Kaks nädalat tagasi jõudsin esimesest Ramsau mäestikulaagrist koju. Teisipäeval, s.o 1. oktoobril lendame sinna tagasi, et veel hõredat õhku hingata ja kvaliteetseid erialaseid suusatreeninguid nautida. Vahepealne aeg on tagasi mõeldes läinud kiiresti, aga tavaliselt nii ju tundubki.

Esimene nädal kodus möödus rahulikult ja trennis käisin enesetunde järgi, taastusin. 20. septembril toimus Võrus juba 12. korda rullsuusavõistlus “Võru Roller”, sel aastal esmakordselt vabatehnikas. Algselt Raul Olle Vasaloppeti tähistamiseks korraldatud võistlusel olid ka sel aastal välisvõistlejad Venemaalt. Etteruttavalt võib öelda, et Venemaale läks ka võit, Kirill Vitšužaninile.

Finaalis järgnesid talle Raido Ränkel ja Peeter Kümmel. Mina jään oma esituse ja neljanda kohaga rahule. Viies oli Timo Simonlatser ja kuues Kein Einaste. Kahjuks lõhkusin finaalsõidus oma suusakepi. Kaotasin kepil vaid 5cm alumisest otsast ja kuigi ilma teravikuta suusakepp võimaldas teha mingisugust tõuget, polnud maksimaalsest jõu rakendamisest juttu. Suvised võistlused ja kontrolltestid ei pruugi näidata seda, milline saab olema seisund talvel, aga alati on hea ka suvel mõned positiivsed emotsioonid välja teenida. Kepi murdumises polnud midagi positiivset :), aga sellest mööda vaadates oli seis hea.

Järgnevalt pildid Liis Kipperi kaamerast. See pole mingi tavaline must või hõbehall isend, vaid kirsipunane iludus. Räägin kaamerast, kuigi Liis on ka ilus 🙂

Pildid on kronoloogiliselt valepidi järjekorras:

Pärast Võru võistlust oli 5-päevane treeninglaager Otepääl. Lühike laager ja tugevad trennid, millel kirsiks tordil igasügisene imitatsiooni tempotreening. Selle testi käigus läbime sujuvalt kasvava intensiivsusega Tehvandi 5km ringi 6-7 korda ja lõpuks jookseme juba nii kiiresti, kui suudame. Pärast 3+ tundi tulin viimast korda Tehvandi tõusu lõppu juba nii, et jalad enam minu tahtele eriti ei allunud. Käed ja tahtejõud aitas kuidagi lõpuni. Testipäeval andsime kolmel korral ka verd. Erinevate stressimarkerite ja muude karakteristikute muutumine tugeva koormuse korral annab tagasisidet meile ja veidi tööd teadlastele.

Lühike laager lõppes kolmapäeval, aga laagri sisse mahtus ka pärastlõunane Tallinnas käimine. Põhjuseks oli Elke Grupi sponsorautode üleandmine. Nüüdsest sõidan uue Toyota Avensisega. Aivar Rehemaa 2010. aastal sõlmitud lepingut laiendati 5 autoni. Lisaks Aivarile ja minule said töökindla Avensise kasutada Triin Ojaste, Raido Ränkel ja Anti Saarepuu.

Tänaseks olin planeerinud teha numbriga treening ehk võtta osa Saadjärve Sügisjooksust (17km). Kahjuks juhtus jälle see, mis kevadisel Tartu Jooksumaratonil (23km) – numbriga rahulikult jooksmisest ei tulnud midagi välja. Päris täiega siiski ei jooksnud, vaatasin pulssi ja hoidsin hingamise kontrolli all. Jooksu käik viis nii kaugele, et kaks meest olid selgelt kiiremad ja mina jäin 3.-4. kohale jooksma. Selles olukorras ei suutnud ma enam lihtsalt hoogu maha võtta, kui oli võimalus pjedestaalile tõusta 🙂 Sportlane jääb sportlaseks.

Võitis Eesti parim takistusjooksja Kaur Kivistik, teine oli Rauno Laumets.

Võistluse aegadest ma midagi täpset ei tea, aga võitja jõudis finišikanga alla ligi 7-8 minutit enne mind.

Uued mõtted ja pildid juba Ramsaust!

Karel

Ramsau laagri selgroog on ammu murtud. Vahepeal murdusin ise ka, kui vahetult enne esimest puhkepäeva kurguvalu kallale tuli. Selle nahka läks kolm treeningkorda, aga õnneks ei jäänud see tõbi vinduma. Paar aastat tagasi lasin kurgumandlid eemaldada ja sellest saati on igasugused külmetamised palju leebemalt möödunud.

Tol päeval, kui mina end ravisin ja jalutuskäiguga piirdusin, oli üleval liustiku peal nii tugev tuul, et suusatama minna ei saanud. Selle asemel sõitsid mehed kohalikul rullirajal klassikat.

Puhkepäeval käisin lähedalasuva mäe peal ühel atraktsioonil sõitmas. Mööda tõusu veeti mu ühekohaline sõiduk kõigepealt üles…

…ja siis sain päris korraliku hooga keerutavat rada mööda alla sõita. Polnud juba mitu aastat sõitmas käinud, emotsioon oli korralik. (pildil pole mina)

Gletscheril s.o liustikul, on liiklus viimastel päevadel oluliselt tihenenud. Nädala alguses alustasid laagriga Rootsi naised. Täna sõitsin kogu trenni Charlotte Kalla järel. Meil oli plaanis rahulik taastav treening ja Charlotte’lgi polnud kusagile väga kiiret – mulle tempo sobis. Charlotte on üks paremaid vabatehnika valdajaid ja mul oli tema matkimisest palju kasu.

Teate, mis on veel väga kasulik? Kompressioontooted on lihaste kiiremaks taastumiseks abiks. Lisaks kasule on need ka pilkupüüdvad – nagu Charlottegi! 🙂 Kui palju ühist! Mina olen viimased kümme päeva treeningute järel kandnud selliseid erkrohelisi CEP sokke.

Mul olid kompressioonsäärised juba eelmisest kevadest ja suvel kandsin neid jooksutrennides päris hoolega. Ühel meeskonna koosolekul rõhutas Mati Alaver kompressioontehnoloogia tähtsust taastumisprotsessides. Minuga võtsid veidi pärast seda ühendust CEP toodete maaletoojad Mallor Malmre ja Martin Meri (Pringstore), kes soovisid minuga koostööd teha.

Vahetult enne Ramsau laagrit sain kätte komplekti CEP tooteid ja muuhulgas leidsin nende seast endale uued lemmikud suusasokid. Muide, Algo Kärp on suusasokkide osas väga valiv. Ta ütles, et pole siiamaani oma lemmikutele asendust leidnud, aga viimane aeg oleks küll. 🙂

Olen oma CEPpidega rahul ja ootan suure huviga uusi tooteid, mis ma kodus kätte saan.

Täna hommikul jooksime Aivari, Raido ja Madisega liustiku-tõstuki juurest alla. Veised söövad siin kõigil mäekülgedel heina ühtlaselt madalaks.

Järele on jäänud vaid kaks päeva treenimist ja siis pääseme paariks nädalaks koju. Uuesti tuleme siia mägede õhku hingama juba 1. oktoobril.

Tervitustega Ramsaust,

Karel

Augusti viimastel päevadel olid väga mõnusad treenimise ilmad: parajalt soe, et lühikeste varrukatega sporti teha, aga palav ei hakanud. Selle tõdemuseni jõudsime, muuhulgas, kui Suusaliidu spordidirektor Jaak Maega eelmisel nädalal koos trennis käisime. Tema käis trennis, mina vaatasin pealt, kui ausalt rääkida. Ma tulin juuksuri juurest, kui Jaak klassikarolleritel Otepäält välja hakkas sõitma. Võtsin seina äärest oma ratta ja veeresin kaasa. Trennina see väntamine kirja ei saanud, kuna plätudes rattaga sõitmist on kuidagi kentsakas treeningpäevikusse kanda, aga sobis väga hästi minu aktiivse puhkuse nädalasse.

Päris palju käisin eelmisel nädalal disc golfi mängimas. Viimati viskasin lendavaid taldrikuid korvi eelmisel sügisel, nüüd läbisin kokku kaheksa 18-korvilist rada. Parem käsi jäi lõpuks päris valusaks. Muide, need soojad, ent mitte palavad ilmad sobisid suurepäraselt ka disc golfi mängimiseks ;).

Laupäeval tegi Ergo Leibak viimase lihashoolduse enne Ramsau mäestikulaagrit. Ergot meil kahenädalases laagris kaasas ei ole. Pühapäeval lendasime juba Tallinnast Frankfurdi kaudu Viini, kus (alati) rõõmsas tujus hooldetiimi pealik Jaan Alvela meil bussiga vastas oli. Viinist 300km bussisõitu Ramsausse, kus mina olen sügisel laagris kaheksandat järjestikust aastat.

Lennukis oli jalgadel lahedalt ruumi.

Hommikune väljasõit kell 7.30.

Esimene trenn liustikul oli esmaspäeval. 2700 meetri kõrgusel olid raja- ja ilmaolud väga head. Kogu rada oli eestlaste päralt, rohkem suusatajaid üleval polnud.

Aivar, Mati ja Algo on tehtud trenni ja rajaoludega rahul.

Teisel päeval näitasid mäed oma teist palet: udu, kerge vihmasadu ja tugev tuul. Õnneks oli tuul nii tugev, et kuivatas parasjagu riided jooksvalt ära. Gondlijaamast suusarajani astudes oli puhanguti tuul nii vali, et oli raske edasi liikuda. Suusarajal oli veidi rahulikum ja tuulesuund selline, et aitas tõusudest üles.

Selline oli vaade (või selle puudumine) tõstuki juures.

Kolmapäeval oli jälle päikseline ilm ja kui meie gondliga alla tulime, ulatus turistide järjekord kaugele tõstukijaamast välja.

Tänane trenn oli väga madala intensiivsusega ja taastava iseloomuga. Kergem päev kulus marjaks, õhtu on vaba.

Algo kurvitehnika 🙂

Madisel oli täna kõige palavam. Pikad varrukad lendasid seljast.

Aivar võttis hingetõmbepausi.

Siin ma ise.

Matkajate vool liigub nagu sipelgate rada tipu suunas.

Veelkord Aivar, lähivaates.

Meie magala. Leidke pildilt Algo 😉

Karel

Vabaduse maitse on suus, tõeline vabanemise tunne. Tegelikult võivad need olla ka spordijoogi apelsinimaitse ja lihaste tulitamise tunne. Kokkusattumusena lõpes selle suve viimane kodumaine treeninglaager 20. augustil. Kolmele nädalale panime punkti pisut üle viietunnise rullitreeninguga. Eks ma olin seda lõppu juba mõnda aega oodanud, sest päris raske oli. Nüüd, pärast viimast trenni, ei oska kuidagi olla. Väsimus on nii suur, et taastumiseks läheb kindlasti mitu päeva.

Nii kirjutasin kohe pärast viimast treeningut, aga päris blogipostituse jagu mõtteid ei jõudnud kirja panna ja jätsin asja katki.

Olen mõned korrad trennis käinud ja täna toimus ka kontrollvõistlus, kus Raidole ja Aivarile kõvasti kaotasin. Lisades, et tunde-kilomeetreid ja intensiivsust on augustis juba väga korralikult kogunenud, võib talupoja loogikaga hoolega puhkama asuda. Järgmine treeninglaager algab 1. septembril Ramsaus ja mäestikku on targem minna korralikult puhanuna.

Pika laagri järel tundub iga päev ärgates, et “eile olin ikka veel väsinud, täna on palju parem tunne”. Organism on lihtsalt nii kurnatud, et enam ei mäletagi, missugune see puhanud tunne on. Väsimuse mõõtmiseks ei ole väga head markerit (enesetunne võib petta ja olla suhteline, nagu just kirjeldasin), aga parim võimalik näitaja on uurea sisaldus veres:

“Kui kestva ja intensiivse kehalise pingutuse mõjul tekib glükogeenidepoode kurnatus ja süsivesikute juurdepääs on väike, siis lagundatakse ulatuslikult kehavalke, mille iseloomustajaks ongi uurea sisaldus veres./-/Kui organism enam treeningukoormuse tõusuga ei kohane, tekib jääkväsimus, mida iseloomustabki uurea tõus veres.”

Meie koondisel on olemas selline kallis masin, mis sõrmest võetud veretilgast uurea näidu välja loeb. Igahommikune mõõtmine lisab väsimuse tundele objektiivsuse ja aitab treeninguid paremini juhtida.

Järelejäänud nädalal kodus valmistun Ramsau laagriks: pakkimine ja puhkamine. Mõne korra käin tsipakene trennis ka.

21. augustil käisid rahvuskoondislased Jõulumäel Swedbanki suvelaagris treeningute läbiviimisel abis. Minule sattusid 12-aastased tüdrukud, kelle juhendamisel oli abiks noortetreener Marta Kask (Tartu Suusaklubi).

Mõnede tüdrukute nimed olid Swedbank Noortesarja võistlustelt kõrva jäänud ja Jõulumäe tõusudel oli näha, miks nad auhinnalistele kohtadele sõidavad – samm oli võimas.

Ja lõpetuseks pilt augusti keskpaigast, kui olen just ühe tugeva imitatsioonitreeningu lõpetanud. Väsinud (seda näitas nii uurea näit kui ka enesetunne), aga õnnelik (puhtalt subjektiivne arvamus :D)

Karel

Intrigeeriv pealkiri, mõeldudki klikimagnetina.

Täna hommikul käisin Pühajärves ujumas. Õhusooja oli selleks ajaks juba vähemalt 20 kraadi, aga märja kerega rannal seistes oli ikka mõnusalt karge tunne. Tegelikult oli see külmatunne ja pikalt niimoodi märjalt seista ei tahaks. Mina aga nautisin seda hetke, kuni keha kuivas ja olemine läks soojaks. Kogu ülejäänud päeva ägisen ma niikuinii palavuse käes. Ma pole eriti kuumalembene.

Treeningutel kogen sarnast efekti: teadmine, et väsimus, lihas- ja liigesvalud jne on mööduv nähtus, muudab kannatused naudinguks. Kui ma maikuu algul (puhkuseperioodil) tunneksin end nii, nagu mõnel augustikuise laagri päeval, siis kiirustaksin arsti juurde. Praegu, keset pikka treeninglaagrit ei ootagi ma, et päris lonkamata kõnniks. Peapöörituse tõttu seinalt toe otsimine on rutiinne tegevus. Kõiksugu väikesed vigastused ei ole see, mille nimel ma treenin. Eesmärk on suurem sõidukiirus talvel, aga kõige sellega ma lepin, ning väikesest masohismist ka naudin seda, et eesmärgini jõuda. “Kui ei teaks, et… purju tugevamaks teeb, siis ei läheks vist – köhh – tilkagi alla trenni.” 🙂

Tänasest jääb Sotši olümpiamängude avamiseni täpselt 6 kuud. Senistele suvistele treeningutele tagasi vaadates ei ole mul endale mingeid suuremaid etteheiteid. Olen püsinud terve, kui eelmises lõigus kirjeldatu kõrvale jätta, ja eelmise hooajaga võrreldes: ei ole kutsealune Kaitseväes! See viimane on määratu boonus!

Meie treeningutel käivad aeg-ajalt abis Andrus ja Jaak. OM- ja MM-medalistid pole tehnikat unustanud ja oskavad seda väga hästi meile, nooremale põlvele edasi õpetada. Neil on võrreldes treener Mati Alaveriga üks eelis: oskus kirjeldada, milline on tunne õige tehnikaga suusatamisel. Mida peaks sportlane tundma töös osalevates liigestes ja lihastes. Ma võin vaadata päevade viisi Andruse ideaalilähedase tehnikaga sõitu, aga ma ei oska seda lõpuni matkida. Niimoodi kõrvuti sõites ja proovides sain  Andruse abiga paar päeva tagasi ühe tehnilise nüansi selgeks. Pisike muudatus, aga aitab oluliselt ökonoomsemalt edasi liikuda.

Sellised väikesed töövõidud on nagu vahefinišid, mis lisavad indu treenimiseks.

Kolmenädalasest laagrist on kolmandik seljataga ja palju magusaid (loe: raskeid) treeninguid veel ees. Füsioterapeut Ergo Leibak venitab ja mudib kaks korda nädalas väsinud keha töökorda ja peaks kenasti Vabariigi taasiseseisvumispäevani välja vedama.

Vabandan pildimaterjali puudumise pärast.

Karel

“…nurgas seisis hoopiski tõsine suusakepp, mitte nagu nüüdisaegsed, mida pead mitu korda vaatama, enne kui näed. Pärast sõda olid suusakepid käevarrejämedused, bambusest, tõsised malakad, millel otsas poolekilone rauatükk.” – Tiit Veeber oma raamatus “Tulest tulnud”.

Kaks aastat tagasi juuli alguses kohtusin AS Giga juhi ja Tartu soojamajanduse pioneeri Tiit Veeberiga Kohtumise põhjus oli Giga sponsorlus. Treener Mati Alaver hoiatas ette, et hr. Veeberi käepigistus on väga tugev. Ma valmistusin selleks, kuid sain ikkagi kehva haarde ja jäin tervitamisel justkui kaotajaks. Minu käsi suruti selgelt kokku. Kohtumise lõppedes sain teise katse ja käepigistus oli juba võrdväärne hr. Veeberi omaga.

Tol ajal teadsin, et Tiit Veeber võitleb vähiga, kuid tema olek ja jõud kätes ei andnud erilisi väliseid ilminguid nõrkusest. Kahjuks murdis vähk hr. Veeberi eelmise aasta kevadel.

Tol kohtumisel kaks aastat tagasi, kinkis hr. Veeber mulle oma raamatu “Tulest tulnud”, mille lugemist ma, pean ausalt tunnistama, alles nüüd alustasin. Tegu oli uskumatult vintske mehega. Lisaks “linnakodaniku”, nagu hr. Veeber endale tihti raamatus viitab, isikliku elu kirjeldusele ja tõusule müürsepp-katlakütjast Tartu soojamajanduse tipptegijaks, annab teos aimu sõjajärgse Tartu eluolust.

Härra Veeber kirjutas oma raamatule pühenduseks: “Proovi kõvasti teha!” Sedasi ma olengi taas mai keskpaigast teinud. Juuli kolmenädalasest laagrist on kaks läbi ja kolmas homme algamas. Siiamaani on laager sujunud hästi või väga hästi. Lisaks Mati näpunäidetele ja juhistele on paaril korral trennis käinud Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, kes oma “relvastatud” (suusatehnika nüansse märkavate) silmadega hinnanguid annavad ja parandusi teevad.

Lisaks suusatajatele meeldib Otepääl ka kergejõustiklastele. Erki Noole noorte suvine treeninglaager toimus siin ja nädala keskpaigast harjutab Tallinna linnakärast eemal Tehvandi staadionil Gerd Kanter. Jaak Mae käis ühes trennis olümpiavõitja kettakaari kiibitsemas ja Gerd oli heiteringi silmitsedes pakkunud, et sellest ringist enne teda eriti keegi heitnud polegi. “Tõsi,” nentis Jaak, “ei mäleta küll kedagi siin heitnud olevat.”

Palju õnne Rasmus Mägile, kes eile U23 EMil rahvusrekordiga pronksi võitis!

Põldude ja peenarde kohalt võiks korralik vihm üle käia, aga muidu pole mul praegusele ilmale pretensioone 🙂 Head sooja suve jätku kõigile!

Karel

Suusaklubi kodulehe blogipidajale mõeldud auhinnast tiivustatuna üritan peale peaaegu aasast pausi uuesti blogimise otsa lahti teha ning seekord ka seda veidi stabiilsemalt jätkata. Kätte on jõudnud juulikuu ning ettevalmistus uueks hooajaks on juba täies hoos. Motivatsioon treenimiseks on suurem kui kunagi varem – silmis terendab 2014 aasta Juunioride MM, mis seekord leiab aset Val di Fiemmes, kus eelmisel aastal peeti täiskasvanute MM.

Kuid enne uue ja huvitava juurde asumist veel veidi lõppenud hooajast. Tegu oli, nagu lõpuks välja kujunes, minu jaoks sisuliselt vahehooajaga, sest sügisel tabanud tõsisest haigusest saja protsendiliselt taastuda ei õnnestunudki, kuid hooaja lõpus hakkas suusatamine ka minul juba suusatamise moodi välja nägema. Tagantjärele vaadates oli tegu kindlasti keerulise ajaga, kuid tagasilöökidest ei tohi ennast häirida lasta ja alla anda, vaid hoopis tugevamana tagasi tulla.

Kahe hooaja vahele jäi sel aastal ka gümnaasiumi lõpetamine ning vahetult enne juuni algust, kui hakkab tõsisem treenimine koos laagritega, sai käidud ka Türgis sooja päikese all akusid laadimas. Üle mitme hooaja sai seekord kevadel ka spordiarstil koormustesti tehtud, et olla kindel, kas organism on põetud haigusest taastunud. Kõige tähtsama ehk loa piiranguteta treenida doktor ka andis ning boonusena olid paljud näitajad spordiarsti juures ka elu parimad, mis andis veel pisut lisamotivatsiooni suvisteks treeninguteks(minu koormustest kestis siinkohal 31 minutitJ ). Lõpetamisürituste vahepealt leidsin õnneks ka aega teha kaks lühikest laagrit, üks siis vastavalt Otepääl ning teine Jõulumäel, kus lihtsama profiili ja hea jõusaaliga on alati meeldiv suvist treeningtsüklit alustada.

Suuresti tänu koondise treener Kalju Ojaste eestvedamisele saan aga praegust blogiteksti kirjutada mitte Otepäält, vaid Anterselva mäestikulaagrist, mis on tuntud kui laskesuusameka, kus mitmeid kordi peetud ka ala maailmameistrivõistlusi, viimati 2008. aastal.  Sõit 1600m kõrgusel asuvasse Itaalia mägilinna oli ülekaalukalt minu elu kõige pikem bussisõit. 2300km pikkune reis ei möödunud ka ilma action’ita. Nimelt olid Leedus vahetult peale Kaunast kokku põrganud 3 suurt rekat, millest kahest olid alles vaid pisikesed jupid, millest muus olukorras oleks võinud vaid arvata, et tegu oli veoautodega. Õnnetusele järgnenud pidurdusel võisime õnne tänada, et eesolevale autole sissesõitmist ülimalt napilt vältida õnnestus.

Laager ise on alanud tugevate treeningutega, mida Eesti tasasel maastikul teha ei ole võimalik. Laagrikavas on plaanis 5 matka, millest esimesed kaks on läbitud. Teise matka käigus jõudsime 1400 meetri kõrguselt 2430 meetri peale  üle merepinna. Lisaks matkamisele sai seal ka suusatada, küll ilma suuskadeta, ning vaated olid päikeselise ilmaga fantastilised. Treeningplaanis on samuti kirjas ka 5 tõusutrenni, mis tähendab rullidega 1000 meetri kõrguselt ronimist 1650 meetri peale, milleks uisurulliga rahulikus tempos kulus meil veidi üle pooleteise tunni ning seda ilma laskumisasendit sisse võtmata.

Kui mägedele iseloomuliku muutliku ilma käigus tekkivad äikesetormid internetti ära ei võta, siis järgmised muljed Anterselvast juba nädalapärast.

Vaadates Internetist kohalikku ilmateadet või kohapeal maja seinal olevat termomeetrit, võib arvata, et Sognefjelletis on suusatamine rohkem lumes sumpamine. Õnneks muudab rajameistrite oskuslik töö ja soolatamine raja ka pärastlõunase päikese käes väga heaks. Lund Sognefjelletis, või Sognes, nagu omavahel räägime, veel oli (meie laager 11.-18. juuni). Kui mõnel rajalõigul (ringi pikkus laagri alguses 7,3km ja lõpus 6,3km) maapind paistma hakkas, sai kõrvalt traktoriga lund peale lükata. Lumekihi paksus on ebaühtlane: kõrgemad kohad on juba paljad, aga kõrval lohus võib olla veel mitu meetrit lund. Tugeva tõukega Kein Einaste 167 cm pikkune suusakepp vajus paaristõukeid tehes ühes kohas kogu pikkuses raja sisse (!), ainult käepide jäi lume alt välja.

Sognes käisid kogu rahvuskoondise sportlased (v.a Eeri Vahtra), hooldemees Jaan Alvela, füsioterapeut Ergo Leibak ja treener Mati Alaver. Kaheksa treeningpäevaga saime kvaliteetselt ja kõvasti treenida ning treeningute vahel hästi puhata. Jaan tegi suuskade määrimisega ära mitme mehe töö ja ärkas hommikul enne teisi, et viimased kliistrikihid suusale kanda. Endal jäi üle vaid suusatada, kusjuures kilomeetreid kogunes kiirel lumel korralikult.

Kuna hotell asub lähimast kauplusest pooletunnise autosõidu kaugusel (ja poodi laagri jooksul asja pole), siis võib selleks laagrinädalaks rahakoti rahulikult ära panna. Kein pidi enne ärasõitu tunnikese oma rahakotti otsima. Tegime nalja, et ta peab ilma dokumentideta Jaani või Ergo bussis laevaga Eestisse sõitma. Ilma ID-ta lennukisse ei pääse. Viimases hädas vaatas Kein toas prügikasti, kus jopetaskust kukkunud rahakott oligi.

Teel lennujaama tehakse igal aastal ka juustupeatus. Norralaste “Gudbrandsdalsost” on Gudbrandsdali oru järgi nime saanud juustusort, mille tegemisel kasutatakse neljandik kitsepiima. Pruuni ja kergelt karamellise maitsega juust maitseb eriti hästi saia peal vaarikamoosiga, aga ka teiste keedistega või soolastel võileibadel. Eestis seda juustu ikka aeg-ajalt leidub, kuid Norras on hind oluliselt odavam.

 

 Norramaalt naasnuna ootas meid enne Jaanipühi veel kolm päeva tugevaid treeninguid. Juuni viimane nädal oli treeningute osas kergem ja ühel päeval käisime Algoga Pühajärvel süstadega sõitmas. Päev varem sõitsime samasuguse ilmaga uisurullidega ja palavus oli väljakannatamatu. Vee peal oli palju lahedam olla.

Juuni alguses käisin TÜ Kliinikumis maksimaalse hapnikutarbimise testil. Kuigi test annab häid mõõdetavaid tulemusi hapnikutarbimise võime ja koormustaluvuse kohta, on lindil keppidega käimine siiski midagi muud kui suusatamine. Minu jaoks on olulisem, et süda töötab häireteta (vahelöökide ja muu jamata) ning arst annab loa treenida. Loa sain.

Väljahingatava õhu koostise mõõtmiseks on peas mask, mille kaudu minu hingeõhk kallisse aparatuuri liigub. Rind on täis elektroode ja seljas on vest, mille külge ma teadvusekaotuse või nõrkuse korral rippuma jääksin. Seda pole kordagi juhtunud.

Pärast pingutust, mis tänavu kestis 34 minutit, on ühtaegu paha olla ja samas hea meel, et test tehtud.

1.-20. juulini on meil järgmine laager, mis toimub taas kodusel Otepääl. Siiamaani on läinud hästi ja väga hästi (kolm korda üle õla), proovin samamoodi edasi. Järgmisel kolmel nädalal elan kindlasti kaasa ka Taaramäe tegemistele ja jälgin huviga vastupidavus-geeniuste sõitu Tour de France’il.

Karel

Täna oli üldiselt rahuliku MM ettevalmistuslaagri üks aktiivsemaid treeninguid. Kuna kõrgel hõredas õhus (1800m) kaob osa liigutuste kiirusest, siis suusatasin täna all (900m) MMi võistlusradadel. Selleks laenasin hotelli abivalmis perepojalt autot. Väga mugav ja mõnusalt äkiline sõiduriist. Hinnangu andmisel tuleb arvestada, et üle nädala oli hea tunne jälle üldse autoroolis olla :).

Plaanis olid kiirendused: 8×10 sekundit maksimumkiirusel ja 6×45 sekundit võistluskiirusel (suuskadel, mitte autoga :)). Muuhulgas kasutasin võimalust sõita läbi kõik võistlusringid. Tour de Ski ajal ei olnud veel valmis enamus 8,3km maratoniringist, kus MMi kahel viimasel päeval sõidetakse naiste ja meeste maratonid, vastavalt 30/50km.

Tõus, kus 10 aastat tagasi Jørgen Brink teatesõidus viimasel tõusul vastu “seina” sõitis, on ilusti tähistatud. Videomeenutus Youtube’i vahendusel: http://www.youtube.com/watch?v=I6_NUtqE9hA

Selle platoo peal tegi Brink suusatamise sarnaseid liigutusi ja kõikus tugevalt, kui Alsgaard ja Teichmann temast nagu postist möödusid.

Kõik ringid on väga hästi ettevalmistatud, viimaste reklaamplagude paigaldamine käib ja kõik kaamerad on juba raja ääres valmis.

Raja kõrvale jäi oja, mille peale oli tõenäoliselt turvakaalutlustel pandud mõned kuuseoksad. Pehme maandumine, kui rajalt kõrvale peaks kukkuma. Tervitused Petra Majdicile! (Vancouveris kukkus omal õla paigast, küll veidi kõrgemalt)

Odav tööjõud kohaliku armeekontingendi näol pesitseb tõenäoliselt siin. Sellega seoses tervitused kaasvõitlejatele Staabi- ja Sidepataljonis!

Kuigi viimane MK jõuproov enne MMi on eeloleval nädalavahetusel Davosis, on siin juba mitmete koondiste sportlasi ja hooldemehi näha. Nägin ka eestlasest Vene koondise hooldemeest ja suusalihvi spetsialisti Sergeid, kes nädalajagu kohapeal olnud. Soome sprinteritel oli taktikatreening: suusatasid sprindiringil, peatusid iga natukese aja tagant ja arutasid strateegiat.

Vene sprinterid olid ka kohal. Siin suhtleb Alexander Panzhinskiy oma hooldemehega.

Hooldebokside juures seisis uhkes üksinduses soomlaste määrderekka, mille kõrvale peaks päris mitu masinat lisaks tulema.

Austerlaste määrdekaubikus käis juba töö. Rajal oli näha ka paari Norra hooldemeest.

Tagasi üles Passo Lavazesse sõites möödusin ka hotellist, kus eestlased MMi ajal elavad. Hotell Erica on meie traditsiooniline peatuskoht ka Tour de Ski viimasel etapil. Väga hubane koht!

Tänane trenn oli heaks vahelduseks rutiinsele päevakavale ja enesetunne oli trennis hea! Ootan juba võistlusi.

Karel

Passo Lavazes on väike lasketiir, aga seal lastakse laserrelvadega elektrooniliste märkide pihta. Lisaks sellele pole ma siinkandis ühtegi veidigi pilukil silmadega inimeselooma trehvanud. Kuna eile, vastlapäeval, oli treeningplaanis puhkepäev, siis ei saanud ka suusaliugu lasta: magan järgmise aasta ilma linadeta :).

Vaba päeva puhul sõitsin bussiga alla Cavalese linnakesse, plaaniga sealt edasi kõrvalkülla Predazzosse minna. Cavaleses ootasin Predazzosse sõitvat bussi, mis jäi väga palju hiljaks. Löönud sellele plaanile käega, olin bussipeatusest juba liiga kaugele kõndinud, kui buss lõpuks ligi 30 minutit hiljem saabus. Seega tuiasin paar tundi Cavaleses. Väikese platsi peal tutvustas Karhu oma järgmise aasta suusamudeleid.

 

Kõikjal poodide akendel ja tänavapildis on väikeseid lipukesi nädala pärast algava suusapeoga seoses. Muuhulgas leidsin sellise kompositsiooni. Lippude kasvulava:

Hommikupooliku lõpetas üks tõsiselt maitsev pitsa. Bussiga tagasi hotelli sõites sattus piduriks üks kolmerattaline, mis vedas lumekoristusmasinat. Võimalik, et kolmerattalise mootor on nõrgem, kui masinal, mida ta vedas.

Täna hommikul sööma minnes avastasin, et buffeelauas oli ainult üks müslikauss. Eile oli hotellis veel üks suurem seltskond, aga tundub, et hetkel olen siin ainus elanik. Lõunaks tuleb söögisaal rahvast täis, sest pühapäevasuusatajad einestavad pärast trenni siin, aga muul ajal on väga vaikne.

Karel