Enne, kui jõuan viimase nädalavahetuse ja MK punktideni, paari sõnaga nädal varem toimunud Gällivare etapist.
24.-25. novembrini toimus maailmakarika avaetapp Rootsis. Laupäeval 15km vabatehnikas ja pühapäeval uues formaadis teatesõit, kus iga mees läbis 10km asemel 7,5km (kokku 4×7,5km). Lühendatud võistlusmaaga teatesõitu katsetatakse hooaja mõlemal teatesõidul, aga Val di Fiemme MMil võisteldakse veel 4x10km formaadis.
Laupäevane vabatehnikasõit oli minu jaoks ebaõnnestumine. Alles nädal varem sõitsin Olosel päris hästi, aga nüüd olid lihased kehvas seisus ja pingutusvõime madal. Olose võistlusel minu järel startinud valgevenelane Semenov oli ka Gällivares stardijärjekorras kohe pärast mind. Semenov sai mu kätte 7. kilomeetril, kuid ma ei suutnud tema tuules kilomeetritki sõita. Viimasel ringil jõudis järgi minuti hiljem startinud koondisekaaslane Aivar, kellele ma samuti sappa haakida ei jõudnud.
Pärast võistlust tegin koos Aivariga lõdvestussõitu ja võrdlesime oma suuskade libisemist. Aivar libises minust palju kaugemale. Olin suuskade valikul teinud vale otsuse. Värskelt sadanud lumi muutis veidi rajaolusid ja minu valitud suusad hakkasid laskumistel “imema” (kiirust kaotama).
Järgmisel päeval toimus teatesõit, kus mina sõitsin teist klassikavahetust. Esimeses vahetuses alustas Raido väga hästi, tehes õnnestunud stardi ja pääsedes kohe esimeste sekka. Kahjuks ei olnud ka Raido seisund eriti kiita ja kui ta poolel võistlusmaal grupist pudenes, siis kogunes kaotussekundeid päris kiiresti. Minu saatis ta teele veidi vähem kui pooleteise minutise kaotusega liidrile ja uhkes üksinduses. Sellises olukorras polnud muud taktikat vaja välja mõelda, kui lihtsalt täiega “laduma” hakata ja veidi eesolevate meeskondadega vahet vähendada, et järgmistel vahetustel (Aivar ja Eeri) oleks kellega koos sõita. Üksinda oli raske sõita ja kaotus eelnevate võistkondadega ei vähenenud.
Klassikasõit oli natuke lootustandvam eelnenud vabatehnikavõistlusest. Mõned kergemad päevad enne Kuusamo MK-d oli kõik, mis ma sain seisundi parandamiseks teha.
Tagasiteel Gällivarest Olosele olin autoroolis. Niigi raskete teeolude (libedus, udu, kohatine lumesadu) tipuks astus kusagil tundras teele põder. Mitte mingi väike põhapõder ehk poro, vaid ikka suur Alces alces. Jalg oli lõpuks tugevalt piduripedaalile surutud, kõrvalistmel istunud Aivar hoidis armatuurlauast kinni ja põder pääses sekundi murdosa jagu enne 50-60km/h liikunud autot tee pealt eest. Põdra tagajalad olid parempoolse esitule valgusvihus nii lähedal, et hetkeks olin kokkupõrkega juba leppinud. Pärast intsidenti põdraga nägime tee kõrval paaris kohas veel põhjapõtru ja mina nägin igal pool varjusid, mis teele jooksma hakkasid :).
Koju jõudes hakkasin valmistuma Kuusamo etapiks. Aasta varem olin vahetult enne Kuusamo MK-d paar päeva valusa kurgu ja palavikuga rivist väljas. Tänavu tegin kõik, et seda ei juhtuks. Kuna uue stardini oli aega vähe, polnud muud tarka teha, kui puhata. Käisin kahel päeval rahulikult suusatamas (a’ poolteist tundi) ja sõitsimegi Rukale.
Ruka klassikasprint (41. koht): Mul oli mullusest ette näidata 32. koht, mistõttu sisimas lootsin pääsu finaalidesse. Veerandfinaali uks jäi 2 sekundi kaugusele, mis tähendas minu jaoks rahuldavat/head tulemust. Selge oli see, et seisund on nädalaga paranenud ja minu distantsid alles ees.
Ruka 10km vabatehnikas (41. koht): Täna jõudsin rajal teiste suusatajate abi kasutada, neil järel sõita. Mõnel puhul kaotasin keskendumise, lasin väsimusel võitu saada ja tehnika lagunes (mille tõttu kadus ökonoomsus). Eelmisel nädalavahetusel oli kogu minu sõit üks lagunev tehnika – jälle progress.
Ruka 15km klassika jälitussõit (27. koht, 23. etapiaeg): Peaaegu nagu ühisstardist sõit, kõik tahavad kohe pääseda eespool startinule järele. Start on sellistel puhkudel alati kiire ja närviline. Kannatasin selle närvilise perioodi ära ja hakkasin tasapisi võistlejaid püüdma. Hiljem olen püüdnud meenutada, kellega ja kus koos sõitma sattusin, aga mälu on selles osas väga kehv. Suudan meenutada vaid fragmente võistlusest. Mõned mõtted, mis võistluse jooksul peas olid: “see järsk jooksutõus võiks pikem olla, mul on siin väga hea kerge sõita”, “Hmm, Samil (Jauhojärvi) pole täna vist suusavalik õnnestunud”, “Ja sealt tulebki Duvillard (nr. 30, selgelt uisuspets) selg ees vastu, täpselt nagu Mati ennustas”, “(olin tõusnud punktikohale) Karel, ära seda nüüd ära riku, sul on endal pärast tuju kehv, kui punktidelt välja kukud”.
Pärast Ruka võistlusi reisisime kohe koju – päris koju, Eestisse – sinnamaani olin 5 nädalat koduks pidanud üht palkmaja Olosel :). Kaks päeva olen puhanud, riideid pesnud, uuesti asju pakkinud ja nipet-näpet toimetusi teinud. Olen üsna väsinud ja pärast pikka laagri- ning võistlusrutiini on kodus väga imelik olla. Ausalt öeldes ootan juba uut laagrit. Neljapäeval lendame distantsirühmaga Livignosse Itaalias, kus treenime 2 nädalat ja osaleme 16. detsembril La Sgambeda vabatehnikamaratonil.
Uued uudised juba Livignost.
Karel