21-27 juuli toimus Otepääl suvine sprindikoondise laager. Treeningutega liitusid Soome ja Šveitsi sportlased ning noorsportlased Eestist.
Foto kontrolltreeningu järgselt Tehvandi Staadionil
Suusatamine ühendab!
Võitsin pühapäeval 05.07.2015 toimunud Pühajärve rahvatriatloni. Läbides 150m ujudes, 9km jalgrattal ja 2,5km jooksu 26minuti ja vist 32 sekundiga.
Personaalne kommentaar:
Lühikese ujumisdistantsi lõpus olin liidritega lähestikku. Minul õnnestus vahetusala läbida kolmandana. Tehnilise jalgrattaraja lõpuks kuulusin neljaliikmelisse juhtgruppi ja alustasin jooksu teiselt kohalt. Jooksujalg oli hea ja õnnestus võita. Tänan konkurente Raitu ja Raiot kes pingutuse meeldejäävaks tegid. Tänan oma sponsorit Reginett OÜ!
Loodan et ettevalmistustreeningutega ja triatlonirajal näidatud kiirus on heaks märgiks hästi õnnestunud ja planeeritud treeningute kohta.
Mõistagi on minu sihiks rahvusvahelised suusavõistlused, kuid tugeva konkurentsiga Eesti suvised stardid on hea treeningvaheldus.
Foto esikolmikust, Rait Pallo/ Peeter Kümmel/ Raio Piiroja:
Livigno suusakuurort on praegu murdmaasuusatajate koht, kus olla. Talve algus on viibinud ja paljudes kohtades on lumi sulanud või pole seda sadanudki. Eeloleval nädalavahetusel toimub siit üle mäe peaaegu kiviviske (sõltub viskajast) kaugusel Davosis MK-etapp. Eelmise nädala alguses Davosist läbi sõites ei olnud seal lumega kiita ja vahepealne aeg pole palju leevendust toonud. Korraldajad on pidanud külmakraadide nappuse tõttu tooma lund rajale kõrgemalt mägedest.
Meil Livignos on lund täpselt parasjagu või pigem veidi vähe. Nädalavahetusel toimuvad siin reedel ja pühapäeval maratonid. Pühapäevasel „Ski Classics“ sarja kuuluval 35km klassikamaratonil võistlen maailma pikamaasuusatajate eliidiga. Saan võrrelda end parimate paaristõukajatega. Paaristõuked on mu nõrk külg ja võistlus on parim treening. See ei tähenda, et ma lähen starti trennimõtetega, kaugeltki mitte.
Lumekahurid töötavad ja lund veetakse raja kehvematele lõikudele:
Davosi võistluse toimumine oli pikka aega küsimärgi all ja levis kõiksugu kuuldusi, mis realiseerumise korral oleks võistkonna logistika korralikult sassi löönud. Eelmisel nädalal kuulsin võimalusest, et MK-etapp viiakse üle Gällivaresse, Rootsis. Gällivare asub Lapimaal ja sinna reisimine, eriti hooldetiimil ja varustusel, oleks olnud suur lisakulu.
Teine kuulujutt jõudis minu kõrvu veel eelmise nädala lõpus: Davosi etapp lükatakse nädala võrra edasi ja tolleks nädalavahetuseks planeeritud La Clusaz MK-etapp Prantsusmaal (20.-21.12) jääb sootuks ära. Täna pole (vist) veel Davosis rada valmis, aga korraldajad on oma sõna andnud ja laupäeval sõidan mina 15km võidu.
Mu isale meeldib ütlus: „Kui tuba tundub väike, lase eesel tuppa ja siis lase eesel toast välja. Vaata, kui palju nüüd toas ruumi on.“
Nii oli ka nende võimalike muudatustega võistluskalendris. Kui esialgsed plaanid lõpuks kinnitati, siis muutusid asjad lihtsamaks. OK, üks väike eesel veel toas on, kuna Livigno asemel peaksime praegu Davosis treenima. Selline oli algne plaan. Aga, Livignole pole midagi ette heita. 🙂
Kuulmiseni!
Karel
Kõigest poolteist ööpäeva Eestis ja olen taas teel. Kuusamost jõudsin pühapäeva hilisõhtul Tartusse ja juba esmaspäeva õhtul sõitsime koos Algoga Tallinnasse ööbima, et teisipäeva varahommikul lennujaamas olla. Reis marsruudil Tallinn-Helsingi-Zürich-Livigno algas äratusega veidi enne kella 5 hommikul ja praegu olen Zürichi lennul. Kell on 8.27 (seda lauset kirja pannes) ja punane päike tõusis just üle silmapiiri. Hea on, et sihtkohas tõuseb päike päeva jooksul üsna kõrgele. Viimases laagripaigas Olosel on õige pea algamas polaaröö ja juba meie sealviibimise ajal päikest eriti näha polnud.
Keegi on öelnud, et kui inimene teeb plaane, siis üks mees pilvepiirist kõrgemal naerab. Plaan oli sõita täna laagerdama Davosi ja valmistuda 13.-14. detsembril seal peetavaks MK-etapiks. Täna on selge, et Davosis ei ole lund, MK-etapi toimumine plaanipärases kohas on väga ebatõenäoline. Davosist üle mäe paikneb Livigno suusakeskus, mis asub ca’ 300m kõrgemal ja seal peaks veel lund olema („veel“, kuna nädala alguse prognoosid pole head). Läheme sinna ja treenime ning valmistume MK-etapiks, mida tänase päeva seisuga veel üritatakse korraldada Davosis. Praegu on selge, et kui lühike ring valmis saadakse, siis sõidavad mehed 30km asemel 15km (naised vastavalt 15km asemel 10km)
Tänavune november polnud Põhja-Soomes lumerohke, aga külmakraade jagus parajalt ja rada oli kvaliteetne. Mõnel aastal oleme juba novembri alguses pääsenud pikematele matkaringidele suusatama. Tänavu piirdusin paari rahuliku trenniga ümber mäe ringil.
Kahju, et Kesk-Euroopas on lumega kehv seis. Tuleb meelde 2011. aasta lõpp, kui MK-etappide korraldajad olid kõikjal hädas radade ettevalmistusega. Ere mälestus on Roglast (Sloveenia), kus päev enne võistlust oli 2,5km ringist umbes veerand valmimata. Soojendustreeningul jäigi üks rajaosa läbi sõitmata. Minu tulemus oli toona päris hea – 32. koht 15km ühisstardiga klassikadistantsil.
Viimane klassikaline 15km jättis suhu mõrud maigu. 30. november ja pühapäev Kuusamos oli minu jaoks alla ootuste ja lootuste kehv. Koht seitsmendas kümnes ja kaotus võitjale ligi kolm minutit oli masendav. Kaks nädalat varem Olose võistlustel (14.-16. nov) ei tundnud end hästi. Ei saanud kõike klappima. Eelmise nädala reedel (21. nov) tegin pikema tugeva treeningu, mille ajal tundsin end palju paremini. Ma liikusin kiiresti, sain pulsi hästi tõusma ja talusin laktaati ning mul oli veel mitu käiku varu sees. Nägu oli nalja täis, kui trenni lõpetasin. Raido on viisakas mees ja võis seda ka minu enesetunde tõstmiseks öelda, aga talle tundus, et ma „panin päris hästi“. 🙂
Kuusamo MK-le eelnenud nädalaga tegin midagi valesti, sest niisugust sõitu ma pühapäeval ei teinud. Võistluse eelõhtul rääkisin isaga ja ta küsis muuhulgas, kuidas tervisega lood. Ma pole tõesti viimased paar kuud millegi üle kurtnud ja olen plaanipäraselt treenida saanud. Kui sportlane on heas vormis, siis on ta vastuvõtlik haigustele. Vastasin isale, et mulle meeldiks, kui hommikul kasvõi natukene kurgus kõditaks või limaskestad punetaks, kuna see võib viidata heale sportlikule seisundile. OK, päris sellist korrelatsiooni ei ole, et käin palja peaga pakast trotsimas, jään haigeks ja suusakiirus tuleb pealekauba kaasa. 🙂
Hooaja põhitreeningud on tehtud ja vundament laotud. Mootori võimsus on hea, aga kõrgemad käigud ei tahtnud Kuusamos sisse lülituda. Sellele probleemile on vaja leida lahendus ja koostöös treeneriga kindlasti leiangi.
Mida saan lisaks treeningtundidele Lapimaalt kaasa võtta? Järjekordne 5-nädalane soome keele kursus oli edukas. Tunnen end soome keelt lugedes ja soome keeles rääkides kindlamalt (grammatiliselt räägin väga vigaselt, aga soomlane mõistab mind ja mina teda).
Livignos loodan leida kaotsiläinud lisakäigud ja hea sõidurütmi. Faluni maailmameistrivõistlused on enam kui kahe kuu kaugusel ja alles seal loetakse viimaseid tibusid.
Karel
Pikk laager on seljataga. Veel piisab napilt ühe käe sõrmedest, et neid NÄDALAID kokku lugeda :).
Alustan triviaalsest: käesolevast hooajast Aleksei Poltoranini suusaparki haldava Jaan Alvela ja Eesti hooldetiimi šefi Raul Seema vahel käib võistlus. See on armutu võistlus, kus pead lendavad. Jaan ja Raul elavad erinevates mökkides (majake). Talvised tingimused sunnivad pisinärilisi tuppa tulema ja nii krõbistavad hiired kappides. Mõlemas majas on hiirelõksud üles pandud ja need leiavad ka kasutust. Ma ei tea hetkeseisu, aga viimati oli Jaan omanäolist võistlust juhtimas.
Vahetan teemat ja kirjutan käimasolevast laagrist. Ma olen juba 26. oktoobrist siin polaarjoone taga Olosel suusatanud. Suusakeskus on juba aastaid avanud raja 25. oktoobril. Eelmisel talvel valmis „tulistatud“ (lumekahurite abil) lumi seisab üle suve saepuru all ja veetakse sügisel rajale. Tänavu pole looduslikku lund siin põhjas eriti palju sadanud. Pikematel matkaringidel saab veidi viletsamate suuskadega sõita, aga kvaliteetne kunstlumering on 5km pikkune.
Sel ringil toimusid eelmisel nädalavahetusel hooaja esimesed ametlikud võistlused. Reedel klassikasprint, laupäeval 10km klassika ja pühapeval 15km vabatehnikas. Olen mitut puhku avavõistlustel head minekut näidanud. Tänavuse avalöögiga rahule jääda ei saa. Kaotus parimatele on suur, aga maailmakarikaetappidel on konkurents veel tugevam. Ma tundsin, et seisund polnud veel õige. Polnud õiget tunnet ja purakat, tuim sõit. Oleks ma end samade tulemuste juures hästi tundnud, peaks häirekellad kõlama nii, et kahjustab kuulmist.
Mitmel aastal olen siin laagris enne esimesi starte kergelt haigestunud ja seetõttu sundpuhkust pidanud. Tänavu pääsesin tõvedest ja sain keskenduda treeningutele (palju muud siin teha polegi) ning õiget kergust nädal tagasi veel polnud.
Pärast võistlusi võtsin nädala esimese poole VÄGA kergelt. Reedel tegin tempotreeningu ehk sõitsin 1h20min pulsiga anaeroobse läve lähedal. Polegi oluline, mis trenni sisu oli. Oluline on, et tundsin end tõeliselt hästi ja sain korralikult „kütet lisada“ ilma, et oleks pooma hakanud. Enesetunne oli pallju parem, kui võistlustel.
Tänasel puhkepäeval vaatasin telekast ja Interneti vahendusel suusavõistluste ülekandeid mitmelt poolt Põhjamaadest. Rootsist, Norras ja Soomes toimusid FIS võistlused, kus maailma eliit maailmakarikasarja peaproovides mõõtu võttis. Telekast suusatamist vaadata on huvitav. Ma loodan, et talvel tuleb selline võimalus harva ette ja ma olen ise rajal ;). Kui seisund on hea, on võistlemine väga kaif! Loodan algaval nädalal targasti toimida ja juba pühapäeval Kuusamo MK-l kaifida.
Väga heade piltide eest tänan Liisi!
Karel
Sportimine vabastab endorfiine ja tekitab hea tunde. Reede õhtul käisin koos isaga jooksmas. Tema jooksis Tartu linnamaratoniks valmistudes kiiremaid lõike, mina tegin tervisesporti ja lõdvestasin laagrist väsinud jalgu. Veidi üle tunni värskes õhus ja tundsin end tõeliselt hästi. Tegin maja ees mõned venitused, endal naeratus suul.
Laupäeval toimus Tartu Sügisrull. Minu koduklubi korraldas võistlust juba 18. korda ja tänavu tõi klubikaaslane Peeter Kümmel starti oma sparringupartnerid treener Christoph Schmidi grupist. Naiste klassis võttiski võidu sel talvel Nove Mesto MK-etapil teisel pjedestaali astmel seisnud šveitslanna Laurien van der Graaff.
Meeste stardis olid lisaks Eesti sprindikoondislastele Siim Sellisele ja Peeter Kümmelile ka Lasse Paakkonen ja Kalle Lassila. Tugevad välisvõistlejad tõstsid pealtvaatajate huvi jõuproovi vastu ja tekitasid elevust võistlejates.
Võistlusformaat on minule teada olevalt ainulaadne, koosnedes kolmest osast: krossijooks, boksipeatus ja rullsuusatamine. Jooksudistantsi järel vahetavad võistlejad ketsid suusasaabaste vastu ja tormavad edasi rullsuuskadel, kusjuures vahetuse aeg on võistluse üldaja sees. Kiire vahetuse nimel jäetakse mõned paelad, lukud või klambrid kinnitamata ja saapad pole päris mugavalt jalas. Vahetusalas on võimalik päris palju aega võita, nii on riskid õigustatud. Päeva kiireima boksipeatuse teinud sportlane saab eriauhinna.
Minu enda boksipeatus läks katastroofiliselt. Mul on loksuvate saabastega ebameeldivad mälestused hõõrutud kandade näol ja kulutasin konkurentidest 20-25 sekundit kauem. 2,4km jooksu järel olin Vahur Teppani, Lasse Paakkoneni ja Peeter Kümmeli järel neljas. Aeglane vahetus jättis mu triot jälitama.
Minu õnneks ei teinud sprinterid head koostööd ja ma hakkasin neile vaikselt lähenema.
Mitmekesi olnuks kerge üksteise alla tööd tehes edu kasvatada. Ma pingutasin kõvasti ja jõudsin mõned ringid enne finišit neile juba peaaegu kandadele. Siis hakkas neil kiire ja proovisid veel eest sõita. Pildil on hetk, kus Lasse ja Vahur teevad kiiremaid liigutusi minu maha raputamiseks. Kollases särgis Karel on kohe tuulde jõudmas.
Pühapäeval toimus Võrumaal Kubijal 13. Võru Roller. Raul Olle Vasaloppeti võidu tähistamiseks korraldataval võistlusel on varasemalt sõidetud klassikat ja uisku, võetud mõõtu sprindis ja pikematel distantsidel. Tänavu sõitsid mehed eraldistardist 13,2km (6 ringi) vabatehnikas.
Ma pääsesin rajale täpselt siis, kui Kein Einaste alustas oma teist ringi. Stardist võtsin vedamise värske mehena enda peale, järgmisel ringil aitas tempotegemisel Kein. Kui algas minu kolmas ring, tuli komeedina selja tagant 45 sekundit minust hiljem startinud hilisem võitja venelane Anton Suzdalev. Kannatasin peaaegu ühe ringi tema tempot, aga siis lasin oluliselt tugevama sõitja oma teed minna. Hakkasin juba tundma piimhappe kuhjumist ja liigutustegevus hakkas kangeks muutuma. Sealt peale tegin tempot ise ja sikutasin eest kinni püütud Raido Ränkelit. Kogu aja oli pingutus piiri peal. Viimaseks ringiks läks Raido vedama ja tõstis veel kiirust. Finišisirgel olin juba kange nagu puuhobune. 🙂
Lõpuks oli kaksikvõidu võtnud venelaste järel kolmandana parim eestlane Kein Einaste, neljas Aivar Rehemaa, mina lõpetasin viienda ja Raido Ränkel kuuendana.
Siin on võitja Anton Suzdalev. Ta on minu eakaaslane ja tean teda juba 2007. aastast. Toona esindasime kumbki oma riiki Euroopa Noorte Olümpiafestivalil Jacas, Hispaanias. Raido Ränkel vahetas temaga koondise joped ja nii jäi nägu meelde. Hiljem, muide, sai Raido selle Vene jope eest Hispaania koondise jope, mis oli väga diil. Hispaania jope oli üks vingemaid!
Hiljem oleme Antoni näinud erinevatel juunioride MMidel ja viimastel aastatel juba Otepääl treenimas. Kahjuks pole koolis omandatud kehv vene keel aastatega paranenud, pigem vastupidi. Kui Antoni näen, siis noogutus ja “Privet!”, aga sellega suhtlus piirdub. Käesoleval hooajal harjutan koos kasahhi Aleksei Poltoraniniga ja vene keel hakkab tasapisi arenema. Maailma paremikku kuuluva sportlasega treenimine tõstab kindlasti sportlikku taset, aga teeb ka vene keele selgemaks.
Siinkohal pean ja tahan esile tõsta oma treenerit Mati Alaveri, kes toetab väga sportlaste eneseharimist. Ta suunab meid lugema erialast kirjandust ja hoiab meid kursis suusa- ja spordimaailma uudistega. Kui ma oma ülikooliõpinguid katkestada tahtsin, siis survestas ta mind päris pikalt jätkama. Pedagoogist vanaema kõrval oli ta üks järjepidevamaid nö ebamugava teema tõstatajaid.
Täna keskendun täielikult ja ainult suusatamisele ja olen oma valikutega rahul. Ülikoolis minuga esimesel kursusel alustanuist tublimad on praeguseks doktorandid. Käisin eile oma keskkooli klassivennal, hilisemal kursusekaaslasel ja praegusel doktorandil külas. Riho kaifib matemaatikat täiega ja räägib sellest kirega, milles tunnen ära oma suhte suusatamisega. Ma arvan, et me mõlemad leidsime oma tee. Oleks ma koolis jätkanud, saaksin ma tahvlile kirjutatust aru. Praegu näen ma seal seda, mille tõttu ma matemaatilise statistika sinnapaika jätsin: matemaatikast kadusid numbrid, mis asendusid tähtede ning erimärkidega. Minu jaoks läks kõik liialt teoreetiliseks.
Tervitused Liivikale, Silvale ja Rihole! Jõudu doktorantidele!
Head alanud värvilist sügist!
Kuulmiseni,
Karel
Kõlas lask, mis murdosa sekundi meenutas rohkem klõpsatust, kuid mägedelt tagasi kajades võimenes võimsaks pauguks. Mu lõdvestunud keha oli hetkega pinges ja voodis raamatut lugedes raskeks muutnud silmalaud kerkisid. Uni oli hetkega pühitud. Ma kuulsin, kuidas Algo kõrvaltoas ehmus, rõdule kõndis ja ütles:
„Pane end valmis, kohe tuleb uus pauk. Püss on juba palgel, Gerhard võtab õhtusööki maha.“
„Tegelt?! Oh seda pean ise nägema!“ laususin raamatut käest visates ja kiirel sammul rõdule tormates.
Peremees seisiski mõnesaja meetri kaugusel väikese aediku ääres ja sihtis karja keskele varjunud piisonit. Esimene lask polnud suurele elukale märkimisväärset mõju avaldanud. Õiget laskenurka otsides leidis Gerhard võimaluse teine kuul teele saata. Käis pauk, mis taas kajas kaugele läbi oru. Piison komistas korra, aga astus siis paar kiiret sammu ja kõndis karjast eemale. Liigikaaslased liputasid saba ja näiliselt polnud häiritud. Kahe kuuliga loom seisis nüüd kaitsetuna, aga ikkagi seisis veel. Nüüd polnud peremehel enam keeruline lasta eraldiseisvat looma täpselt nii, et elukas raske põntsuga maha vajuks.
Meie külalistemaja Ramsaus kasvatab piisoneid ja restoranis pakutakse piisoniliha. Liha on omamoodi maitsega ja väherasvane. Mõnikord restoranis pikalt sööki oodates olen mõelnud: „Hakkasid vist maja taga looma tapma alles.“ Siin tulebki piisoniliha maja tagant.
Me oleme Ramsaus (Austria) viiendat päeva ja kolmandik laagrit on läbitud. Täna on esimene ja pikalt oodatud vaba õhtupoolik. Liustikul on raja seisukord üle keskmise hea… tegelikult isegi väga hea. Päev enne me saabumist tõi lumelisa ja rada oli suurepärane. Paaril esimesel päeval oli liustikul nii tihe udu, et palju üle mõne meetri enda ette ei näinud. Kuna lumi oli ka ühtlaselt valge, siis oli tegu suusajälje otsimise ja isegi tasakaaluga: pidepunkte ei olnud ja see on sarnane kinnisilmi sõitmisega.
Teineteist ergutades treenivad siin lisaks minule Algo, Raido, Aivar, Aleksei Poltoranin ja mängiv treener Andrus. Piitsa ja präänikuga ohjab olukorda Mati. Jaan Alvela hoiab suusad töökorras ja vajadusel ehitab. Mati lennukad ideed toimivateks lahendusteks disainis kohaliku peremehe assisteerimisel just Jaan. Tänu temale on meil nüüd lõuatõmbekang ja kõhulihastepink.
Kui vaid saaks enda aku samamoodi vooluvõrgust täis laadida, nagu rüperaalil, millel praegu seda teksti toksin… Ristsõnades on puhkus = uni. Täpselt seda mul vaja ongi. Kahju, et minu uni kadus tolle pauguga, mis piisonilegi otsa peale tegi. Teisalt, polnuks pauku, jäänuks ka blogisse postitus tegemata. „Kõik on millegi jaoks hea,“ võiksin öelda ka praegu voodis kõveras lamavale Algole. Teda tabas täna öösel kõhutõbi. Praegu on tal raske näha selle medali teist külge.
Mul said mõtted otsa ja pilte pole ma ka teinud.
Tervitustega Ramsaust,
Karel
Mitte midagi. Ta ei või minult mitte midagi vastu võtta. Ei kohvi, isegi mitte klaasi vett. Jutt käib dopingukontrolli ametnikest. Nad teevad oma tööd ja peavad reegleid väga tähelepanelikult järgima, et sportlane ei saaks analüüsi mõne protseduurireegli rikkumise tõttu vaidlustada. Näiteks minul “külas” käinud sakslane enam UCI ehk Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu sportlasi testida ei saa. Ühe kontrolli käigus tekkinud prügi (dopingutesti pakendid jms) lubas rattasportlane ise ära visata, kuid kontrolli lahkudes tegi sellest hoopis pilti ja postitas sotsiaalmeediasse: “Vaadake, mis kontroll mulle jättis.” Ametnik on kohustatud kogu prügi endaga kaasa viima. Selle praagi tõttu on ametniku jaoks ratturite testimisel lõpp.
Eile õhtul kell 22.00 kuulsin korteri uksel vaikset koputamist. Eelnevalt polnud ma nuge-kahvleid maha pillanud ;). Ma ei oodanud kedagi, aga ausalt öeldes selle lühikese ajaga, mil ma särgi selga tõmbasin ja endamisi arutledes ukse poole kõndisin, siis pidasin kõige tõenäolisemaks just dopingukontrolli. Kutsusin härra tuppa. Tema vabandas hilise tülitamise pärast ja mina vastasin, et pole viga. Näitasin talle kätte laua, kus me võiks toimetama asuda ja ise kallasin paar klaasitäit vett kurgust alla. Kuna vaja oli nii verd kui ka uriini, siis pidin “häda” tekitama. Nagu eelnenud lugu õpetas, siis pilti ma lauale laotatud asjadest teha ei tohtinud.
Andsin alustuseks vereproovid ja jäime siis ootama vajadust tualetti minna. Nii kaua rääkisime Eesti loodusest ja ilmast (see paistis aknast) ja jalgpallist. Tema meelest saab sakslaste seekorde maailmameistritiitel olema kõige erilisem, kuna meeskond on tõesti väga tugev. Tema arvates võideti eelmised tiitlid võitlusliku, aga mitte ilusa mänguga.
Veel rääkis ta kontrollimist teostava firma, oma tööandja kehvast logistika korraldusest. Ta lendas Saksamaalt Helsingi kaudu (5h ümberistumine) Tartusse, tuli rendiautoga Otepääle mind testima. Öö veedab ta hotellis ja homme reisib tagasi koju. Kaks täis päeva reisimist ÜHE sportlase testimiseks!
Õnneks polnud ma enne testija saabumist mõnda aega tualetis käinud ja vajadust tekkis kõigest paarikümneminutise ootamise järel. Andsin proovi ja valasin selle kahte erinevasse pudelikesse, tuntud ka kui A- ja B-proov. Kell 23.30 saatsin “külalise” välja ja ise läksin magama. Suurem veejoomine ei ajanudki öösel üles, ju siis oligi enne eilset õhtut väike vedelikupuudus. Tänases trennis peaks selle võrra kergem olema.
Trenni oleme juuli algusest teinud korralikult ja täna saab järjekordne laager lõpu. Nüüd on meiega Aleksei Poltoranin ja treeningul käib füüsise vintsutamise kõrval ka keeleõpe. Mati jagab käskusid ja näpunäiteid kahes keeles: Aleksei õpib vaikselt eesti keelt ja eestlased värskendavad koolis õpitud, aga väga roostes vene keelt.
Sellel pildil imiteerin suusatamist Tehvandi tõusul:
Siin sikutan enda järel autorehvi, et rullidel kiirus liiga suureks ei läheks 🙂
Kõike head!
Karel