Uudised

Vana aasta on läinud ja koos sellega on läbi saanud sprindidistantsid Tour de Skil. Tänasest edasi on võistluste pikkused meestele 15-35-10-9km. Kolme esimese päevaga kogunes minul võistluskilometraaži veidi üle 7km. See ei tähenda, et Tuur pole väsitav olnud. Võistlusteks keskendumine, soojendus-lõdvestus jne on ikka tehtud ja pingutus maksimaalne.

Eilses vabatehnika sprindis näitas Raido jälle, et ta on heas vormis ja väga hea sprinter. Kahjuks jäi eelsõidus 33. koha saanud Raidol natukene finaalidesse pääsemisest puudu. Ka Aivaril ei jäänud palju puudu. Siin vaatavad eesti mehed bussi oodates finaalsõite.

Selle koha pealt palju näha polnud, kuna vahele jäi hooldeveokite parkla.

Meie masin on oluliselt väiksem, aga meie hoolele piisab.

Sportlased sõidavad teistsuguse Peugeot bussiga, mis sõiduomadustelt meenutab sõiduautot. Väga mugav on võistluskohtade vahelisi pikki maid läbida.

Lenzerheide võistlusareenil pole ruumi ülearu. Riikide hooldeboksid on tavaliselt külg-külje kõrval real. Siin on need osavalt metsatukas puude vahele sätitud – nagu väike küla metsa sees.

Pärast sprinti koju jõudes oli Algol jäätise isu. Meie hotelli küljes on pood, kuhu meil tagauksest läbi õue 10 meetrit astuda. Võtsime ühe jäätise ja šokolaadipulgad ning saatsime vana aastat ära.

Pärast õhtusööki vaatasime ETV aastavahetuse programmi, Tujurikkuja Savisaare laul meeldis mulle väga! 🙂 Siis kui kell sai Eestis 12, soovisime üksteisele head uut ja läksime magama. Igaks juhuks toppisin tropid kõrva, aga siin väikeses külakeses lärmi ei tehtud ja saluuti vist ka eriti ei lastud, sest miski mu und ei häirinud.

Täna on klassika ühisstardiga sõit. Ootan huviga!

Head uut aastat!

Karel

Eile pääsesime kahjuks varakult minekule, et järgmisesse võistluskohta sõita. Aivaril ja Raidol jäi finaalsõitudesse pääsust väga vähe puudu. Pärastlõunal lõime väikebussile hääled sisse ja umbes 5 tundi hiljem olime oma Šveitsi hotellis, kus homme õhtul ka uue aasta vastu võtame. Õigem on öelda, et aasta algab siis, kui ma magan, aga Eesti aja järgi püsin vast keskööni üleval, et neti vahendusel kõik Tujurikkuja sketšid ära vaadata :).

Mulle üldse ei meeldi pikad bussisõidud, mis Tuuril paratamatud on, aga roolis olles ei hakka igav ja kuidagi lihtsamalt läheb, mistõttu olin eile bussijuht. Siia sõitsime 90% ulatuses kiirteedel ja kilomeetrid kulusid kiiresti.

Aivar sai tee peal telefonitsi mõne ajakirjanikuga vestelda ja hoidis pöidlaid, et kõik ikka enne Šveitsi piiri oma kõned ära teeksid. Šveitsis  ei kehti Euroopa Liidu ühtsed rändluse hinnad ja kõned on 10 või enamgi korda kallimad.  Seetõttu tundubki Šveitsist mujale Euroopasse minnes helistamine väga odav. Eestisse jõudes on üldse tunne, nagu nüüd võiks kogu telefoniraamatu läbi helistada, sest helistamine on peaaegu tasuta! 🙂

Täna käisime Lenzerheide suusaradu vaatamas ja proovimas. Enamus tõusud on lauged ja hästi sõidetavad, paar laskumist vajavad suures grupis sõites suurt tähelepanelikkust ja suusavalitsemise oskust. Homsel sprindiringil on korralik tõus ja seda ringi läbitakse kaks korda.

Oberhofi vihma, tuule, lume ja udu järel oli tänane ilm lihtsalt super. Päikeseprillide klaasid pidanuks veel veidi tumedamad olema – nii ere päike ja valge lumi.

Seisan esimese tõusu poole peal. Siit tuleb homme kaks korda üles kihutada.

Ametliku treeningu ajal käis veel reklaamide üles panemine.

Vaade meie hotelli aknast täna hommikul. Võistluspaik asub siit 15 minutise autosõidu kaugusel.

Tervitustega Šveitsist!

Karel

Täna algab Saksamaal Oberhofis 8. Tour de Ski: 9 päeva, 7 võistlust, 4 võistluskohta. Tuur on juba tootnud rohkelt uudismaterjali ja võistlused pole veel alanudki. Lumepuuduse käes vaevleva Oberhofi etapi korraldajad on kõvasti vaeva näinud, et pikalt püsinud soojakraadide kiuste midagi ära korraldada. Just nimelt MIDAGI, kuna algselt plaanitu on viimastel päevadel sulanud nagu see sama lumi, millel me peaks suusatama.

Esialgu loodeti kokku saada ideaalist veidi lühem ring ja võistlused oleks peetud lihtsalt veidi lühemal ringil, aga samades formaatides (pühapäeval klassikatehnika jälitussõit laupäevase proloogi tulemuste põhjal). Viimasel hetkel, 26. detsembri õhtul muudeti pühapäevane võistlus vabatehnika sprindiks, kuna lumega suudeti katta kõigest 1,5km (tegelikkuses vist isegi 1,4km). Nii lühikesel ringil peetud jälitussõidul oleks liidrid päris paljud sportlased ringiga kinni püüdnud ja ligi pooled tuuril osalejad oleks teisel päeval tuuri katkestama pidanud.

Igatahes on Tour de Ski nüüd omavahelistes vestlustes juba Tour de Skate’iks nimetatud, sest 7 võistlusest vaid 2 on klassikalises tehnikas. Tuur algab kolme lühikese vabatehnikasõiduga: 3/4,5km proloog ja kaks vabatehnika sprinti. Justyna Kowalczyk teatas täna, et tema tuuril ei stardi. Tema uisutehnika on sel aastal olnud väga kehv ja tõenäoliselt ei näe sellel tuuril ennast kõrgete kohtade eest võistlemas.

Käisin täna ennelõunal jooksmas ja klõpsasin staadionil mõned pildid. Kuna enne lõunat kedagi suusarajale ei lubata, oli praegu kõik ilus (kuigi mitte väga valge) ja sile, aga viiekraadine soe peaks raja väga pehmeks muutma. Loodetavasti ei hakka vihma sadama, nagu mõned ennustused lubavad. Hetkel on küll tuuline, aga vahelduva pilvisusega ilm.

Võrdluseks pilt Ramsaust oktoobri alguses. Toona oli meil lumiste väljade vahel kuiv asfaldiriba, kus saime rolleritega sõita. Täna sõidame haljendava rohu ja muda vahele kokku kantud määrdunud lumel 🙂

Tervitustega Oberhofist,

Karel

ehk suusatajate seiklused Norras, kus kõik pole alati korras.

/Panin järgneva kirja eile öösel kella ühe ja nelja vahel kohaliku aja järgi, bioloogilise kella järgi veel tund hiljem. Ei viitsinud puhanud peast väga toimetada, võib olla vigane./

Kuusamo MK-lt koju reisides olime lennujaamas koos Eestist võistlusi kajastama sõitnud ajakirjanike Jaan Martinsoni ja Deivil Tserpiga. Viimasega vesteldes ja olukorda (tulemusi-vormi) hinnates ütles Tserp, et hullemaks minna ei saa ja nüüd peaks edasi seis paranema. Nõustun viimasega, et seis peaks paranema, aga hullemaks saab alati minna. Isegi siis, kui tundub, et põhi on käes.

Viimane asi, mis hullemaks läks, oli meie lühike reis Lillehammeri MK-le. See on ju siin samas: Tallinnast poolteist tundi lendu ja Oslost kaks tundi bussisõitu. Otselend on tõeline haruldus meie reisiplaanides. Enamusel reisidest on vahemaandumine Helsingis. Täpselt nii oli ka Kuusamost koju tulemine.

Tol õhtul oli Helsingis ja Tallinnas tugev tuul. Mõlemal maandumisel oli palju turbulentsi ja Tallinnas küljetuulega võideldes läks katkestas piloot maandumise ja tõusis uuesti kõrgemale, et teist korda proovida – õnnestus. Natuke ebamugav oli, aga vähemalt olime kodus. Peaaegu kodus: lennujaamast pidin öösel veel autoga Otepääle sõitma.

Nüüd on ees juba järgmine nädalavahetus ja uued võistlused. Reis kujunes aga tõeliseks katsumuseks. Lend väljus õigeaegselt, aga Oslo tiheda lennuliikluse tõttu tiirutasime veidi lennujaama kohal ja maandusime pool tundi hiljem. Siis ei olnud meil korraldajate bussi vastas. Buss, millega eestlased koos austerlastega pidid Lillehammerisse sõitma, oli vist hilinenud eestlased maha jätnud ja meid tõsteti järgmise bussi peale. Ootasime veel natuke šveitslasi, kes meiega sõitma pidid. Buss sai pärast lennujaamas kvaliteetset ajaveetmist (loe: tund aega passimist) liikuma kell 21.

Pool tundi hiljem suunas politsei kõik bussid ja veokid maantee äärsesse parklasse, et ketid peale panna. “Tere-tore,” mõtlesin, ” edasi sõidame viiekümnega!” Haah, oleks saanud siis sõita. Üsna kohe pärast kettide monteerimist (poole tunni töö) leidsime end ummikust. Korralik seismine, mitte lihtsalt aeglane kulgemine. Paari tunniga läbisime mõned kilomeetrid, võibolla kümme. Kell 1 öösel saabus läbimurre ja saime liikuma. Mööda sõitvalt politseinikult saime teada ummiku põhjuse. Teel oli olnud palju avariisid. Nende taha jäid mõned autod seisma ja osad juhid otsustasid tee peal oma autos ööd veetma jääda. See kasvatas ummiku suuremaks, kuna magajatest pidi mööda sõitma. Lõpuks käis politsei neid äratamas ja ummiku sõlm hargnes lahti. See juhtus 10 minutit tagasi. Nüüd jäime jälle natuke toppama. Aaahh, mida need norralased kõik keset ööd autoga sõidavad?!?! Ahjaa, paljud neist alustasid ka oma lühikest sõitu neli tundi tagasi

Kell on saanud 2.10, magasin vist natuke, aga kindel pole. Ma ei tea, kaugel me oleme, aga mingi teeviit näitas kusagile Olympiahalleni poole, võiks nagu üsna lähedal olla. Bussijuht tegi millegi pärast peatuse. Ei tea kas pingutab kette või midagi. Mõned Šveitsi mehed käisid õues põit kergendamas ja libistasid asfaldil. Tundus päris libe. Loodetavasti ei võta ta kette maha. Meie elukoht on Lillehammeri linnast veidi mäkke sõita ja seal on kindlasti kette vaja.

Meie, murdmaasuusatajad saame enne võistlust veel ühe täispika öö magada, aga suusahüppajatel on võistlus juba homme. Bussis on ka Simon Amman.

Ok, bussijuht jukerdas 15 minutit ja võttis ketid alt. Siin, kus praegu oleme, on lund väga vähe, aga tänane info võistluskohast rääkis tugevast lumesajust – järelikult pole veel kohal…

Johhaidii! Nägin liiklusmärki: Lillehammer 43km! Me elame sealt veel kaugemal. Kell on 02.35. Varsti võib hommikuse pudru pliidile podisema panna 🙂

Kell on 3 öösel, Lillehammeri hüppemägi paistab! Bussis oleme olnud 6 tundi, aga meil on veel natuke minna. Kui bussijuht mäkke sõites kettideta hakkama ei saa, siis helistan hooldele ja lasen järgi tulla. Pooletunnist kettide pealepanekut ei viitsi enam taluda.

03.25 läksid osa Šveitsi koondisest Radissoni hotellis maha. Nüüd läksid samas lähedal olevasse Birkebeinereni hotelli ka ülejäänud ja meie reis jätkub Nordseteri suunas.

Kell on saams 4, ootame taksot!! Birkebeinereni hotelli juures teatas bussijuht, et temale pole midagi räägitud Nordseterisse sõitmisest (15km eemal) ja tellisime takso. Pärast kella 4 hommikul olime kohal ja magama sain vist umbes poole viie ajal.

Novembri viimasel nädalavahetusel avasid murdmaasuusatajad oma maailmakarika hooaja. Ruka minituuri formaat lubas riikidel välja panna tavapärasest suurema koondise: distantsikvoot ja pool sprindikvoodist. See tähendas, et võistlus oli tihe ja reedesel sprindil startisid 126 meest. Kolmanda päeva lõpuks jõudis finišisse 100 meest.

Siia Rukale tulin mõõdukalt optimistlikuna. Viimastes trennides oli teravust ja püsisin terve. Kahjuks ei läinud võistlused nii nagu oleks lootnud. Sprindis olin siin kaks aastat tagasi 32. ja mullu 41., reedel piirdusin 54. kohaga. Rada oli kõva ja tingimused mulle sobivad, aga tulemuses pidin pettuma.

Laupäeval võisteldi 10km klassikalises tehnikas, 59. koht. Vahed oli väikesed ja võistlus tihe. Tulemus pole hea, aga vähemalt tean, milles asi. Lühikese analüüsi järel oskan selle võistluse vead järgmiseks nädalaks parandada. Vaatame, kuidas see mul õnnestub.

Tänane vabatehnika jälitussõit polnud samuti selline, mida ma ootasin. Analüüs ootab alles ees. Tänasest saan vähemalt tugeva pingutuse kaasa võtta. Ruka 2,5km ring on üks raskemaid. Ma olen praegu päris väsinud.

AGA, tegelikult, nagu Mati Heikkinen ütles: “Suusatamine pole mingi elu ja surma küsimus.” Soomlased olid enne Ruka võistlusi tema seisundi pärast mures, kuna sportlane pole hooaja alguses eriti terav olnud.

Ma ei taha kaugeltki mitte väita, et suusatamine ja tulemused pole mulle olulised, aga ma püsin rahulikuna ja vaatan lootusrikkalt tulevikku. Talv pole veel peaaegu alanudki, vara on hooajale hinnangut anda.

Homme varahommikul jõuan enam kui viie nädala järel jälle koju. Mõned kergemad päevad enne järgmise nädalavahetuse Lillehammeri MK-d teevad ainult head (eriti pärast NII pikka laagrit).

Mnjah. Kahjuks pilte pole 🙂

Head esimest adventi!

Karel

Täna sõitsid mehed Olosel 10km klassikalises tehnikas. Protokolliga saab tutvuda siin: http://www.skimuonio.fi/fi/results_fi.php?lm=2013.

Ma olin võistluse eelõhtul veidi rohkem ärevil, aga öist und võistluse ootamine ei seganud. Hommikul magasin rahulikult kauem, kui tavaliselt. Olin enda tegemistes kindel ja kui leidsin end häirivalt mõttelt, siis nullisin kõik muremõtted selle veendumusega, et olen siiamaani kõik asjad õigesti teinud. Nüüd on vaja lihtsalt harjutatu ette kanda. Ma arvan, et mul õnnestus sõit hästi. Puudu jäi natuke mootori pööretest – maksimaalne pulsisagedus jäi eeldatust madalamaks. Samuti tuleb kohaneda veel võistluskiiruse ja -pingutusega, et milline see tunne täpselt on, kus võimete piir on lähedal, aga sellest üle veel ei pinguta.  Selle saab kätte rohkem võisteldes.

Täna alustasin väikese reserviga (just seetõttu, et mitte kohe üle piiri minna) ja lisasin kiirust. Teisel ringil oli suureks abiks 20 sekundit minust hiljem startinud soomlane Anssi Pentsinen, kelle tempotegemine mind rohkem pingutama sundis. Anssi on väga tugev sprinter, kes eilses sprindi eelsõidus suhteliselt (sprindi kohta)  pikalt esimene oli.

Mõeldes sellele, et Olose võistlused on eestlaste katsevõistlus esimestele MK-etappidele, siis tagasin endale koha Lillehammeri MK-le, detsembri alguses. Kahe nädala pärast peetavaks Kuusamo minituuriks pole veel koht kindel, aga seis on hea. Pean homme ka vabas tehnikas end heast küljest näitama.

Toakaaslane Algo oli eestlaste esinumber. Mul on Algo üle väga hea meel, sest tal on paaril viimasel aastal hooaja avavõistlused pehmelt öeldes aia taha läinud. Sel aastal on lähtepositsioon palju parem!

Suur tänu Liisile piltide eest. Taustal on Lapimaa päikeseline tundra.

Raido soojendusel:

Mina soojendamas:

Algo võistlustules:

Raido:

Ja mina ise:

Tänud kaasaelajatele ja “moi-moi”!

Karel