Tere! Viimasest blogipostitusest on juba üle kuu aja möödas, niiet võtan ennast nüüd kätte ja kirjutan veidi oma vahepealsetest tegemistest. Juulikuus sai käidud kahes laagris – Otepääl ja Haanjas -, mis mõlemad osutusid edukateks ning juuli lõpus treeningpäevikusse vaadates tuli jällegi tõdeda, et nii palju ei olnud ma varem ühe kuu jooksul treeninud. Treeningud ongi olnud eelkõige suunatud mahu kasvatamisele, mitte intensiivsusele. Head treeningpartnerid ja mitmekesine treeningplaan teevad aga pikad mahutrennid märksa lõbusamaks, kui need esialgu pasitavad. Augustis peaks lõpuks hakkama intensiivsusprotsent kasvama ning trennis ei pea ennast tagasi hoidma, vaid saab vahel ka täiega panna(mis vahelduseks on päris meeldiv 🙂 ).

Kui esimene laager toimus Otepääl Audenteses, millest on viimastel aastatel saanud juba nagu suvekodu, siis teine laager leidis aset Haanja kuppelmaastikul, Kurgjärve spordibaasis. Alles seal viibides õppisin sportlasena väärtustama neid treening- ja elamistingimusi, mis on meile Otepääle loodud. Soe dušš peale trenni asendus külma vee või järves ujumisega, kolmekäigulise lõunasöögi asemel pakuti n-ö lastepraadi, mis koosnes kartulist ja kastmest, ning voodid asendusid naridega, milles jooksid ringi sipelgad. Isegi ilmataat suutis pakkuda meile terve Eestimaa kõige viletsamat ilma, kui laagri esimesed kuus päeva vahet pidamata taevaluugid avas. Kuid nagu ütleb vanasõna “Mis ei tapa, teeb tugevaks”, on vahepeal ka selline kogemus vajalik. Muidu harjubki luksuslike tingimustega ära ning pärast ei oskagi enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Samas loodus pakkus seal pea ideaalseid treeningtingimusi – imitatsioonitrenni tegime Eesti kõige pikematel nõlvadel Vällämäel, paaristõuketreeningud Võrust Munamäe otsa aga olid heaks ettevalmistuseks septembrikuiseks Ramsau mäestikulaagriks. Laagri keskel tegin ka oma senise sportlaskarjääri pikima treeningu – uuteks rekordnumbriteks on 4:34.

Laagrite vaheline aeg on samuti olnud väga tihedalt sisustatud. Juulikuiste laagrite vahel puhkasin Saaremaal, kus ma mitmeid aastaid vahepeal käinud ei olnud. 30. juulil aga toimus selle suve üks suuremaid meelelahutusüritusi – nimelt saabus esimest korda Eestisse maailmakuulus USA rockbänd Red Hot Chili Peppers, kes andis Tallinna Lauluväljakul ühe selle suve suurima kontserdi Euroopas. Ma arvan, et publik ei pidanud pettuma ja sai show’d täie raha eest. Mängiti nii uusi kui ka vanu häid laule, mida rahvas kõva häälega kaasa oskas lauda. Samuti ei puudunud bassimees Flea mitmed soolod. Suusarahvale pakuks eelkõige kuulamiseks seda lugu: http://www.youtube.com/watch?v=deSpeJojHR8 :D.   Peale kontserdi sai laagrite vahel veel Pärnus ja Tallinnas Eesti vähest rannailma nautida ning, kui ma juba Pärnus olin, sai muidugi läbi astutud ka Steffani Pizzast, mis on parim koht, kus ma seni üldse pizzat söönud olen. Kui sinna kunagi juhtute, siis soovitaksin O sole mio pannipitsat, mis viib lausa keele alla :D.

Praeguseks olen juba järjekordses laagris, seekord jällegi Otepääl. Laagri esimesed neli päeva on olnud vägagi rasked, samas on trennides olnud palju uut ja huvitavat. Homme toimub hooaja esimene võistlus, mis koosneb hommikupoolsest jooksust ning õhtusest rollerisõidust. Seekord ei olegi oluline mingi kindla resultaadi saavutamine, vaid enda proovilepanek võistlussituatsioonis ja -tempos. Enne seda jõuab aga õhtul veel sünnipäevakooki süüa :).

Kätte on jõudnud juulikuu ning lausa märkamatult on peaaegu üks kuu suvisest koolivaheajast möödunud. Kindlasti on selle põhjuseks suvised treeninglaagrid, mille tõttu vaheaeg lühem tundub, sest ei ole aega lihtsalt kodus vedeleda, telekat vaadata ja jäätist süüa.

Jõulumäe laager lõppes, nagu eelmises postituses juba mainitud sai, traditsioonilise kontrolljooksuga, kus tehti mitu head tulemust ning püstitati nii isiklikke kui ka rajarekordeid. Eelmisel korral vekslina välja käidud lubadus/eesmärk üritada Vahka nimel olevat rajarekordit see aasta ka lõpuks õnnestus – suutsin parandada oma aega 10 sekundiga ning seega lõin Vahuri aega 5 sekundiga. Uued 2,2 kilomeetri jooksukrossi rekordnumbrid on peale selle aasta laagrit 7:03. Rekordjooksu puhul sooviks tänada meie grupiga kogu laagri kaasa teinud Teetu, kellel “jänese”amet väga hästi välja tuli ning mind esimesel ringil kiiremini jalgu liigutama pani :). Häid tulemusi näitasid ka noored tüdrukud, nende jooksude tulemusi saate kindlasti vaadata Suusaklubi kodulehelt. Eelviimasel päeval oli meil kavas uudne nn. grupisõidu treening, kus sõideti mitmekesi koos ning aset leidsid vahefinišid nii mäe kui ka sirge peal. Treening oli huvitav, kuid nagu öeldakse – esimene kord läheb ikka aia taha. Nõnda juhtus ka meiega – arutasime pikalt, kes millise kiirusega rullid peaks saama, kuid lõpuks olid olud ikkagi üpris ebavõrdsed. Õhtul olid kõik jalkafännid õhtuste “surmagrupi” mängude ootuses, kui ühtäkki Jõulumäelt elekter ära kadus. Tänu Ergo saksa keele oskusele saime aga minna Saksamaa-Taani mängu vaatama sakslaste karavanbussi, kes sellel õhtul Jõulumäe Spordikeskuse parklas peatusid. Kuigi tegu ei olnud tulihingeliste jalgpallifännidega, oli see üks vägagi meeldejääv jalgpalliõhtu. Laager lõppes pika, 4-tunnise treeninguga, mis koosnes imitatsioonist ning paaristõuketrennist. Õhtul koju jõudes andis laagriväsimus tunda ning väga raske oli sundida ennast kotti lahti pakkima ja seejärel omakorda uut reisikotti kokku panema, et järgmisel hommikul kohe Tallinna lennujaama ning sealt edasi Hispaaniasse sõita.

Reis Barcelonasse algas kohe suure segadusega. Tallinna lennujaama jõudes teatati, et lennufirma Cimber Air, millega me Kopenhagenist edasi Hispaaniasse pidime sõitma, on pankrotti läinud. Tänu sellele, et lennupiletit olid võetud läbi Estonian Airi, organiseeriti meile teine lend. Vahemaandumine toimus selle järgi aga hoopis Münchenis, kus oli aega vaid 35 minutit, et tundmatus lennujaamas ühelt lennukilt teisele jõuda. Kokkuvõttes laabus kõik aga kenasti, kuigi, mis seal salata, õnne oli ka päris palju :). Münchenisse lennanud Lufthansa lennukompanii pakkus lausa lennukipardal sooja pitsat ning väga maitsvat kooki. Hispaaniat valdas kogu 8 päevase puhkuse jooksul suur soojalaine, kus temperatuur isegi öösel  eriti alla 25 soojakraadi ei langenud. Hotell asus rannakuurortis nimega Llore de Mar, kus oli kaks paari kilomeetri pikkust randa. Tegu oli väga mägise alaga, niiet algselt plaanitud lihtsad ja lihast toonuses hoidvad jooksutrennid kujunesid päris raskeks, kus tõusumeetreid kogunes sama palju, kui Tartus kogu aasta jooksutrennidega.  Lisaks külastasin Barcelona olümpiastaadionit, kus juulis toimub Juunioride EM kergejõustikus, ning Prantsuse rannakuurorti Saint-Cyprien, kus ranna pikkus oli eeldatavalt üli paarikümne kilomeetri(lõppu lihtsalt ei paistnud:D).

Hispaanias ei saa üle ega ümber ka jalgpallist. Kohalikud läksid ikka täiesti lolliks pärast Hispaania võitu veerandfinaalis Prantsusmaa üle. Tänaval kõndides tuli olla eriti tähelepanelik, et mõne raketiga pihta ei saaks. Oma lemmikmeeskonna Inglismaa teekond lõppes ka seekord kaotusega veerandfinaalis ja penaltiseerias. Barcelona McDonald’sit külastades nägin aga järjekordset näidet sellest, et elame infoajastus. Nimelt tavalise kassast tellimise asemel olid sinna paigaltatud automaadid, kust saad valida endale menüü ning siis soovi korral kiht-kihi haaval endale burgeri kokku panna. Sel ajal, kui sa tellitud asja eest automaadis maksad, on sealsed kokad jõudnud su tellimuse juba kandikule panna ning kliendid saavad kohe einet nautima hakata(jah, just nimelt nautima :D).

Kodumaale jõudes tervitas ilm meid aga kohe vihma ja külmaga. Soojalt maalt tulles tundus 13 kraadi veel eriti jahedana ning kohe tuli meelde rockbändi Terminaator laul Juulikuu Lumi :D. Erinevalt esimesest lennusõidust läks tagasitulek vägagi ladusalt ning sai mõne tunnikese magada, enne kui hommikul uuesti laagrisse tuli sõita. Seekord olen laagris juba Eesti juunioridekoondisega ning laager on poole pikem kui esimene – 2 nädalat. Loodetavasti kulgeb ka teine laager ilma viperusteta ning Jõulumäe laagris valu teinud põlv on vahepealse lihtsama nädala ning sooja kliimaga terveks saanud.

Tunni aja pärast on algamas jalgpalli EMi finaal. Loodetavasti ei tule samasugune igav mäng nagu viimaste aastate jooksul kõik Hispaania mängud on olnud. Tuleb tõdeda, et elus esimest(ja loodetavasti viimast :D) korda peab hoidma pöialt Itaaliale, kuid eelkõige loodaks näha huvitavat ja ründavat jalgpalli, kus eesmärgiks on väravate löömine, mitte söötude arvu kasvatamine :).

Tere!

Suusad on ammu talvekorterisse pakitud, lumi sulanud ja esimesed parmud lendavad ringi. Vasaku jala varbaküüs on endiselt sinine ja ootan huviga, millal ta ära kavatseb kukkuda. Aga miks ta on sinine? Väga hea, et Teile huvi pakub :). Ma siis seletan.

See küüs ootab oma aega, et ära kukkuda.

Tänavu veebruaris toimusid Erzurumis, Türgi idaosas, Juunioride ja U23 talialade maailmameistrivõistlused. Sinise küüne seisukohalt on oluline just see, et võistlused toimusid Türgis ja Erzurumi jõudmiseks pidime tegema vahemaandumise Istanbulis. Istanbuli lennujaam on suur ja kurikuulus pagasi kadumise tõttu: mina jõudsin lõppsihtkohta, spordikott mitte. Nii olin ma seal, 2 päeva enne esimest starti, ilma kottideta :D. Võistlusele eelnenud päeval leidsime mulle austerlaste käest poolteist numbrit väikesed uisusaapad, millega soojendustrennis käisin. Ja mõned päevad hiljem oligi varvas värvi vahetanud.

Võistluse eelõhtuks oli pagas kohale jõudnud. Esimese päeva sprint ei õnnestunud ja ma olin vist 38.

Ülejärgmisel päeval sõideti 15km klassikalises tehnikas, distants kus kaks aastat varem sõitsin välja 5. koha. Võistlusrada asus mägedes 1800m kõrgusel ja hapnikuga oli kitsas käes. Seetõttu ei saanud startida sellise hooga nagu meretasapinnal võisteldes. Väga raske oli algtempot seada ja 30 sekundit minu järel startinud ameeriklane Noah Hoffman püüdis mu juba 4. kilomeetril kinni. Võistlus tema suu läbi:

U23 MM 15km klassika hõbemedalist Noah Hoffman

Ühesõnaga, pärast tagasihoidlikku algust olin 5 kilomeetri järel 25., kuid Hoffmaniga koos sõites (õigemini tema ees sõites, sest mina vedasin) parandasin pidevalt kohta. 10 kilomeetri peal olin tõusnud 10. kohale ja lõpuks jõudsin 6. kohale. Protokoll on siin.

Oli vinge võistlus, aga medalini kahjuks ei küündinud. Ja veel: suusad olid väga head.

Ma ei osanud seda lootagi, kuid kaks päeva hiljem suusavahetusega sõidul olid suusad lausa ulmeliselt libedad ja grammi pealt õige pidamisega. Suur tänu kogu taustameeskonnale: Tarvi, Meelis, Taavi ja Kalju. Meelisele tänusõnad ka filmimise eest, sain klippidest kokku videokokkuvõtte teha. Paar märkust: seal oligi nii valge ja ere; Meelise telefoni videod on väga hea kvaliteediga, aga vähendasin kvaliteeti oluliselt, et seda töödelda ja üles laadida. Palun:

http://www.youtube.com/watch?v=4xbGgF2Uwg0

Nägemiseni,

Karel

@PeeterKymmel: Õhulennud üle järve või suvetuubing Alutaguse seikluspargis -57% – https://t.co/USlj4QVI

Siis kui mul pole midagi teha ja veidi igav on, siis loen raamatut ja mõtlen naabertrepikojas asjatava Algo peale. Mitte mingeid imelikke mõtteid, ärge saage valesti aru, vaid sellest, et tal on seal väike tita. Kuigi tita on emmele-issile suur rõõmu allikas, tunneb Alks kindlasti aegajalt puudust “mitte-midagi-tegemisest”. Mul on see võimalus olemas ja hea vihmase ilma raamat ka – Michael Connelly “The Fifth Witness”. Soovitan.

Võistlushooaeg 2012 lõppes Põhja-Soomes traditsioonilise lihavõtete võistlusega, kus neljal järjestikusel päeval 10km suusatama pidi ja kokkuvõttes etappidelt enim punkte saanu – mina – Tornionlaakson Hiihto Cupi võitjaks tuli. Pärast nelja päikeselist päeva sain auhindadena koju tuua mootorsae, LCD teleka, kineskoopteleka (sic!) ja voodipesu komplekti. Kineskooptelekas oli tõeline naljanumber, mille majutuskohta jätmine oli päris ahvatlev mõte. Lõpuks mahutasime selle kuidagi bussi, et kohalikud meile prügi vedelema jätmise eest trahvi kaela ei saadaks 🙂

Millalgi aprilli lõpupoole sulas lumi ära ja oli aeg puhkuseks. Haarasime õega Estraveli sooduspakkumisest kinni ja lendasime USA-sse. Vaatasime 3 päeva ringi New Yorgis ja edasine peaaegu kaks nädalat olime läänekaldal Seattle’s külas tädi perel. Nägin ära ka tädi esimese maratoni, kui ta läbis Vancouveris 42km endale seatud eesmärgina vähem kui 4 tunniga. Vanusest rääkida ei tohiks, aga ütleme nii, et ta jooksis vanusegrupis 45-49. Tema käis minule kaasa elamas minu esimesel olümpial ja mina toetasin teda esimesel täispikal maratonil. Jess!

Mai keskel algasid uuesti treeningud. Alguses on kõik päris raske ja pulsid harjumatult kõrged, aga paari nädalaga on keha koormuste talumiseks kohanenud. Esimeses laagris 21.-26. maini käis külas Peep Päll ja viis läbi jõutreeningud vanas headuses. Treeningrupis on sel hooajal üks täiendus, kui järgmisest laagrist liitub meiega Rasmus, kes on kõva jooksujalg ja kindlasti saab ka imitatsioonitreeningutel tema tuules raske olema.

Jõuan ikka ilmast ka rääkida. Vihma sajab ja ilmad on külmad, aga tegelikult mulle meeldib see. Kuidagi on nii juhtunud, et vihma sajab siis, kui ma toas olen ja trenni ajal pole veel märjaks saanud. Kui väljas oleks liiga palav, siis oleks raskem. Riideid saab alati juurde panna, aga oma nahast välja ei poe. Kõige selle juurde klausel “sadagu siis, kui ma toas olen” ja mina hääletan ilma püsimise poolt sellisena 🙂

Karel

Täna valiti 2017. aasta suusaalade maailmameistrivõistluste pidamise kohaks Lahti. Seoses sellega meenus taas, kuidas kolm aastat enne Vancouveri talimänge hüüdsid mitmed suusatajad “Vancouver 2010!” ja jõudsidki Kanadasse.

Nimelt peeti 2007. aastal Hispaanias Jaca nimelises linnakeses Euroopa Noorte Olümpiafestivali (ENOF). Eestit esindasid 19 noort, nende hulgas murdmaa-, laske- ja mäesuusatajad ning iluuisutaja. ENOF on suuresti päris olümpiaga sarnane: ava- ja lõputseremoonia, Montoni esindusrõivad jne. Ühesõnaga suur võistlus ja eriti muljetavaldav noorele inimesele. Me olime kõik näinud eelmisel talvel Andruse ja Kristina võite Torinos. Kuigi pidasime üsna võimatuks, et keegi meist juba järgmisel olümpial Eestit esindama jõuab, viskasime nalja pärast rusikad taeva poole (nagu musketärid oma mõõgad) ja hüüdsime “Vancouver 2010”!

Nagu hiljem selgus, sõitsid kolm meist Kanadasse: Triin, Kristel ja mina. Seega, kui millegi tõenäosus on kasvõi üliväike, võib see siiski juhtuda. Ainult sellest muidugi ei piisa, kui korrutada “Lahti 2017”, aga eesmärgile keskendumisele võib kaasa aidata…

Selleks korraks kõik.

Karel

@PeeterKymmel: Täna Drammenist koju Otepääle. Laagris oli palju maastikujooksu treeninguid ja koordinatsiooniharjutusi rolleritel.

@PeeterKymmel: Treeningud Drammenis pole kergete killast. Täna 5h erialast tööd! Ilmad püsivad soojad ja kuivad.

@PeeterKymmel: First training in season first camp hosted in Drammen. Long running session on hills. Weather and teammates were super

@PeeterKymmel: 16 Aprill- still good skiing condition in Northern-East Estonia. Shoulder is healed and motivation is high to work for miracle