Pastavalmistamine edasijõudnutele

Viimane nädal on möödunud trenni tähe all ja viimastel päevadel on juba päris raske olnud. Õnneks on jaanipäev tulemas ja ka meie treeningutesse tuleb sellega väike paus. Saan natuke hinge tõmmata.

11. juunil tulime tagasi Norramaalt suusatamast ja ootasin kodus veidi soojemaid ilmasid, aga mõnel päeval oli nii külm, et lausa midagi lörtsisarnast tuli taevast alla. Ühel sellisel küllaltki külmal päeval, möödunud kolmapäeval, sõitsime trennis 3 tundi rattaga. Trenni lõpus saime korralikuma vihma kaela. Ma olin hästi riides ja strateegiliselt oluliselt keha piirkonnad jäid kuivaks. Trenni lõppedes olin ma väsinud ja otsustasin kiire pasta valmistada. Soovitan seda retsepti/meetodit väga soojalt:

Pange potis vesi keema, võtke makaronid/spagetid kapist välja. Oodake kuni vesi on peaaegu keema läinud ja lülitage pliit välja. Võtke kapist taldrik kaasa ja minge teise trepikotta naabri juurde. Ulatage talle taldrik, kuhu tema paneb korraliku portsu koorest kanapastat. Minge rõõmsalt keksides tagasi koju ja hakake ettevaatlikult (kuna võib keele alla viia) sööma.

Just nii mul tol lõunal vedas. Algo helistas mulle 10 sekundit enne pasta keeduvette panemist, et tal on süüa rohkem kui sööjaid. Järgmisel õhtul tegin ma juba ise suure koguse pastat ja tankisin end kurguni täis, sest ees ootas katsumus. Nimelt rattasõit Tallinnast Pühajärvele.

Algo käis samal üritusel juba ülemöödunud suvel ja tänavu osalesin Tallinn-Pühajärve ühepäeva klassikul ka mina. Seltskond (ca 25) toredaid inimesi erinevatelt elualadelt sõitis tänavu juba 5. korda marsruudil Tallinn-Türi-Viljandi-Pühajärve (244km). Eelnevalt hoidsin end kõikvõimalike ilmaennustuste ja mudelprognoosidega kursis ja valmistusin kõige hullemaks. Sõidu eelõhtul Tallinna poole minnes sadas korralikult.

20140619_205544

Mul oli kaasas mitu komplekti riideid ja mütse-kindaid, aga reaalset valmisolekut nii nigelates oludes sõitmiseks ausalt öeldes mitte. Prognoos andis lootust kuivale algusele ja vihmavõimalusele Viljandist edasi. Päev algaski kuivalt ja kerge taganttuulega. Järve Hawaii Expressi ees kogunesime umbes kella üheksaks.

20140620_091712

Taganttuule ja entusiasmi toetusel sõitsime suurema keskmise kiirusega, kui plaan ette nägi ja edestasime graafikut lõpuks vähemalt tunniga. Esimene pikem paus oli Türil, kui sõidetud sai 100km. Ma polegi kunagi korraga nii palju rattaga sõitnud. Sõin ära paar banaani ja ühe hematogeeni.

20140620_121203

Türilt Viljandisse jäi veel kõigest sutsakas 60km. Hämmastav, aga grupis sõites oligi see nagu sutsakas! Endalegi imestuseks oli tagumik väga leplik ja sõita mõnus. Teel Viljandisse käis pilk aeg-ajalt taevast tumedamaid pilvi otsimas. Jõudsime täiesti kuivaga Pärimusmuusika Aita, kus meid ootas ette tellitud frikadellisupp. Hetkeks istuda (millelgi laiemal, kui sadul) oli väga mõnus ja supp läks ka õigesse kohta – magusast spordijoogist ja batoonidest oli juba küllalt.

20140620_143000

Pikaks ajaks ei tohtinud mugavusi nautima jääda, sest seda raskem olnuks jälle teele asuda.

20140620_144340

Kõhud korralikult täis, oli Viljandist väljasõit rahulik. Ma arvan, et kõik ratturid ootasid, millal vihmasadu pihta hakkab. Vahepeal tundus nagu paar piiska oleks juba kukkunud, aga vist sõitsime pilvel eest. Taha vaadates paistis, et tuldud suunas midagi nagu sajaks. Pildil oleme 201km kaugusel Tallinnast…

20140620_160157

…ja lõpp on kusagil sealpool. Ka ees on taevas tume. Nagu hiljem selgus ja märg asfalt Rõngu-Otepää lõigul kinnitas, seal tõesti sadas korralikult. Meil vedas kõvasti!

20140620_160207

Sihtkohta jõudmiseks kulus lõpuks puhta sõiduajana 6 tundi ja 50 minutit. Mul on väga hea meel võimaluse üle sõidust osa võtta. On hämmastav, et suurtuuridel sõidavad luust ja lihast mehed selliseid (ja küll ka veidi lühemaid, kuid oluliselt mägisemaid) etappe iga päev ja mitu nädalat järjest. RESPEKT!

Järgmiseks enese proovile panemise katseks võib olla juba 3000 meetri jooks. Millal täpsemalt – ei tea, aga sellise võimaluse viimases Jooksja ajakirjas õhku viskasin. 🙂

20140618_170009

 

Häid jaanipühi ja loodetavasti tuleb vähemalt kahekohaline arv soojakraade, siis ei pea terve õhtu sooja saamiseks üle lõkke hüppama!

Karel

Tuline jalkaturniir Jõulumäel

Hooaja teine laager Eestis Jõulumäel koos suusaklubi järelkasvuga. Abiks laagris huvitavate jõu ja võimlemiskavade tutvustamisel võimlemistreener Taavi Truia. Endale on see minul kerge ettevalmistus 19.06 algavaks sprindikoondise laagriks Otepääl. Samas hea treeningpaik koos noorte suusatajatega suusatehnika lihvimiseks ja jooksuharjutusteks  liivas.

Laagri “maasikas” oli jalgpalliturniir, mille Brasiilia koondis võitis pingelises finaalis Saksamaa vastu penaltidega. Minulgi õnnestus võidumaitset keskkaitsjana nautida. Meil oli ka õnne, sest otsustava penalti realiseerinud nimekaim Brasiillane Uku oli äärepealt enesevalitsust kaotamas ja punast kaarti teenimas kui salakaval Itaalia mängumees alagrupiturniiril kaklust provotseeris!

 

 

Sognefjelleti lumelaager

Eelmise postituse järel võinuks käesoleva jutu pealkiri olla: “Kus puud on?” Puid siin 1200 meetri kõrgusel majutuskohas ja 1400 meetri peal suusaradadel pole. See võib valmistada peavalu, kui juhtub tuuline olema. Selles laagris pole ilmataat meile tuska valmistanud ja oleme näinud üksjagu päikestki.

Reisisime siia eelmise neljapäeva hommikul. Andrus Veerpalu koos vanema pojaga  sõitis suuskade ja muu varustusega laevaga Stockholmi kaudu, meie neljakesi (Raido, Aivar, Algo ja mina) lendasime. Pärast maandumist ootasime Andrust parasjagu nii kaua, et saime hommikukohvi juua.

20140605_075913

Tänavu elame minu jaoks uues kohas Krossbus, 3km suusarajast eemal. Kolm kilomeetrit allamäge on täpselt paras suusatamise järel lõdvestuseks joosta. Algo on siin kunagi nooremana ennegi laagris olnud. Siinne majutuskoht on väiksem, kui Sognefjellshytta (kus tavapäraselt elame), aga tänu sellele on siin ka üldiselt vaiksem. Maja küll nagiseb iga sammu peale, aga pole noorsuusatajaid, kes lõunauinaku ajal ringi jookseks.

20140609_165228

Suusaliidu buss, millega siia tulime:

20140609_165214

Siit lookleb tee allapoole ja lund jääb silmnähtavalt järjest vähemaks. Oslo lennujaama on siit veidi vähem kui viis tundi sõitu.

20140608_120201

Esimesel päeval määrisin suuski samas maja kõrval õues. Kärbes leidis, et tal on vaja kliistrise suusa peale maanduda. Ise ta minema ei pääsenud ja tema elu polnud võimalik säästa, kuna jalad olid liialt kõvasti kinni…

20140605_153914

Järgmistel kordadel oleme määrinud suuski Sognefjellshytta keldrikorrusel. Mõned aastad tagasi oleks pidanud seal endale koha leidmiseks võitlema, nüüdseks on määrdemehed oma rekkad või järelkärud kohale sõidutanud. Meie laagri esimesel poolel oli siin Norra murdmaakoondis oma rekkaga ja nende lahkudes jõudis kohale Norra laskesuusatajate rekka. Lisaks on väiksemaid suusafirmade ja klubide hooldeboks-järelkärusi.

20140606_203422

Valik hooldebokse:

20140606_203641

Ma pole suusarajal pilte teinud, aga rada on hea. Temperatuur kõigub +5…+17 vahel ja sellele lisandub vihm/päike. Ilm muutub kiiresti ja ilma särgita alustatud treeningu teises pooles võib juba vihmajakki vaja olla.

20140606_203525

Andrus filmib meie treeninguid ja õhtuti teeme videoanalüüsi. Filmimise kõrvalt jõuab ta isegi kõvasti kilomeetreid koguda ja õigeid liigutusi ette näidata.

20140607_201842

 

Hooaja esimese välislaagri lõpp on kolme treeningu kaugusel. Järgmised paar kuud treenime Otepää kõrgustikul. Siin lume peal meelde tuletatud suusatunnetust tuleb hoida ja tähele panna, et rullsuuskadega sõites samamoodi tõugata. Rullsuusad peavad iga kord, ka valesti tõugates. Andrus hakkab õnneks lähedal olema ja seda meelde tuletama :).

Kuulmiseni!

Karel

Kus sääsed on??

Maikuu viimasel päeval sai otsa esimene treeninglaager. Laagri põhirõhk oli jõutreeningutel ja tehnikal. Seda nii jõusaalis, rullsuuskadel kui ka keppidega imitatsioonil, et algusest pihta midagi valesti ei teeks. Jõusaalis aitas meil vigu vältida Peep Päll, kes praegu on koos andeka jõutõstja Alex Edward Rausiga võistlustel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Meie tõstame treeningutel mitu korda väiksemaid raskusi, aga vale tehnikaga võib kasu asemel palju kahju sündida. Peep on suusatajaid juba mitmeid aastaid nõustanud.

Erialased treeningud viis läbi ja tegi kaasa Andrus Veerpalu. Andrusest on võimaluse avanedes saanud treener ja tal on Matiga võrreldes mõningaid eeliseid. Andrus saab (ja tahab) trennis kaasa sõita ning korrigeerib jooksvalt tehnikat. Ta teab, kuidas õige liigutus välja näeb, aga mis olulisem, ka kuidas seda saavutada. Andrus on sportlane-treener skaalal veel üsna vahepeal ja oskab tänu sellele läheneda plaanile mõlemalt poolt: ta tajub hästi erinevate treeningute mõju (kuna ta teeb paljud asjad ise kaasa) ja see aitab tal kiirelt väikseid muudatusi teha.

Ka Mati pole kunagi lihtsalt kõrvalt vaadanud ja proovib paljud asjad enne läbi, kui sportlastel sama teha laseb. Eelmise aasta juunikuus Norra lumelaagris nägin endast mõnesaja meetri kaugusel üht Eesti koondise vormis kiirendavat meest. Samm oli terav ja liigutuste järgi pakkusin, et Anti Saarepuu kiirendas :D. Lähedale jõudes oli kuulda tugevat hingeldamist ja Mati (ei olnudki Anti) kirjeldas mulle, millist tehnikanüanssi ta oli katsetanud.

Kokkuvõttes oli hea laager. Laagri esimeses pooles küpsesime 30-kraadises kuumuses ja mai lõpus pidin juba peaaegu talviselt riietuma – kontrastid missugused. Aga selleks, et jõuda eesmärkideni, peamegi mugavustsoonist välja murdma.

arQ5puo

Kuna paljud treeningvahendid olid üle pika aja uued, siis iga päev taasavastasin valusaid lihaseid ja liigeseid. Korralikult jõusaalis käisime ju viimati sügisel, ka jooksutreeninguid pole sel kevadel üleliia palju olnud. Laagri lõpuks oli jälle sportlase tunne: mõned kohad valutasid ja mõõdukas väsimus sees. Laager lõppes maikuu viimasel päeval, aga pühapäeval käisin veel natuke Tartu Rattarallil nautimas. Sõitsin grupis Tartust Otepääle ja kuna aega selleks palju ei kulunud (tuules sõitmine ei nõudnud ka erilist pingutust), siis sõitsin Sihva ringi lisaks ning lõpetasin trenni kui Ralli marsruut teistkordselt Otepäält läbi tuli. Paar nädalat tagasi sain kätte oma uue rattavormi. Uhkusega kannan oma toetaja, Saint-Gobaini värve! Pildi tegi Mattias Jõgi.

rattaralli SG received_m_mid_1401625183274_b45b241ad302862a83_0 rattaralli SG 1

Mõne päeva tõmban hinge ja 5. juunil alustame lumelaagrit Sognefjelletis, Norras. Eelmisel aastal kogusime seal palju kvaliteetseid suusakilomeetreid ja nautisime jahedaid ning sääsevabu päevi. Eelmisel aastal olid kevad-suvised treeningud üks suur sääskedega võitlemine, nagu tavaliselt. Tänavu olen ma metsaradadel vaid mõne üksiku vereimeja otsa koperdanud. Loodetavasti jääb see nii kogu suveks.

Kuulmiseni Norrast!

Karel

Veerandsada

Eile, 25. mail sain 25 aastaseks! Mulle meeldivad ümmargused arvud ja 25 on minu arvates ilus arv. Kui ma raadio või teleka helivaljust muudan, siis sätin ta alati paarisarvuks või suuremate arvude puhul (20st üles) nulli või viiega lõppevaks. Selline kiiks mul on.

Tähtpäeva eelsel õhtul käisid mul Otepääl külas endised kursakaaslased. Keskkooli järel olin 3 aastat ülikooli hingekirjas, aga vaid esimesel neist õppisin (nominaalkoormusega), sellegipoolest peavad mõned kursusekaaslased mind veel meeles. Minuga alustanud statistikutest olid 3 doktoranti (!) nädalavahetuseks Tehvandil doktorantide suvekoolis. Vestlusest selgus, et kuigi me käime eri radadel, leidub lisaks sünniaastale veel sarnasusi.

25 on juba selline vanus, kus paljudel inimestel on pere ja lapsed, kindel töökoht ja pangalaen. Üks kursaõdedest viitas sellele, kuidas endiste klassikaaslaste ja teiste omaealistega suheldes tehakse tihtipeale eelpool nimetatud kolme tingimuse täitmata jätmisel suuri silmi: “Ahah, käid veel koolis.” Inimesed ümberringi juba “elavad”, aga doktorant justkui alles valmistub ellu astuma.

Mina olen oma (kellele lühikese, kellele pika) elu jooksul suutnud kodulaenu võtta, asi seegi :). Ka mina valmistun, et millalgi (lähi)tulevikus magusamaid vilju nautima hakata. Doktorantidest saavad mõne aasta pärast doktorid ja minust saab maailmatasemel suusataja (enesekindlus on voorus?). Siis võime sünnipäeval klaase kokku lüües tõdeda, et oleme ettevalmistuse lõpetanud ja elama hakanud.

Kuulmiseni!

Karel