Esimese hooga tahaks öelda, et lund on JULMALT! Tegelikult oleksin siis oma hinnangus liialt mõjutatud eelmise talve kesisest lumepaksusest (pigem isegi selle puudumisest). Lund on kusagil 20-30cm jagu ja kunstlumest suusaring 4,5km. Loodusliku lumega kaetud pikematel matkaringidel on aga isegi klassikajälg sisse tõmmatud, kuigi heinatuuste on rajal palju, ei sega need suusatamist.

Kõik need suurepärased (jälle lasen end mõjutada eelmise talve võrdlusest) tingimused on meil Olose suusakeskuses, Rootsi piiri lähedal Lapimaal. Lendasime siia nädalapäevad tagasi ja täna on laagri esimene puhkepäev. Õnneks on siin vabal ajal “väga palju põnevat teha”, mistõttu kogu päev kulubki puhates :). Raamatuid olen selgelt vähe kaasa võtnud, sest Apteeker Melchiori triloogia 2 osa on juba läbi loetud ja vahepeal laenatud Tyler Hamiltoni rattaspordimaailma dopingupaljastustest nõretav “The Secret Race” kestis ka vaid mõne päeva.

Kuigi pealkirjast võib selline mulje jääda, ei hakka ma tänases postituses maailmamajandusest rääkima. Selline tendents kirjeldab kahjuks ka suusataja elu, vähemalt minu oma.

Alustan siis positiivsest ehk Ramsau laagri lõpust. Laagri teisel nädalal ei olnud ilmad teab mis ilusad, v.a. puhkepäev, kus sooja päikese käes sai poistega väiksemat sorti pinksiturniir tehtud. Endal sel päeval küll pingpongis väga välja ei tulnud, kuid peamine oligi lõõgastava puhkepäeva nautimine, et suudaks uuel nädalal jälle kõvasti trenni teha. Üleval liustiku peal tegime kahes trennis suusa peal ka juba kiiremaid liigutusi, kuid tulenevalt kõrgusest olid kreatiinfosfaatidevahelised pausid väga pikad. Õhtustes trennides oli mitu päeva järjest korralik andmine. Imitatsioonitrenni lõpetuseks tegime sel korral kolm 5minutilist intensiivset lõik Wassbergi tõusul, kus püstitasin imitatsioonitreeningu kohta võimsa isikliku rekordi. Kuna lihas oli puhkepäeval vägagi hästi ära taastunud, oli õhtust immitrenni lausa lust teha. Järgmisel õhtul oli kavas laagri teine ja ühtlasi ka viimane tõusutrenn. Seekord läbisime tõusu klassikarullidega ühe korra, kuid pikemalt kui eelmine kord, nii et minul tuli 48 minutit järjest paaristõugetega mäest „üles ronimist“. Laagri viimane treeningpäev oli juba rahulik, mis võimaldas Ramsaus valitsevast imelisest õhustikust viimast võtta. Kojusõit läks suuremas osas tõrgeteta, kuigi lennuk hilines ligi tunni ning Tallinn-Tartu bussi peale oli lennujaamas ühele vabale kohale 9 tahtjat – suutsin olla kiire otsustusvõimega ning seega saingi esimest korda nautida sõitu uue SEBE bussiga, kus igale reisijale on olemas telekas/tahvelarvuti. Selliselt läheb 2,5 tunnine bussisõit tõesti kiiresti.

Tagasi koju jõudes tuli ennast kiiresti koolilainele ümber lülitada – esmaspäevast ootasid juba esimese perioodi arvestused. Esimene, ühiskonnaõpetuse, arvestus tehtud ja kerge jõusaali treening tehtud, läksin koju, et järgmiseks päevaks mahukat ajaloo materjali omandada. Tundsin ennast üsna viletsalt ning ka kraadiklaas näitas kerget palavikku. Ei teinud sellest suurt välja, tegin tavapärase haiguseelse profülaktika ning lootsin, et ehk läheb öösega see üle. Kuna õppimine sellise enesetundega oli raskendatud, otsustasin, et õpin hommikul enne arvestust edasi. Hommikul kell kaheksa ärgates oli enesetunne aga eriti sant ning palavik oli tõusnud üle 39 kraadi. Võtsin rohtu ning otsustasin, et magan edasi ja lähen teen arvestuse ikkagi ära nende teadmistega, mis mul selleks hetkeks olid. Järelarvestused oleksid leidnud aset Levi lumelaagri ajal, seega ei saanud endale tegematajätmist lubada. Arvestus, arvestades olukorda, läkski üsna hästi, kuid viimase poole tunni jooksul tõmbus keha nii krampi, et isegi kirjutamisega oli raskusi. Koju jõudes tuli tõdeda, et palavik oli tõusnud juba peaaegu 40 kraadini. Viskasin ennast voodisse pikali ning sealt ei tõusnud ma enam väga pikka aega. Tuli välja, et minu Ramsau laagri toanaabril on samade sümptomitega haigus, mis algas ainult päev varem. Seega oli olemas veidikenegi infot, et kuna võiks paremaks minna ja üle 40 kraadine palavik lõpuks kaduda. Kuid seda me ootama jäimegi. Ühtäkki oli kaasvõitleja seisukord halvenenud sedavõrd, et ei olnud pääsu kiirabiga haiglasse sõitmisest. Kuuldes, et olukord on nii hull(loogiliselt võttes pidi see sama asi minuga päev hiljem juhtuma), pöördusin koheselt EMOsse. Sealne valvelauatöötaja oli väga ebameeldiv ning lõpuks surusin peaaegu vägisi ennast haiglasse sisse, et vajalikud analüüsid tehtaks. Peale põletikunäitaja olid kõik asjad täiesti normis, mind suunati edasi Nakkushaiguste Kliinikusse, kus ma olen praeguseni. Palavik on lõpuks kadunud ning endalegi inimese tunne tagasi tulnud, kuid kahe haigla(Tartu ja Tallinn) arstidel pole endiselt õrna aimugi, mis haiguse need kaks suusatajat Austriast kaasa tõid. Samas vaadates praegust enesetunnet loodan, et organism on haigusest võitu saanud ning arstid lubavad mind peatselt haiglast koju!

Tere!

Ma pole oma tegemisi tükk aega kajastanud, aga lühike kokkuvõte minu suvest on selline:

Suve algul treenisin koos Algo, Raido, Anti ja Rasmusega, aga 9. juulil läksin ajateenistusse Staabi- ja Sidepataljoni. Kuna vastasin Olümpiakomitee vastavatele kriteeriumidele, pidin läbi tegema vaid sõduri baaskursuse (tavapärase 8 kuu asemel). Selle 11 nädala jooksul minu sportlik ja eelkõige erialane vorm kindlasti ei paranenud, kuid pöördumatuid kahjustusi ka ei tekkinud. Väeosas sain joosta ja jõusaalis käia, kuid kaitseväe väljaõpe oli aeg-ajalt nii väsitav, et trennid jäid lühikeseks. Nädalavahetustel pääsesin linnaloale, et Otepääle sõita ja heades tingimustes korralikult treenida. Esimesel kahel nädalal ei pääsenud küll üldse välja ja paaril järgneval nädalal oli luba vaid 1-päevane, kuid lõpuks anti luba terveks nädalavahetuseks.

Nii ma siis sõitsingi igal võimalusel Otepääle, et võimalikult palju tugevaid trenne teha. Oli nädalavahetusi, kui trennis oli päris hea tunne, aga ka selliseid, kui motivatsioon oli nullis. Need olid nädalad, kui olin 4-5 päeva metsas välilaagris veetnud, magamata ja igalt poolt valutas.

Long story short – Kaitseväes veedetud aeg oli meeldejääv ja kaasvõitlejatega sai palju huumorit, aga suusataja suvisesse ettevalmistusse see kõige paremini siiski ei sobi.

Tänaseks olen 3 nädalat väljaspool pataljoni müüri olnud ja ennast uuesti suusatamise lainele viinud. Kohe järgmisel päeval pärast väeosast väljumist liitusin koondise laagriga Otepääl. Laagri olulisim trenn oli 3,5h kestnud imitatsioonitreening Tehvandil. Sujuvalt kasvava intensiivusega trennis kogunes üle 35km ja tundsin end üllatavalt inimese moodi.

Nädal tsiviilelu ja treeningutega harjumiseks ning 1. oktoobril läksime koondisega Ramsau laagrisse. Ramsau laager oli üsna tavapärane: hommikused treeningud 2700m kõrgusel liustikul ja pärastlõunased “mustamulla” trennid elamiskoha juures 1100m peal. Laager kujunes kardetust oluliselt edukamaks ja mul on eelseisva hooaja osas ainult positiivsed ootused! Elus esimest korda sõitsin oru põhjast Pichlist kuni liustiku tõstukijaamani ainult paaristõugetega. Numbrites tähendas see 1h30min, 14km ja umbes 1000m tõusu (700m – 1700m).

Praegu kõik, uus postitus tuleb kindlasti üsna pea.

Karel

@PeeterKymmel: Treeningud algavad enesetundega, aga niipea kui lihas üle kuumeneb on raskusi intensiivse tööga. Õnneks lubatakse mõningat ilma jahenemist

@PeeterKymmel: Kolmandat päeva näen vaeva kuuma ilmaga. Keha ei taha Mallorca 28C temperatuuriga aklimatiseeruda. Kerge peavalu ja iiveldus on tavalised.

Tervitused päikeselisest Ramsaust! Laager on kestnud kõigest 5 päeva, kuid muljeid ja elamusi on selle ajaga niivõrd palju, et ei teagi, kuskohast alustada. Kõigepealt siis üldisest eluolust. Elame koos Eesti meestekoondisega 1200 meetri kõrgusel merepinnast Ramsauer Almis, kus peatuvad ka lisaks meile Ukraina ja Jaapani koondised, lisaks jõudis täna siia suur hulk vene laskesuusatajaid. Minu kui noorsportlase jaoks on see esmakordne kogemus elada kui vati sees – kõik vajalik tehakse sinu eest ette-taha ära ning endal jääb üle vaid korralikult treenida. Treeningutest aga raskemakski on kujunenud minu jaoks söömine – nii lõuna kui õhtu on 3-käiguline a la carte, kus portsud on pehmeltöeldes suured ning mulle kui väikese söömaga poisile osutuvad need suureks väljakutseks. Samas on toidud ülimaitsvad, niiet neid alles jätta oleks patt. Kui esimesel-teisel päeval trotsisime vihma ja udu, siis järmised kolm päeva on olnud taevas selge ja päike särab – ühesõnaga ilm on parem ning soojem kui Eesti suvi :D.

Sõna „treening“ on saanud Ramsau mäestikulaagriga minu jaoks aga hoopis uue tähenduse. Kui ma varem avasin, et Vällämäel 15 tõusu teha on tõsine treening, siis siin on pea iga treening sellest raskem. Hommikul on äratus kell 6:30 ning kaheksast paneme üleval Dachsteini liustikul juba suusad alla. Esimest aastat kõrgmäestikus treenides on suusatempo küll tagasihoidlik, emotsioon see-eest aga väga kõrge. See on kirjeldamatu tunne, kui päikese käes on 10 kraadi sooja, rajamasin on just klassikajälje sisse tõmmanud, lumi on kergelt veel miinuses, suusk toimib hästi ning kõrval suusatab mitusada sportlast, enamasti suusataja kohta üsna nappides riietes. Kaks tundi suusatreeningut möödub meeletult kiiresti. Sellega on päeva lihtsam ja mõnusam osa möödas. Rikkalik lõunasöök söödud ning pooleteisetunnine uinak tehtud, on aeg minna õhtusele treeningule, milleks on kas imitatsioonitreening või rullisõit. Imitatsioonitreeningul läbime „soojenduseks“ ligikaudu 14 kilomeetri pikkuse Rittisbergi raja, milleks kulub 20 minutit üle tunni(imitatsiooni kohta üsna hirmuäratav tempo). Seejärel oleme jõudnud kuulsa Wassbergi tõusu alla, millest esimesel korral ronime üles 9 minutit ehk umbes poole. Jõudnud tagasi alla küla kõrgusele, teeme „magustoiduks“ veel kaheksa kreatiinfosfaati. Otse loomulikult teeb iga üks veel lõdvestuseks jooksu ning veidi ka basicut. Mõni aasta tagasi tegi Eesti sprindikoondis video rullitreeningust, kus ronitakse paaristõugetega mäest üles ilma ühegi laskumiseta. Video tundus küll muljetavaldav, kuid enne, kui ise seda treeningut läbi pole teinud, ei saa teada, mida sportlane selle hetkel tunneb. Laagri jooksul on selliseid treeninguid kavas kaks tükki, millest esimene, uisurullidel, on nüüdseks minevik. Trenni jooksul „ronisime“ kaks korda Schladmingu küla äärest Ramsau külasse, kõrgustevahega 500 meetrit. Kui esimene kord tõusuvariandi/wassbegi tehnikas ei olnudki veel kõige hullem, siis paaristõugetega selle raja läbimise loeksin küll oma suusatajakarjääri kõige raskemaks treeninguks. Õnneks oli raja lõpp-punktis roheline tool, kuhu ma ka kohe istuma vajusin. Suutsin veel 4st plaanis olnud KrPst kaks ära teha, kuid rohkemaks lihtsalt jõudu ei jätkunud. Õhtustel treeningutel on heaks motivaatoriks õhtune saun, mis Eestis võib-olla isegi spa mõõdu välja annaks. Valida on auru ja soome sauna vahel, samuti on olemas vägagi korralik muusikasüsteem ning lamamistoolid lõõgastumiseks. Peale selliseid treeninguid ja õhtust sauna ei jätkugi õhtul enam muudeks tegevusteks energiat ning hiljemalt kell 10 vajub juba silm looja.

Täna oli laagri esimene aktiivne puhkus, mis tavaliselt tähendab rahulikku, kuni 2-tunnist treeningut. Kuid see ei ole tavaline laager. Treeningplaanis oli kirjas 3-tunnine matk, mille pikkuseks lõpuks osutus 4h 15min. Rada oli aga rohkem kui huvitav. Alustasime 900 meetri kõrguselt ning esimesed poolteist tundi ronisime üle kilomeetri ülespoole. Jõudsime välja järveni, kus kõige julgem poiss vaevalt 15 kraadises vees ka ujumas käis. Seejärel ronisime mööda kaljusid raja kõrgeimasse punkti 2200 meetri kõrgusele. See osutustki matka tehniliselt raskeimaks lõiguks, kus vahepeal adrenaliini(ning sellega ka pulsi) täitsa lakke lõi. Lõpetuseks tuli mäe otsast ka alla jõuda – selle aja jooksul jõudsid mu mõlemad hüppeliigesed mitmel korral välja väänduda. Samas pakkus matk suurepäraseid vaateid alpidele ja nendevahelistele küladele ning unustamatuid elamusi. Muidugi teeb matka eriliseks ka hea seltskond, ilma milleta oleks kindlasti raskematel hetkedel allaandmismõtted pähe tulnud.

Aktiivse puhkuse päeva vabal õhtul jõudsime ära käia ka Schladmingu keskuses, kus oli nii kalleid kui ka odavaid poode. Siin ka üks stiilinäide odavast poest.

Asadi aka Adidas

Uued muljed juba laagri lõpupoole.

“Kõik on uus septembrikuus”. Nii ka minul. Kõige suurem muutus suusataja jaoks toimubki treeningrežiimis. Kui suvel saab teha mitu trenni päevas või ühe trenni korral vabalt selle aega valida(niiet organism oleks puhanud), siis kooliminekuga muutub see kardinaalselt – trenni tuleb minna pärast sageli pikka ja väsitavat koolipäeva. Tihti vaevab trenni minnes motivatsioonipuudus kas siis väsimuse, halva ilma, igavate ja üksluiste radade või puuduva treeningseltskonna pärast. Sügiseste treeningute võtmemoment peitubki selles(vähemalt minu jaoks), kuidas suuta ennast sundida tegema igavaid rullitrenne Tartu lauskmaal ning kuidas planeerida rasked ja arendavad treeningud sellistele päevadele, kus eelnev koolipäev on kergem olnud, et treeningust ikka rohkem tolku oleks.

Õnneks on septemris, nagu aasatega juba traditsiooniks on saanud, kavas ka kaks võistlust – Võru roller ning kodune Sügisrulli võistlus -, mis treeningrutiini kindlasti head vaheldust toovad. Nende võistluste tulemusi pole ma küll kunagi väga tähtsaks pidanud, kuid aastast arengut saab nende põhjal siiski jälgida. Nina protokolli pistes paistab, et olen suutnud aastaga kenasti edusamme teha: mõlema võistluse läbimisaeg on tublisti paranenud. Koduvõistluse võit annab samas ka väga hea emotsionaalse laengu ning selle foonil on veidi lihtsam uuesti treeningrutiini sukelduda.

Nüüd tuleb veel nädala jagu oodata, kuni algab selle hooaja esimene välislaager Ramsaus. Õigupoolest ongi see laager olnud põhiliseks motivaatoriks, millega olen ennast sügisel trenni suutnud ajada(kui endal pole tuju olnud): peab veel veidi sileda maa trenni tegema, enne kui paradiisi lastakse :). Õpetajad, eelkõige klassijuhataja, pidid alguses šoki saama, kui neile oma laagri kuupäevadest rääkisin, kuid nüüdseks on õpetajatelt kõigilt luba laagrisse minna olemas. Jääb üle vaid õppealajuhataja jutule minna ning loota, et tal on hea tuju :D.Viimane nädal Eestis tuleb kindlasti väga kiire nii koolis kui ka treeningvarustuse poole pealt, sest suusad on vaja ka suveunest üles äratada ja selle hooaja esimesteks suusasõitudeks ette valmistada. Järgmise postituse üritakski juba mägedevahelt teha ning laagrimuljeid jagada.

Sellel suvel on Eestis ilm olnud pehmeltöeldes vilets – temperatuurid on madalad, sademeid tuleb mitme kuu normi jagu ning päikest ka ei paista. Eriti ebameeldiv on selliste tingimuste korral veel laagris viibida, kus 4 päevaga on praeguste ilmade jaoks sobilikud riided otsa saanud, sest pole sooje radiaatoreid, kus asju kuivatada. Nii tuligi täna enne hommiku trenni õudusega avastada, et jalga peab panema veel eelmisest korrast märjad uisusaapad –  ei ole just parim viis treeningu alustamiseks. Sellised sügisilmad on tekitanud aga augusti lõpuks juba suure suusatamisnälja, niiet ei jõua ära oodata, millal ükskord Ramsau mäestikulaagrisse sõita saaks.

Augusti esimeses laagris, nagu eelmises postituses mainisin, toimus ka ettevalmistushooaja esimene tõsisem võistlus, mis koosnes hommikusest jooksuvõistlusest ja õhtusest rullisõidust. Laagriväsimuse pealt ei olnud küll kõige kergem enesetunne, kuid kui eelmise aasta aega nii jooksus kui ka rullis 15 sekundiga parandasin, siis võis võistlusega üldjoontes rahule jääda. Suvel ei tohigi veel vorm väga hea olla, muidu võib tekkida liigne rahulolutunne ning ei pruugi jaguda motivatsiooni ja sportliku viha talviseks võistlushooajaks. Peale võistlust läks laager aga tõsises treeningrütmis edasi – raskeid mahutreeninguid jagus igasse päeva.

Kahe laagri vahel jätkus JK Tartu Tehaste Rahvaliiga hooaeg ning kätte jõudis üks hooaja tähtsündmusi – kohalik Tartu derby viimastel aastatel väga edukalt mänginud FC Veeriku vastu. Asjaga mitte kursis olnud inimestele võis olla päris huvitav vaatepilt, kus Tamme staadioni ümbrus oli autosid täis ning kuntsmuru väljakul ajavad kaks noortevõistkonda 200 pealise publiku ees palli taga. Nii palju pealtvaatajaid juba igale jalgpallimängule Eestis ei jõua ning tänu neile oli ka atmosfäär suurepärane. Kohtumine ise lõppes Tehaste jaoks edukalt – fännide silme all võeti 4:1 võit. Sellega kindlustasime ka pääsu Rahvaliiga play-offi. Alagrupi viimase mängu peab Tartu Tehaste võistkond 27. augustil ning võidu või viigi korral lõpetatakse alagrupp esikohaga, mis annab play-offideks parema asetuse. Võistkonna tegemised palliväljakutel on jõudnud vaikselt ka kohalikku meediasse ning siin väike uudiselõik eelmainitud Tartu derby kohta. http://gamma.nportaal.ee/?p=450

Peale laagri lõppu ongi aega veel paar päeva suvevaheaega nautida ning siis on juba 12. aastat järjest vaja koolipinki nühkima minna. Loodetavasti suudan kusagilt sahtlipõhjast mõned kadunud 11. klassi õpikud üles leida, muidu ilmselt uusi ei antagi :D. Septembrikuus on võimalik üritada Treffneri koolirekordit 2,1 km krossijooksus, millest eelmine aasta veel 2 sekundit vajaka jäi.

Lõpetuseks veel nõuanne neile, kes treeningpäevikut arvutis teevad. Soovitan soojalt teha seda kas internetikeskkonnas või siis salvestada erinevatele kõvaketastele, sest vabalt võib juhtuda, et ühel päeval lendab see fail arvutis vastu taevast, nagu minul nüüd juhtuski. Õnneks olin ma nädal varem treeningpäeviku koopia salvestanud teisele kõvakettale, niiet kaduma läks vaid üks nädal, kuid oleks võinud minna ka palju hullemini.

@PeeterKymmel: Laagri esimene treening oli soojooks, kus kohati uputas murakatest. Ilm on suvine ja Trysili mäesuusakeskus magaks justkui suveund.

@PeeterKymmel: Kohe stardib sinilind Oslo treeninglaagri suunas. Treeneri juhendamisel arendame kiirusvastupidavust ja võistleme rolleritel Trysilis.