Vaadates Internetist kohalikku ilmateadet või kohapeal maja seinal olevat termomeetrit, võib arvata, et Sognefjelletis on suusatamine rohkem lumes sumpamine. Õnneks muudab rajameistrite oskuslik töö ja soolatamine raja ka pärastlõunase päikese käes väga heaks. Lund Sognefjelletis, või Sognes, nagu omavahel räägime, veel oli (meie laager 11.-18. juuni). Kui mõnel rajalõigul (ringi pikkus laagri alguses 7,3km ja lõpus 6,3km) maapind paistma hakkas, sai kõrvalt traktoriga lund peale lükata. Lumekihi paksus on ebaühtlane: kõrgemad kohad on juba paljad, aga kõrval lohus võib olla veel mitu meetrit lund. Tugeva tõukega Kein Einaste 167 cm pikkune suusakepp vajus paaristõukeid tehes ühes kohas kogu pikkuses raja sisse (!), ainult käepide jäi lume alt välja.

Sognes käisid kogu rahvuskoondise sportlased (v.a Eeri Vahtra), hooldemees Jaan Alvela, füsioterapeut Ergo Leibak ja treener Mati Alaver. Kaheksa treeningpäevaga saime kvaliteetselt ja kõvasti treenida ning treeningute vahel hästi puhata. Jaan tegi suuskade määrimisega ära mitme mehe töö ja ärkas hommikul enne teisi, et viimased kliistrikihid suusale kanda. Endal jäi üle vaid suusatada, kusjuures kilomeetreid kogunes kiirel lumel korralikult.

Kuna hotell asub lähimast kauplusest pooletunnise autosõidu kaugusel (ja poodi laagri jooksul asja pole), siis võib selleks laagrinädalaks rahakoti rahulikult ära panna. Kein pidi enne ärasõitu tunnikese oma rahakotti otsima. Tegime nalja, et ta peab ilma dokumentideta Jaani või Ergo bussis laevaga Eestisse sõitma. Ilma ID-ta lennukisse ei pääse. Viimases hädas vaatas Kein toas prügikasti, kus jopetaskust kukkunud rahakott oligi.

Teel lennujaama tehakse igal aastal ka juustupeatus. Norralaste “Gudbrandsdalsost” on Gudbrandsdali oru järgi nime saanud juustusort, mille tegemisel kasutatakse neljandik kitsepiima. Pruuni ja kergelt karamellise maitsega juust maitseb eriti hästi saia peal vaarikamoosiga, aga ka teiste keedistega või soolastel võileibadel. Eestis seda juustu ikka aeg-ajalt leidub, kuid Norras on hind oluliselt odavam.

 Norramaalt naasnuna ootas meid enne Jaanipühi veel kolm päeva tugevaid treeninguid. Juuni viimane nädal oli treeningute osas kergem ja ühel päeval käisime Algoga Pühajärvel süstadega sõitmas. Päev varem sõitsime samasuguse ilmaga uisurullidega ja palavus oli väljakannatamatu. Vee peal oli palju lahedam olla.

Juuni alguses käisin TÜ Kliinikumis maksimaalse hapnikutarbimise testil. Kuigi test annab häid mõõdetavaid tulemusi hapnikutarbimise võime ja koormustaluvuse kohta, on lindil keppidega käimine siiski midagi muud kui suusatamine. Minu jaoks on olulisem, et süda töötab häireteta (vahelöökide ja muu jamata) ning arst annab loa treenida. Loa sain.

Väljahingatava õhu koostise mõõtmiseks on peas mask, mille kaudu minu hingeõhk kallisse aparatuuri liigub. Rind on täis elektroode ja seljas on vest, mille külge ma teadvusekaotuse või nõrkuse korral rippuma jääksin. Seda pole kordagi juhtunud.

Pärast pingutust, mis tänavu kestis 34 minutit, on ühtaegu paha olla ja samas hea meel, et test tehtud.

1.-20. juulini on meil järgmine laager, mis toimub taas kodusel Otepääl. Siiamaani on läinud hästi ja väga hästi (kolm korda üle õla), proovin samamoodi edasi. Järgmisel kolmel nädalal elan kindlasti kaasa ka Taaramäe tegemistele ja jälgin huviga vastupidavus-geeniuste sõitu Tour de France’il.

Karel