No vot, aga võib olla teiste jaoks on!?

Sissejuhatus ja probleemipüstitus on eelmise lõiguga kirja saanud. Eile algas Alaveri treeningrühmal selle suve järjekorras neljas laager. Eile oli meil taas jõusaalis abis TÜ doktor Peep Päll. Allusime täielikult tema diktaadile ja liigutasime tonnide viisi raskusi ning kamba peale higistasime umbes pangetäie vett välja (isiklik hinnang, ei mõõtnud :)).

Täna oli jälle väga hea rannailm. Enesetunde järgi saab öelda, et organism on enam-vähem kuumaga harjunud. Tegime keppidega suusaimitatsiooni Munamäe tõusudel. Et jalgadele rohkem koormust anda, kasutame poole tunni jooksul ka liivakotti. 17kg lisaraskusega enam hüpata ei saa, olen rohkem nagu šerpa ja astun kõrvetavas kuumuses lühikeste sammudega tipu suunas. Pärast liivakoti eemaldamist seevastu venib suu kõrvuni ja selga kasvavad tiivad. Pärast ligi 3h trenni oli allikaterohke Tehvandi tiik parim kosutus. Paar minutit ligunemist ja tekkis taas inimese tunne.

Nüüd hüppan ajas tagasi. Jaanipäev oli väga lahe. Suitsusaun, tiik ja selline lõke:

Pärast Jaani oli umbes nädalajagu isetegevust ehk siis aeg, kui treeneri poolt treeninguid ette pole kirjutatud. Vastavalt seisundile ja tujule teeb iga sportlane seda, millest ta on kas puudust tundnud või kus näeb parandamisruumi. Mina tegin enamasti rahulikke taastavaid treeninguid. Eelviimasel laagrieelsel päeval, 29. juunil, käisime Algoga rabajooksu tegemas. Väga raske ja väga lõbus samal ajal. Suusakepid käes, et iga väikese jalavääratuse tõttu näoli ei kukuks, käisime raba risti-rästi läbi.

Põnevaks ja raskeks teeb selle asjaolu, et raba pind võib peaaegu kanda, lainetada või täielikult läbi vajuda. Vahelduse mõttes müttasime nii lihtsalt pehmel pinnal, kui ka põlvini vees. Oli ka kohti, kus paistma jäi vaid torso. Siis oli nalja nabani, nagu ka vett ;).

Silma jäid suured alad pooltooreste murakatega, tuleb varsti tagasi minna. Aga tagasi lähme kindlasti, kuna selle laagri viimasele päevale on selline treening paigutatud.

Aga millest selline pealkiri. Siin nagu keerulist põhjust ei olegi. Lihtsalt laagri kahe päevaga olen terve tunni rohkem treeninud, kui plaanis. Elame ja näeme, kunas raske hakkab. Praegu on päris hea olla!

Head laulupidu kõigile!

Karel

Proovige seda kodus järgi. Vahva tunne on.

Jaanipäev on Eestis kõige suurem püha ja ma ei tea inimest, kes teaks inimest kelle laager kestaks üle Jaanipäeva. Küll oskan tuua näiteid treeningrühmadest, kelle laager just täna lõpeb. Nii ka meil. Selleks, et viimane mahl välja pigistada ja pidupäeval mitte mingit “lähme-teeme-tantsime-hüppame üle lõkke-jne-tunnet” ei peaks kartma, oli meil plaanis viietunnine trenn. Täpselt sama kaua pidid tänasel lühendatud tööpäeval kõik tööinimesed kontoris või kus iganes olema.

Treening koosnes kahest osast: 2h imitatsiooni ja 3h uisurullidel. Ma hüppan oma looga imitatsioonist üle ja maandume kusagile sinna, kus kogu trenn on kestnud umbes 4,5 tundi. Sõitsin Algoga (Kärp) koos rulle ja olime Sihvale risti peale jõudnud. Mina tundsin ennast terve eelneva aja väga hästi ja pakkusin välja, et venitame trenni veidi pikemaks, kuid Algo jäi oma plaanile kindlaks. Mina keerasin kodust kaugemale Kääriku poole ja Algo sõitis otseteed koju. Käärikul sain endise Suusaliidu presidendi hr. Savi suvila juures oma tühja joogivöö allikaveega täita ja kodutee rullide alla võtta.

See hetk, kui ma pärast joogivöö täitmist liikuma hakkasin, oli päris huvitav. Kui keha on nii kurnatud, siis ei tasu seisma jääda, sest väga raske on liikuma saada. Aga panin jalad tööle ja sain “masina” jälle soojaks. Nüüd hakkas tasapisi lähenema see põnev asi, mida me sedasorti treeningult ootame – hüpoglükeemia. Joogiks oli selle tarbeks kogu trenni olnud vaid vesi ja organismil hakkas süsivesikute varu otsa saama – juba kulusid energia saamiseks rasvad.

Kuidas ma tajun hüpoglükeemiat? Mul tekkis nälg. Tihti räägime selliste trennide lõpus, mida keegi süüa tahaks või sööb, kui koju jõuab. See on üsna masohhistlik käitumine, aga nalja saab. Eile käisin kinos vaatamas filmi “Kõrvalnähud” (originaalpealkiri “Limitless”, julgen soovitada. Siin on selle filmi promoks üles seatud veebileht http://www.theclearpill.com/. Vaadake tutvustavat videot ja pöörake tähelepanu kõrvalnähtudele :)), kus kogu trall käis NZT-nimelise tableti ümber, mis andis selle tarvitajale võime oma ajupotentsiaali 100% kasutada: kõik mälukillud on kristallselgelt meeles ja kõike uut haarad lennult.

No vot see hüpoglükeemia annab ühes spetsiifilises valdkonnas samad võimed! Nimelt võid kodust eemal olles loetleda üles kõik söödavad asjad, mis on sinu külmikus ja kappides. Ka mina hakkasin mõtlema süsivesikurikaste toiduainete peale, mis mul kodus olemas on, et valida esimene asi, millesse ma kohe hambad sisse löön. Võitjaks osutus rosin “Sultan”, millele järgnes juustuleib. Need ampsud muutsid silmavaate sirgeks ja olemise reipamaks. Korralik lõuna sisse ja kosutav uinak otsa.

Nälg ei ole muidugi ainus, mis veresuhkru langusega kaasneb. Lisaks sellele muutuvad silmalaud raskeks, silmapilgutused on aeglased. Kuna kehal on energiat raskem leida, kannatab ka termoregulatsioon ja riietes, milles trenni alguses oli soe, hakkab veidi külm. Ja siis veel need tasakaaluhäired. Kogu keha läheb veidi kangeks ja pikalt ühel rullil libiseda ei saa. Väike värin tuleb ka sisse. 🙂

Oota ja mis on sellise enesepiitsutamise point? Et see blogi ka veidi hariva alatooniga oleks, siis pikk vastus on selline. Superkompensatsioon – töövõime taastub eelmisest treeningust väikese liiaga. Superkompensatsiooni esilekutsumiseks peab treeningu koormus olema väsitav ja mõnikord isegi valus ning põhjustama koormatud funktsiooni tagavas struktuuris mõõdukaid kahjustusi. Alles nii saab organism aru, et keskkonna nõudmised ja tema võimed ei ole vastavuses ning ainukeseks lahenduseks on uute, senisest võimekamate struktuuride loomine. Ehk siis, long story short, järgmisel korral olen vastupidavam.

Selle definitsiooniga on paslik lõpetada, mulle ka ei meeldi pikki kirjutisi lugeda.

Mõistlikku Jaanipäeva!

“Karel, Karel! Ärka üles! Maja põleb! Me peame välja minema!”

Ajasin end kähku püsti, tõmbasin dressid jalga ja otsisin padja alt telefoni, kui Kati (õde) hüüdis esikust: “Appi, kogu koridor on suitsu täis! Tule ruttu!” Võtsime käterätikud suu ette ja sukeldusime suitsu sisse.

Kell oli 6.40 ja me seisime koos mõnede teiste korteriomanikega maja ees, trepikoja ukse juures põlemas madrats. Peagi saabusid 2 tuletõrjeautot. Esimese korruse elanikul oli toas madrats põlema läinud ja naabrid vedasid selle õue. Põlengu põhjuste koha pealt võib vaid spekuleerida, aga see pole oluline. Oluline on see, et minu kolmanda korruse korter haiseb põlenud madratsi järgi ja me ärkasime häälte peale koridoris, aga mitte kapi peal olnud (loe: mitte õigesti paigaldatud) suitsuanduri peale. Paneb mõtlema ja on kindlasti hea põhjus, miks igasse tuppa suitsuandur paigaldada.

Kuna me ärkasime ootamatult vara, siis otsustasime Pühajärvele ujuma minna. Aedlinna kõrvale jõudes paistis all kõik udune olevat. Äsjastest sündmustest mõjutatuna arvasin kohe, et kusagil põleb midagi. See oli siiski ainult udu. Kõrgemal paistis päike, all udutas – Ramsau! 🙂 Kui randa jõudsime, hakkas udu järve pealt hajuma. Oli ilus! Vesi oli märg ja värskendav.

Tulime tagasi oma avatud akendega, ent endiselt haisvasse korterisse. Keetsin valmis pudru ja praegu joon teed.  Äratuskell just helises, aga minul on juba NII palju tehtud. Medali kaks külge 🙂

Nii palju tänasest hommikust. Homme algab viiepäevane laager. Vahepeal olen aga lõiganud eelmise laagri vilju. Käisin kolmapäeval jõusaalis end testimas. Samal ajal seal olnud Jacki (mees teeb trenni, talvel tuleb sealt veel purakas) valvsa pilgu all läks kõigepealt rinnalt üles 90kg, siis 95kg ja lõpuks ka 100kg! Koju läksin hea enesetunde ja uute rekordnumbritega.

Nüüd lähen teen kerge uisurulli otsa ja tuulutan kopse.

Karel

Laupäeva õhtul tõmbasin joone alla selle aasta teisele treeninglaagrile. 2. juunil alanud kümnepäevase laagri põhirõhk oli suunatud jõutreeningutele ja üldiselt keha ettevalmistamisele suuremahuliseks tööks kogu suve jooksul. Jõutreeningute planeerimisel oli abiks TÜ kehakultuuriteaduskonna raskejõustiku lektor Peep Päll, kelle käe all loodame jõuda (ja olen veendunud, et jõuamegi) uute rekorditeni jõusaalis ning seeläbi ka paremate tulemusteni suusarajal.

Eile sain omal nahal tunda jõutreeningute positiivset mõju. Pärast rahulikku rattatreeningut läksin Tehvandi jõusaali, et kergelt kerelihastele toonust anda. Lõpetuseks panin kangile 90kg, mis siiamaani märgib minu rinnalt surumise tipptulemust (!! tean, ainult 90kg) ja see läks lausa viiel korral sirgetele kätele. Pingutama väga ei pidanudki, mis annab lootust, et järgmisel korral võin 100kg uuteks rekordnumbriteks kirjutada.

Laagris oli väga oluline treeningute ajal ja vahel palju juua, kuna ilmad olid lõunamaiselt palavad. Käitusime ju täiesti vastupidiselt sellele, mis looduses toimub. Kui ikka päevasel ajal päike täiega kütab, lesib loom kusagil varjus. Meie tegime kaks korda päevas trenni ja kuumuse talumiseks kulus vett vähemalt liiter tunnis.

Kolmel eelneval aastal olin juuni alguses nädala lumelaagris Norras. Sel aastal otsustati see laager kulude kokkuhoiu mõttes ära jätta. Mul on selle üle isegi hea meel, kuna reisida saab terve sügise ja talve. Praegu on hea kodus olla.

Hea meel on selle üle, et lisaks Mati Alaverile käib treeningutel mängiva treenerina ka Jack (loe Jaak Mae). Ta aitas parandada tehnikat rullidel ja innustas mehi rohkem pingutama. On näha, kuidas Jack naudib sportimist, kui see on jälle tema jaoks ainult hobi ja mitte enam elukutse.

Kuidas laagri kuivades arvudes kokku võtan? Kümne laagripäevaga (s.h ka üks puhkepäev) kogunes 40 treeningtundi ja 320km. Nüüd on mõned päevad kergem ja taastav periood, et uuesti enne Jaanipäeva korralik 5 päevane laager teha. Seda puhkust on tõesti vaja. Täna on juba kolmas päev pärast laagrit, aga väike väsimus on ikka sees.

Kahju, et pole pilte laagrist, aga üks hea seljalihaste harjutus on juba 21 aastat tagasi pildile püütud 🙂

Kuulmiseni!

Tere tulemast!

Sain endale omanimelise blogi, mille värskete uudistega täitmise võtan südameasjaks. Maikuu on käes, mis eelnevatel aastatel on tähendanud juba pikemaid aeroobseid treeninguid rattal või joostes, kuid sel aastal alles puhkan. Põhjus peitus minu kurgus, kust teisipäeval mandlid välja tõmmati. Nagu paljud suusatajad, nii ka mina, kasutasin kevadist vabamat perioodi vigastuste ravimiseks. Kellele teeb liiga valutav põlv, kellele muud liigesed. Mina lasin eemaldada oma aastaid häda teinud mandlid. Treeningute algus on seatud kusagile mai keskpaika.

Selleks et lubada endale nii hilist hooaja algust, lõpetasin eelmise hooaja võrdlemisi hilja. Viimased tõsised stardid tegin 6.-10. aprillini Tour de Barentsil Norras Põhja-Jäämere lähedal ja Põhja-Soomes. Lisaks 100m sprint 16. aprillil, mis on minu jaoks hiliseim Eesti pinnal sõidetud võistlus. Suusakilomeetreid kogusin Maarjamaal kuni 20. aprillini.

Postituse lisamise hetkeks on tonsillektoomiast möödas 96h ehk täpselt 4 ööpäeva. Saatusekaaslased on väitnud, et minu taastumine on läinud üllatavalt kiiresti. Sellegipoolest on menüüs peamiselt jäätis-jogurt-kodujuust. Eile proovisin ka soolaseid ja pooltahkeid roogi, kuid sellest läks kurk valusaks. Järgin põhimõtet, et puhkus pole kellelegi halvasti mõjunud ja lasen organismil rahulikult taastuda.

Homme joostakse Tartu jooksumaratoni, millest ma juba 3. aastat järjest eemale pean jääma, kuigi väga tahaks numbrit ette panna. Jõudu kõigile startijatele ja kuulmiseni!

Karel

Mai kuus algab suusatajatel traditsiooniline ettevalmistusperiood. Tulev hooaeg on tiitlivõistlusteta ja see kindlasti annab põhjust riskeerida rohkem erinevate treeningmeetoditega. Kas see toob sportlasele edu või ei näitab ilmekalt tulev võistlusperiood, kus tähtsaimad stardid minul on Tour de Ski raames ja kõik sprindi maailmakarikavõistlused.

Möödunud hooaja positiivsed emotsioonid on süstinud innustust ja paraja koguse motivatsiooni et saada kiiremaks!

PeeterKymmel: Four days to next event:Team sprint. I belong to Estonian team together with Kein Einaste. I believe together we will perform as in our best

PeeterKymmel: Great emotions after first Top sixth place in WC XC sprint in my career. Gave a lot on the track and happy to perform with the best skiiers