Viimane nädal on möödunud trenni tähe all ja viimastel päevadel on juba päris raske olnud. Õnneks on jaanipäev tulemas ja ka meie treeningutesse tuleb sellega väike paus. Saan natuke hinge tõmmata.
11. juunil tulime tagasi Norramaalt suusatamast ja ootasin kodus veidi soojemaid ilmasid, aga mõnel päeval oli nii külm, et lausa midagi lörtsisarnast tuli taevast alla. Ühel sellisel küllaltki külmal päeval, möödunud kolmapäeval, sõitsime trennis 3 tundi rattaga. Trenni lõpus saime korralikuma vihma kaela. Ma olin hästi riides ja strateegiliselt oluliselt keha piirkonnad jäid kuivaks. Trenni lõppedes olin ma väsinud ja otsustasin kiire pasta valmistada. Soovitan seda retsepti/meetodit väga soojalt:
Pange potis vesi keema, võtke makaronid/spagetid kapist välja. Oodake kuni vesi on peaaegu keema läinud ja lülitage pliit välja. Võtke kapist taldrik kaasa ja minge teise trepikotta naabri juurde. Ulatage talle taldrik, kuhu tema paneb korraliku portsu koorest kanapastat. Minge rõõmsalt keksides tagasi koju ja hakake ettevaatlikult (kuna võib keele alla viia) sööma.
Just nii mul tol lõunal vedas. Algo helistas mulle 10 sekundit enne pasta keeduvette panemist, et tal on süüa rohkem kui sööjaid. Järgmisel õhtul tegin ma juba ise suure koguse pastat ja tankisin end kurguni täis, sest ees ootas katsumus. Nimelt rattasõit Tallinnast Pühajärvele.
Algo käis samal üritusel juba ülemöödunud suvel ja tänavu osalesin Tallinn-Pühajärve ühepäeva klassikul ka mina. Seltskond (ca 25) toredaid inimesi erinevatelt elualadelt sõitis tänavu juba 5. korda marsruudil Tallinn-Türi-Viljandi-Pühajärve (244km). Eelnevalt hoidsin end kõikvõimalike ilmaennustuste ja mudelprognoosidega kursis ja valmistusin kõige hullemaks. Sõidu eelõhtul Tallinna poole minnes sadas korralikult.
Mul oli kaasas mitu komplekti riideid ja mütse-kindaid, aga reaalset valmisolekut nii nigelates oludes sõitmiseks ausalt öeldes mitte. Prognoos andis lootust kuivale algusele ja vihmavõimalusele Viljandist edasi. Päev algaski kuivalt ja kerge taganttuulega. Järve Hawaii Expressi ees kogunesime umbes kella üheksaks.
Taganttuule ja entusiasmi toetusel sõitsime suurema keskmise kiirusega, kui plaan ette nägi ja edestasime graafikut lõpuks vähemalt tunniga. Esimene pikem paus oli Türil, kui sõidetud sai 100km. Ma polegi kunagi korraga nii palju rattaga sõitnud. Sõin ära paar banaani ja ühe hematogeeni.
Türilt Viljandisse jäi veel kõigest sutsakas 60km. Hämmastav, aga grupis sõites oligi see nagu sutsakas! Endalegi imestuseks oli tagumik väga leplik ja sõita mõnus. Teel Viljandisse käis pilk aeg-ajalt taevast tumedamaid pilvi otsimas. Jõudsime täiesti kuivaga Pärimusmuusika Aita, kus meid ootas ette tellitud frikadellisupp. Hetkeks istuda (millelgi laiemal, kui sadul) oli väga mõnus ja supp läks ka õigesse kohta – magusast spordijoogist ja batoonidest oli juba küllalt.
Pikaks ajaks ei tohtinud mugavusi nautima jääda, sest seda raskem olnuks jälle teele asuda.
Kõhud korralikult täis, oli Viljandist väljasõit rahulik. Ma arvan, et kõik ratturid ootasid, millal vihmasadu pihta hakkab. Vahepeal tundus nagu paar piiska oleks juba kukkunud, aga vist sõitsime pilvel eest. Taha vaadates paistis, et tuldud suunas midagi nagu sajaks. Pildil oleme 201km kaugusel Tallinnast…
…ja lõpp on kusagil sealpool. Ka ees on taevas tume. Nagu hiljem selgus ja märg asfalt Rõngu-Otepää lõigul kinnitas, seal tõesti sadas korralikult. Meil vedas kõvasti!
Sihtkohta jõudmiseks kulus lõpuks puhta sõiduajana 6 tundi ja 50 minutit. Mul on väga hea meel võimaluse üle sõidust osa võtta. On hämmastav, et suurtuuridel sõidavad luust ja lihast mehed selliseid (ja küll ka veidi lühemaid, kuid oluliselt mägisemaid) etappe iga päev ja mitu nädalat järjest. RESPEKT!
Järgmiseks enese proovile panemise katseks võib olla juba 3000 meetri jooks. Millal täpsemalt – ei tea, aga sellise võimaluse viimases Jooksja ajakirjas õhku viskasin. 🙂
Häid jaanipühi ja loodetavasti tuleb vähemalt kahekohaline arv soojakraade, siis ei pea terve õhtu sooja saamiseks üle lõkke hüppama!
Karel
