Uudised

Ramsau laagri selgroog on ammu murtud. Vahepeal murdusin ise ka, kui vahetult enne esimest puhkepäeva kurguvalu kallale tuli. Selle nahka läks kolm treeningkorda, aga õnneks ei jäänud see tõbi vinduma. Paar aastat tagasi lasin kurgumandlid eemaldada ja sellest saati on igasugused külmetamised palju leebemalt möödunud.

Tol päeval, kui mina end ravisin ja jalutuskäiguga piirdusin, oli üleval liustiku peal nii tugev tuul, et suusatama minna ei saanud. Selle asemel sõitsid mehed kohalikul rullirajal klassikat.

Puhkepäeval käisin lähedalasuva mäe peal ühel atraktsioonil sõitmas. Mööda tõusu veeti mu ühekohaline sõiduk kõigepealt üles…

…ja siis sain päris korraliku hooga keerutavat rada mööda alla sõita. Polnud juba mitu aastat sõitmas käinud, emotsioon oli korralik. (pildil pole mina)

Gletscheril s.o liustikul, on liiklus viimastel päevadel oluliselt tihenenud. Nädala alguses alustasid laagriga Rootsi naised. Täna sõitsin kogu trenni Charlotte Kalla järel. Meil oli plaanis rahulik taastav treening ja Charlotte’lgi polnud kusagile väga kiiret – mulle tempo sobis. Charlotte on üks paremaid vabatehnika valdajaid ja mul oli tema matkimisest palju kasu.

Teate, mis on veel väga kasulik? Kompressioontooted on lihaste kiiremaks taastumiseks abiks. Lisaks kasule on need ka pilkupüüdvad – nagu Charlottegi! 🙂 Kui palju ühist! Mina olen viimased kümme päeva treeningute järel kandnud selliseid erkrohelisi CEP sokke.

Mul olid kompressioonsäärised juba eelmisest kevadest ja suvel kandsin neid jooksutrennides päris hoolega. Ühel meeskonna koosolekul rõhutas Mati Alaver kompressioontehnoloogia tähtsust taastumisprotsessides. Minuga võtsid veidi pärast seda ühendust CEP toodete maaletoojad Mallor Malmre ja Martin Meri (Pringstore), kes soovisid minuga koostööd teha.

Vahetult enne Ramsau laagrit sain kätte komplekti CEP tooteid ja muuhulgas leidsin nende seast endale uued lemmikud suusasokid. Muide, Algo Kärp on suusasokkide osas väga valiv. Ta ütles, et pole siiamaani oma lemmikutele asendust leidnud, aga viimane aeg oleks küll. 🙂

Olen oma CEPpidega rahul ja ootan suure huviga uusi tooteid, mis ma kodus kätte saan.

Täna hommikul jooksime Aivari, Raido ja Madisega liustiku-tõstuki juurest alla. Veised söövad siin kõigil mäekülgedel heina ühtlaselt madalaks.

Järele on jäänud vaid kaks päeva treenimist ja siis pääseme paariks nädalaks koju. Uuesti tuleme siia mägede õhku hingama juba 1. oktoobril.

Tervitustega Ramsaust,

Karel

Augusti viimastel päevadel olid väga mõnusad treenimise ilmad: parajalt soe, et lühikeste varrukatega sporti teha, aga palav ei hakanud. Selle tõdemuseni jõudsime, muuhulgas, kui Suusaliidu spordidirektor Jaak Maega eelmisel nädalal koos trennis käisime. Tema käis trennis, mina vaatasin pealt, kui ausalt rääkida. Ma tulin juuksuri juurest, kui Jaak klassikarolleritel Otepäält välja hakkas sõitma. Võtsin seina äärest oma ratta ja veeresin kaasa. Trennina see väntamine kirja ei saanud, kuna plätudes rattaga sõitmist on kuidagi kentsakas treeningpäevikusse kanda, aga sobis väga hästi minu aktiivse puhkuse nädalasse.

Päris palju käisin eelmisel nädalal disc golfi mängimas. Viimati viskasin lendavaid taldrikuid korvi eelmisel sügisel, nüüd läbisin kokku kaheksa 18-korvilist rada. Parem käsi jäi lõpuks päris valusaks. Muide, need soojad, ent mitte palavad ilmad sobisid suurepäraselt ka disc golfi mängimiseks ;).

Laupäeval tegi Ergo Leibak viimase lihashoolduse enne Ramsau mäestikulaagrit. Ergot meil kahenädalases laagris kaasas ei ole. Pühapäeval lendasime juba Tallinnast Frankfurdi kaudu Viini, kus (alati) rõõmsas tujus hooldetiimi pealik Jaan Alvela meil bussiga vastas oli. Viinist 300km bussisõitu Ramsausse, kus mina olen sügisel laagris kaheksandat järjestikust aastat.

Lennukis oli jalgadel lahedalt ruumi.

Hommikune väljasõit kell 7.30.

Esimene trenn liustikul oli esmaspäeval. 2700 meetri kõrgusel olid raja- ja ilmaolud väga head. Kogu rada oli eestlaste päralt, rohkem suusatajaid üleval polnud.

Aivar, Mati ja Algo on tehtud trenni ja rajaoludega rahul.

Teisel päeval näitasid mäed oma teist palet: udu, kerge vihmasadu ja tugev tuul. Õnneks oli tuul nii tugev, et kuivatas parasjagu riided jooksvalt ära. Gondlijaamast suusarajani astudes oli puhanguti tuul nii vali, et oli raske edasi liikuda. Suusarajal oli veidi rahulikum ja tuulesuund selline, et aitas tõusudest üles.

Selline oli vaade (või selle puudumine) tõstuki juures.

Kolmapäeval oli jälle päikseline ilm ja kui meie gondliga alla tulime, ulatus turistide järjekord kaugele tõstukijaamast välja.

Tänane trenn oli väga madala intensiivsusega ja taastava iseloomuga. Kergem päev kulus marjaks, õhtu on vaba.

Algo kurvitehnika 🙂

Madisel oli täna kõige palavam. Pikad varrukad lendasid seljast.

Aivar võttis hingetõmbepausi.

Siin ma ise.

Matkajate vool liigub nagu sipelgate rada tipu suunas.

Veelkord Aivar, lähivaates.

Meie magala. Leidke pildilt Algo 😉

Karel

Vabaduse maitse on suus, tõeline vabanemise tunne. Tegelikult võivad need olla ka spordijoogi apelsinimaitse ja lihaste tulitamise tunne. Kokkusattumusena lõpes selle suve viimane kodumaine treeninglaager 20. augustil. Kolmele nädalale panime punkti pisut üle viietunnise rullitreeninguga. Eks ma olin seda lõppu juba mõnda aega oodanud, sest päris raske oli. Nüüd, pärast viimast trenni, ei oska kuidagi olla. Väsimus on nii suur, et taastumiseks läheb kindlasti mitu päeva.

Nii kirjutasin kohe pärast viimast treeningut, aga päris blogipostituse jagu mõtteid ei jõudnud kirja panna ja jätsin asja katki.

Olen mõned korrad trennis käinud ja täna toimus ka kontrollvõistlus, kus Raidole ja Aivarile kõvasti kaotasin. Lisades, et tunde-kilomeetreid ja intensiivsust on augustis juba väga korralikult kogunenud, võib talupoja loogikaga hoolega puhkama asuda. Järgmine treeninglaager algab 1. septembril Ramsaus ja mäestikku on targem minna korralikult puhanuna.

Pika laagri järel tundub iga päev ärgates, et “eile olin ikka veel väsinud, täna on palju parem tunne”. Organism on lihtsalt nii kurnatud, et enam ei mäletagi, missugune see puhanud tunne on. Väsimuse mõõtmiseks ei ole väga head markerit (enesetunne võib petta ja olla suhteline, nagu just kirjeldasin), aga parim võimalik näitaja on uurea sisaldus veres:

“Kui kestva ja intensiivse kehalise pingutuse mõjul tekib glükogeenidepoode kurnatus ja süsivesikute juurdepääs on väike, siis lagundatakse ulatuslikult kehavalke, mille iseloomustajaks ongi uurea sisaldus veres./-/Kui organism enam treeningukoormuse tõusuga ei kohane, tekib jääkväsimus, mida iseloomustabki uurea tõus veres.”

Meie koondisel on olemas selline kallis masin, mis sõrmest võetud veretilgast uurea näidu välja loeb. Igahommikune mõõtmine lisab väsimuse tundele objektiivsuse ja aitab treeninguid paremini juhtida.

Järelejäänud nädalal kodus valmistun Ramsau laagriks: pakkimine ja puhkamine. Mõne korra käin tsipakene trennis ka.

21. augustil käisid rahvuskoondislased Jõulumäel Swedbanki suvelaagris treeningute läbiviimisel abis. Minule sattusid 12-aastased tüdrukud, kelle juhendamisel oli abiks noortetreener Marta Kask (Tartu Suusaklubi).

Mõnede tüdrukute nimed olid Swedbank Noortesarja võistlustelt kõrva jäänud ja Jõulumäe tõusudel oli näha, miks nad auhinnalistele kohtadele sõidavad – samm oli võimas.

Ja lõpetuseks pilt augusti keskpaigast, kui olen just ühe tugeva imitatsioonitreeningu lõpetanud. Väsinud (seda näitas nii uurea näit kui ka enesetunne), aga õnnelik (puhtalt subjektiivne arvamus :D)

Karel

Intrigeeriv pealkiri, mõeldudki klikimagnetina.

Täna hommikul käisin Pühajärves ujumas. Õhusooja oli selleks ajaks juba vähemalt 20 kraadi, aga märja kerega rannal seistes oli ikka mõnusalt karge tunne. Tegelikult oli see külmatunne ja pikalt niimoodi märjalt seista ei tahaks. Mina aga nautisin seda hetke, kuni keha kuivas ja olemine läks soojaks. Kogu ülejäänud päeva ägisen ma niikuinii palavuse käes. Ma pole eriti kuumalembene.

Treeningutel kogen sarnast efekti: teadmine, et väsimus, lihas- ja liigesvalud jne on mööduv nähtus, muudab kannatused naudinguks. Kui ma maikuu algul (puhkuseperioodil) tunneksin end nii, nagu mõnel augustikuise laagri päeval, siis kiirustaksin arsti juurde. Praegu, keset pikka treeninglaagrit ei ootagi ma, et päris lonkamata kõnniks. Peapöörituse tõttu seinalt toe otsimine on rutiinne tegevus. Kõiksugu väikesed vigastused ei ole see, mille nimel ma treenin. Eesmärk on suurem sõidukiirus talvel, aga kõige sellega ma lepin, ning väikesest masohismist ka naudin seda, et eesmärgini jõuda. “Kui ei teaks, et… purju tugevamaks teeb, siis ei läheks vist – köhh – tilkagi alla trenni.” 🙂

Tänasest jääb Sotši olümpiamängude avamiseni täpselt 6 kuud. Senistele suvistele treeningutele tagasi vaadates ei ole mul endale mingeid suuremaid etteheiteid. Olen püsinud terve, kui eelmises lõigus kirjeldatu kõrvale jätta, ja eelmise hooajaga võrreldes: ei ole kutsealune Kaitseväes! See viimane on määratu boonus!

Meie treeningutel käivad aeg-ajalt abis Andrus ja Jaak. OM- ja MM-medalistid pole tehnikat unustanud ja oskavad seda väga hästi meile, nooremale põlvele edasi õpetada. Neil on võrreldes treener Mati Alaveriga üks eelis: oskus kirjeldada, milline on tunne õige tehnikaga suusatamisel. Mida peaks sportlane tundma töös osalevates liigestes ja lihastes. Ma võin vaadata päevade viisi Andruse ideaalilähedase tehnikaga sõitu, aga ma ei oska seda lõpuni matkida. Niimoodi kõrvuti sõites ja proovides sain  Andruse abiga paar päeva tagasi ühe tehnilise nüansi selgeks. Pisike muudatus, aga aitab oluliselt ökonoomsemalt edasi liikuda.

Sellised väikesed töövõidud on nagu vahefinišid, mis lisavad indu treenimiseks.

Kolmenädalasest laagrist on kolmandik seljataga ja palju magusaid (loe: raskeid) treeninguid veel ees. Füsioterapeut Ergo Leibak venitab ja mudib kaks korda nädalas väsinud keha töökorda ja peaks kenasti Vabariigi taasiseseisvumispäevani välja vedama.

Vabandan pildimaterjali puudumise pärast.

Karel