Viimane nädal on möödunud trenni tähe all ja viimastel päevadel on juba päris raske olnud. Õnneks on jaanipäev tulemas ja ka meie treeningutesse tuleb sellega väike paus. Saan natuke hinge tõmmata.

11. juunil tulime tagasi Norramaalt suusatamast ja ootasin kodus veidi soojemaid ilmasid, aga mõnel päeval oli nii külm, et lausa midagi lörtsisarnast tuli taevast alla. Ühel sellisel küllaltki külmal päeval, möödunud kolmapäeval, sõitsime trennis 3 tundi rattaga. Trenni lõpus saime korralikuma vihma kaela. Ma olin hästi riides ja strateegiliselt oluliselt keha piirkonnad jäid kuivaks. Trenni lõppedes olin ma väsinud ja otsustasin kiire pasta valmistada. Soovitan seda retsepti/meetodit väga soojalt:

Pange potis vesi keema, võtke makaronid/spagetid kapist välja. Oodake kuni vesi on peaaegu keema läinud ja lülitage pliit välja. Võtke kapist taldrik kaasa ja minge teise trepikotta naabri juurde. Ulatage talle taldrik, kuhu tema paneb korraliku portsu koorest kanapastat. Minge rõõmsalt keksides tagasi koju ja hakake ettevaatlikult (kuna võib keele alla viia) sööma.

Just nii mul tol lõunal vedas. Algo helistas mulle 10 sekundit enne pasta keeduvette panemist, et tal on süüa rohkem kui sööjaid. Järgmisel õhtul tegin ma juba ise suure koguse pastat ja tankisin end kurguni täis, sest ees ootas katsumus. Nimelt rattasõit Tallinnast Pühajärvele.

Algo käis samal üritusel juba ülemöödunud suvel ja tänavu osalesin Tallinn-Pühajärve ühepäeva klassikul ka mina. Seltskond (ca 25) toredaid inimesi erinevatelt elualadelt sõitis tänavu juba 5. korda marsruudil Tallinn-Türi-Viljandi-Pühajärve (244km). Eelnevalt hoidsin end kõikvõimalike ilmaennustuste ja mudelprognoosidega kursis ja valmistusin kõige hullemaks. Sõidu eelõhtul Tallinna poole minnes sadas korralikult.

Mul oli kaasas mitu komplekti riideid ja mütse-kindaid, aga reaalset valmisolekut nii nigelates oludes sõitmiseks ausalt öeldes mitte. Prognoos andis lootust kuivale algusele ja vihmavõimalusele Viljandist edasi. Päev algaski kuivalt ja kerge taganttuulega. Järve Hawaii Expressi ees kogunesime umbes kella üheksaks.

Taganttuule ja entusiasmi toetusel sõitsime suurema keskmise kiirusega, kui plaan ette nägi ja edestasime graafikut lõpuks vähemalt tunniga. Esimene pikem paus oli Türil, kui sõidetud sai 100km. Ma polegi kunagi korraga nii palju rattaga sõitnud. Sõin ära paar banaani ja ühe hematogeeni.

Türilt Viljandisse jäi veel kõigest sutsakas 60km. Hämmastav, aga grupis sõites oligi see nagu sutsakas! Endalegi imestuseks oli tagumik väga leplik ja sõita mõnus. Teel Viljandisse käis pilk aeg-ajalt taevast tumedamaid pilvi otsimas. Jõudsime täiesti kuivaga Pärimusmuusika Aita, kus meid ootas ette tellitud frikadellisupp. Hetkeks istuda (millelgi laiemal, kui sadul) oli väga mõnus ja supp läks ka õigesse kohta – magusast spordijoogist ja batoonidest oli juba küllalt.

Pikaks ajaks ei tohtinud mugavusi nautima jääda, sest seda raskem olnuks jälle teele asuda.

Kõhud korralikult täis, oli Viljandist väljasõit rahulik. Ma arvan, et kõik ratturid ootasid, millal vihmasadu pihta hakkab. Vahepeal tundus nagu paar piiska oleks juba kukkunud, aga vist sõitsime pilvel eest. Taha vaadates paistis, et tuldud suunas midagi nagu sajaks. Pildil oleme 201km kaugusel Tallinnast…

…ja lõpp on kusagil sealpool. Ka ees on taevas tume. Nagu hiljem selgus ja märg asfalt Rõngu-Otepää lõigul kinnitas, seal tõesti sadas korralikult. Meil vedas kõvasti!

Sihtkohta jõudmiseks kulus lõpuks puhta sõiduajana 6 tundi ja 50 minutit. Mul on väga hea meel võimaluse üle sõidust osa võtta. On hämmastav, et suurtuuridel sõidavad luust ja lihast mehed selliseid (ja küll ka veidi lühemaid, kuid oluliselt mägisemaid) etappe iga päev ja mitu nädalat järjest. RESPEKT!

Järgmiseks enese proovile panemise katseks võib olla juba 3000 meetri jooks. Millal täpsemalt – ei tea, aga sellise võimaluse viimases Jooksja ajakirjas õhku viskasin. 🙂

 

Häid jaanipühi ja loodetavasti tuleb vähemalt kahekohaline arv soojakraade, siis ei pea terve õhtu sooja saamiseks üle lõkke hüppama!

Karel

Eelmise postituse järel võinuks käesoleva jutu pealkiri olla: “Kus puud on?” Puid siin 1200 meetri kõrgusel majutuskohas ja 1400 meetri peal suusaradadel pole. See võib valmistada peavalu, kui juhtub tuuline olema. Selles laagris pole ilmataat meile tuska valmistanud ja oleme näinud üksjagu päikestki.

Reisisime siia eelmise neljapäeva hommikul. Andrus Veerpalu koos vanema pojaga  sõitis suuskade ja muu varustusega laevaga Stockholmi kaudu, meie neljakesi (Raido, Aivar, Algo ja mina) lendasime. Pärast maandumist ootasime Andrust parasjagu nii kaua, et saime hommikukohvi juua.

Tänavu elame minu jaoks uues kohas Krossbus, 3km suusarajast eemal. Kolm kilomeetrit allamäge on täpselt paras suusatamise järel lõdvestuseks joosta. Algo on siin kunagi nooremana ennegi laagris olnud. Siinne majutuskoht on väiksem, kui Sognefjellshytta (kus tavapäraselt elame), aga tänu sellele on siin ka üldiselt vaiksem. Maja küll nagiseb iga sammu peale, aga pole noorsuusatajaid, kes lõunauinaku ajal ringi jookseks.

Suusaliidu buss, millega siia tulime:

Siit lookleb tee allapoole ja lund jääb silmnähtavalt järjest vähemaks. Oslo lennujaama on siit veidi vähem kui viis tundi sõitu.

Esimesel päeval määrisin suuski samas maja kõrval õues. Kärbes leidis, et tal on vaja kliistrise suusa peale maanduda. Ise ta minema ei pääsenud ja tema elu polnud võimalik säästa, kuna jalad olid liialt kõvasti kinni…

Järgmistel kordadel oleme määrinud suuski Sognefjellshytta keldrikorrusel. Mõned aastad tagasi oleks pidanud seal endale koha leidmiseks võitlema, nüüdseks on määrdemehed oma rekkad või järelkärud kohale sõidutanud. Meie laagri esimesel poolel oli siin Norra murdmaakoondis oma rekkaga ja nende lahkudes jõudis kohale Norra laskesuusatajate rekka. Lisaks on väiksemaid suusafirmade ja klubide hooldeboks-järelkärusi.

Valik hooldebokse:

Ma pole suusarajal pilte teinud, aga rada on hea. Temperatuur kõigub +5…+17 vahel ja sellele lisandub vihm/päike. Ilm muutub kiiresti ja ilma särgita alustatud treeningu teises pooles võib juba vihmajakki vaja olla.

Andrus filmib meie treeninguid ja õhtuti teeme videoanalüüsi. Filmimise kõrvalt jõuab ta isegi kõvasti kilomeetreid koguda ja õigeid liigutusi ette näidata.

 

Hooaja esimese välislaagri lõpp on kolme treeningu kaugusel. Järgmised paar kuud treenime Otepää kõrgustikul. Siin lume peal meelde tuletatud suusatunnetust tuleb hoida ja tähele panna, et rullsuuskadega sõites samamoodi tõugata. Rullsuusad peavad iga kord, ka valesti tõugates. Andrus hakkab õnneks lähedal olema ja seda meelde tuletama :).

Kuulmiseni!

Karel

Maikuu viimasel päeval sai otsa esimene treeninglaager. Laagri põhirõhk oli jõutreeningutel ja tehnikal. Seda nii jõusaalis, rullsuuskadel kui ka keppidega imitatsioonil, et algusest pihta midagi valesti ei teeks. Jõusaalis aitas meil vigu vältida Peep Päll, kes praegu on koos andeka jõutõstja Alex Edward Rausiga võistlustel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Meie tõstame treeningutel mitu korda väiksemaid raskusi, aga vale tehnikaga võib kasu asemel palju kahju sündida. Peep on suusatajaid juba mitmeid aastaid nõustanud.

Erialased treeningud viis läbi ja tegi kaasa Andrus Veerpalu. Andrusest on võimaluse avanedes saanud treener ja tal on Matiga võrreldes mõningaid eeliseid. Andrus saab (ja tahab) trennis kaasa sõita ning korrigeerib jooksvalt tehnikat. Ta teab, kuidas õige liigutus välja näeb, aga mis olulisem, ka kuidas seda saavutada. Andrus on sportlane-treener skaalal veel üsna vahepeal ja oskab tänu sellele läheneda plaanile mõlemalt poolt: ta tajub hästi erinevate treeningute mõju (kuna ta teeb paljud asjad ise kaasa) ja see aitab tal kiirelt väikseid muudatusi teha.

Ka Mati pole kunagi lihtsalt kõrvalt vaadanud ja proovib paljud asjad enne läbi, kui sportlastel sama teha laseb. Eelmise aasta juunikuus Norra lumelaagris nägin endast mõnesaja meetri kaugusel üht Eesti koondise vormis kiirendavat meest. Samm oli terav ja liigutuste järgi pakkusin, et Anti Saarepuu kiirendas :D. Lähedale jõudes oli kuulda tugevat hingeldamist ja Mati (ei olnudki Anti) kirjeldas mulle, millist tehnikanüanssi ta oli katsetanud.

Kokkuvõttes oli hea laager. Laagri esimeses pooles küpsesime 30-kraadises kuumuses ja mai lõpus pidin juba peaaegu talviselt riietuma – kontrastid missugused. Aga selleks, et jõuda eesmärkideni, peamegi mugavustsoonist välja murdma.

Kuna paljud treeningvahendid olid üle pika aja uued, siis iga päev taasavastasin valusaid lihaseid ja liigeseid. Korralikult jõusaalis käisime ju viimati sügisel, ka jooksutreeninguid pole sel kevadel üleliia palju olnud. Laagri lõpuks oli jälle sportlase tunne: mõned kohad valutasid ja mõõdukas väsimus sees. Laager lõppes maikuu viimasel päeval, aga pühapäeval käisin veel natuke Tartu Rattarallil nautimas. Sõitsin grupis Tartust Otepääle ja kuna aega selleks palju ei kulunud (tuules sõitmine ei nõudnud ka erilist pingutust), siis sõitsin Sihva ringi lisaks ning lõpetasin trenni kui Ralli marsruut teistkordselt Otepäält läbi tuli. Paar nädalat tagasi sain kätte oma uue rattavormi. Uhkusega kannan oma toetaja, Saint-Gobaini värve! Pildi tegi Mattias Jõgi.

Mõne päeva tõmban hinge ja 5. juunil alustame lumelaagrit Sognefjelletis, Norras. Eelmisel aastal kogusime seal palju kvaliteetseid suusakilomeetreid ja nautisime jahedaid ning sääsevabu päevi. Eelmisel aastal olid kevad-suvised treeningud üks suur sääskedega võitlemine, nagu tavaliselt. Tänavu olen ma metsaradadel vaid mõne üksiku vereimeja otsa koperdanud. Loodetavasti jääb see nii kogu suveks.

Kuulmiseni Norrast!

Karel

Eile, 25. mail sain 25 aastaseks! Mulle meeldivad ümmargused arvud ja 25 on minu arvates ilus arv. Kui ma raadio või teleka helivaljust muudan, siis sätin ta alati paarisarvuks või suuremate arvude puhul (20st üles) nulli või viiega lõppevaks. Selline kiiks mul on.

Tähtpäeva eelsel õhtul käisid mul Otepääl külas endised kursakaaslased. Keskkooli järel olin 3 aastat ülikooli hingekirjas, aga vaid esimesel neist õppisin (nominaalkoormusega), sellegipoolest peavad mõned kursusekaaslased mind veel meeles. Minuga alustanud statistikutest olid 3 doktoranti (!) nädalavahetuseks Tehvandil doktorantide suvekoolis. Vestlusest selgus, et kuigi me käime eri radadel, leidub lisaks sünniaastale veel sarnasusi.

25 on juba selline vanus, kus paljudel inimestel on pere ja lapsed, kindel töökoht ja pangalaen. Üks kursaõdedest viitas sellele, kuidas endiste klassikaaslaste ja teiste omaealistega suheldes tehakse tihtipeale eelpool nimetatud kolme tingimuse täitmata jätmisel suuri silmi: “Ahah, käid veel koolis.” Inimesed ümberringi juba “elavad”, aga doktorant justkui alles valmistub ellu astuma.

Mina olen oma (kellele lühikese, kellele pika) elu jooksul suutnud kodulaenu võtta, asi seegi :). Ka mina valmistun, et millalgi (lähi)tulevikus magusamaid vilju nautima hakata. Doktorantidest saavad mõne aasta pärast doktorid ja minust saab maailmatasemel suusataja (enesekindlus on voorus?). Siis võime sünnipäeval klaase kokku lüües tõdeda, et oleme ettevalmistuse lõpetanud ja elama hakanud.

Kuulmiseni!

Karel

 

On ütlus, et suusataja hooaeg lõpeb 30. aprillil ja uus algab 1. mail. Vahepealne on aeg puhkuseks mõeldud :). Tegelikult on iga sportlase üleminekuperiood individuaalsel ajal ja kestab 3-4 nädalat. Mina suusatan nii pikalt kui võimalik (nii kaua kui lund leian) ja seejärel puhkan, s.t treenin natukene, vastavalt tujule ja ilmale. Üleminekuperioodi alguses tahaks inertsist veel treenida, aga pean end puhkama sundima. Teisel nädalal harjun uue olukorraga ja puhkan mõnuga. Edasi hakkab päev-päevalt rohkem “sügelema” ja trennid tahavad pikemaks venida. Sellisel juhul pean end natuke tagasi hoidma ja pigem treeningu varem lõpetama. Talveni on veel palju aega ja pean suvele vastu minema täiesti puhanuna.

Viimati suusatasin 11. aprillil Lapimaal Lapponia Hiihto maratonil. Täpselt kuu aega hiljem, emadepäeval, võistlesin jälle. Tartu jooksumaratonile (23km) läksin nautima ja täitsin eesmärgi. Hoidsin sellist tempot, mis veel väga haiget ei teinud, aga sellegipoolest oli tempo 4min/km. Nagu piltidelt näha, siis esimesel ja viimasel kilomeetril on tuju sarnaselt hea.

Sellel pildil saaks mulle kõiksugu naljakaid asju kätte photoshoppida 🙂

Pärast pikki kruusatee lõike on viimased 4km pehmel metsateel täielik nauding!

Aprilli lõpus, kui käes oli see aeg, mil treenida justkui väga ei tohtinud, siis veetsin nädala Mallorca saarel. Lootsin, et seal on kergem lihtsalt vedeleda ja kahe hooaja vahele selge joon tõmmata. Vedelemist tuli ka ette, aga pigem oli tegu aktiivse puhkusega.

Rattasõidu ja jalgade treenimise vahel peab ka käed toonuses hoidma.

Puhkehetk jalgsimatkal

Järgmisel nädalal alustan Algo ja Raidoga ühistreeningutega. Siis ei dikteeri plaani enam ilm ja tuju (kuigi enesetunde järgi korrektuure tegema peab), vaja on süsteemselt ja eesmärgipäraselt treenida.

Karel

Mul ei õnnestunud talvel blogi täiendada. Olin laisk. Võtsin hoogu ja olin märtsis juba valmis midagi kirjutama, aga siis oli veebilehel sisselogimisega mingi “kala” ja pääsesin “konksu” otsast :). Nüüdki ei oska olnule tagasi vaadata muudmoodi, kui juhuslike pildikestega perioodil veebruar-märts. Veidi meenutab “Hangoveri” filmi lõpus näidatavat seeriat, aga mul on ka enda mälus kõik see meeles ja midagi roppu kaadrisse ei sattunud. Nalja pärast on pildid kronoloogiliselt valepidi järjestuses. Ise nad niipidi postitusse lisandusid, las siis olla.

Algo premeerib end Holmenkolleni MK 50km 16. koha puhul korraliku lõunaga :).

Tobias Angerer lahkub Holmenkolleni MK-lt stiilselt ja lõpetas lõppenud hooajaga karjääri. Samasuguse sõiduvahendiga lahkus suurelt areenilt ka Jens Filbrich.

Oslo Holmenkolleni staadion 8. märtsi hommikul. Ees seisavad kuninglikud 50 kilomeetrit.

Norra hoolderekkasse siseneb ekskursioonigrupp noorsportlastega.

Eesti murdmaakoondise hooldetiimi pealik Jaan Alvela tõmbab testimise vahepeal hoolderuumis hinge. Soeng on korrastatud, kuna inimeses peab kõik alati ilus olema.

Minu isiklik taustajõud Tarvi Kuus on nimetusele vastavalt jäetud sellel pildil taustale ja fookus on suusapõhjal. Hooldemehed on küll taustal, aga ilma selle taustata ei oleks suusatajat, keda fookusesse võtta. Suur tänu Tarvile ja tiimile!

Päev enne Holmenkolleni MK meestesõitu oli ilm päris kehv: märg ja tuuline.

Olümpialt tagasi ja Otepääl paistis see sama päike üsna samamoodi, aga kõik oli väiksem ja vaiksem.

Sotši OMi lõputseremoonia

Mulle usaldati au kanda lõputseremoonial Eesti lippu! Võimas kogemus!

Sisenemas staadionile, mängude lõpetamiseni jäävad loetud tunnid.

Sportlasküla majakesed. Lund oli suusakeskuses väga palju ja õige ka, sest see sulas kiiresti.

Sami Jauhojärvi, sprinditeate olümpiavõitja. Võistlusnumbriga käis ta samal päeval söömas ja tõenäoliselt näeb teda samas särgis ka suvel trenni tegemas, kuna “kõik trennisärgid on pesus”.

Raido Ränkel ronib raskel rajal. Sprinditeade.

Rootslased rõõmustavad naiste 4x5km teatesõidu võiduka finiši järel.

Naiste teatesõidu avavahetus.

Eesti Suusaliidu spordidirektor naudib puhkehetke pealtvaatajana. Enne ja pärast võistlusi, oli ta rakkes suuskade testimise ja tiimi esindamisega.

Hooldemehed lähevad tööle. Murdmaavõistlused toimusid pärastlõunasel ajal ja ka määrdemehed ei pidanud enne päikesetõusu rajal olema.

Iivo Niskanen. Olümpiavõitja.

Päike ja mäed.

Kõigi OMil osalenud riikide lipud. India sportlased alustasid mänge olümpiamängude lipu all, kuna India liikmelisus ROKis peatati 2012. aastal (korruptsioon organisatsioonis). 11. veebruaril taastati India liikmelisus ja olümpiakülas heisati India lipp.

Olümpiasööklas aasia kööki proovimas.

Katsetasin uue telefoni kaamera võimalusi. Niimoodi sain Charlotte Kalla iseennast jälitama panna.

Praegu küünib Eestis õhutemperatuur vaevu sama kõrgele, kui see oli Sotši suusaradadel. Ameerika Ühendriikide esindaja varrukateta võistlusvormis.

Tänan tähelepanu eest ja peatse postituseni!

Karel

Jõulumäe KT tulemused

Vana aasta on läinud ja koos sellega on läbi saanud sprindidistantsid Tour de Skil. Tänasest edasi on võistluste pikkused meestele 15-35-10-9km. Kolme esimese päevaga kogunes minul võistluskilometraaži veidi üle 7km. See ei tähenda, et Tuur pole väsitav olnud. Võistlusteks keskendumine, soojendus-lõdvestus jne on ikka tehtud ja pingutus maksimaalne.

Eilses vabatehnika sprindis näitas Raido jälle, et ta on heas vormis ja väga hea sprinter. Kahjuks jäi eelsõidus 33. koha saanud Raidol natukene finaalidesse pääsemisest puudu. Ka Aivaril ei jäänud palju puudu. Siin vaatavad eesti mehed bussi oodates finaalsõite.

Selle koha pealt palju näha polnud, kuna vahele jäi hooldeveokite parkla.

Meie masin on oluliselt väiksem, aga meie hoolele piisab.

Sportlased sõidavad teistsuguse Peugeot bussiga, mis sõiduomadustelt meenutab sõiduautot. Väga mugav on võistluskohtade vahelisi pikki maid läbida.

Lenzerheide võistlusareenil pole ruumi ülearu. Riikide hooldeboksid on tavaliselt külg-külje kõrval real. Siin on need osavalt metsatukas puude vahele sätitud – nagu väike küla metsa sees.

Pärast sprinti koju jõudes oli Algol jäätise isu. Meie hotelli küljes on pood, kuhu meil tagauksest läbi õue 10 meetrit astuda. Võtsime ühe jäätise ja šokolaadipulgad ning saatsime vana aastat ära.

Pärast õhtusööki vaatasime ETV aastavahetuse programmi, Tujurikkuja Savisaare laul meeldis mulle väga! 🙂 Siis kui kell sai Eestis 12, soovisime üksteisele head uut ja läksime magama. Igaks juhuks toppisin tropid kõrva, aga siin väikeses külakeses lärmi ei tehtud ja saluuti vist ka eriti ei lastud, sest miski mu und ei häirinud.

Täna on klassika ühisstardiga sõit. Ootan huviga!

Head uut aastat!

Karel

Eile pääsesime kahjuks varakult minekule, et järgmisesse võistluskohta sõita. Aivaril ja Raidol jäi finaalsõitudesse pääsust väga vähe puudu. Pärastlõunal lõime väikebussile hääled sisse ja umbes 5 tundi hiljem olime oma Šveitsi hotellis, kus homme õhtul ka uue aasta vastu võtame. Õigem on öelda, et aasta algab siis, kui ma magan, aga Eesti aja järgi püsin vast keskööni üleval, et neti vahendusel kõik Tujurikkuja sketšid ära vaadata :).

Mulle üldse ei meeldi pikad bussisõidud, mis Tuuril paratamatud on, aga roolis olles ei hakka igav ja kuidagi lihtsamalt läheb, mistõttu olin eile bussijuht. Siia sõitsime 90% ulatuses kiirteedel ja kilomeetrid kulusid kiiresti.

Aivar sai tee peal telefonitsi mõne ajakirjanikuga vestelda ja hoidis pöidlaid, et kõik ikka enne Šveitsi piiri oma kõned ära teeksid. Šveitsis  ei kehti Euroopa Liidu ühtsed rändluse hinnad ja kõned on 10 või enamgi korda kallimad.  Seetõttu tundubki Šveitsist mujale Euroopasse minnes helistamine väga odav. Eestisse jõudes on üldse tunne, nagu nüüd võiks kogu telefoniraamatu läbi helistada, sest helistamine on peaaegu tasuta! 🙂

Täna käisime Lenzerheide suusaradu vaatamas ja proovimas. Enamus tõusud on lauged ja hästi sõidetavad, paar laskumist vajavad suures grupis sõites suurt tähelepanelikkust ja suusavalitsemise oskust. Homsel sprindiringil on korralik tõus ja seda ringi läbitakse kaks korda.

Oberhofi vihma, tuule, lume ja udu järel oli tänane ilm lihtsalt super. Päikeseprillide klaasid pidanuks veel veidi tumedamad olema – nii ere päike ja valge lumi.

Seisan esimese tõusu poole peal. Siit tuleb homme kaks korda üles kihutada.

Ametliku treeningu ajal käis veel reklaamide üles panemine.

Vaade meie hotelli aknast täna hommikul. Võistluspaik asub siit 15 minutise autosõidu kaugusel.

Tervitustega Šveitsist!

Karel