Lõpuks on mul nii igav, et võtan vaevaks mõned pildid üles riputada ja nende kohta paar sõna kirja panna. Olen alates 7. veebruarist Itaalias laagris ja valmistun Val di Fiemme MMiks. Tegelikult elangi ma MMi suusaradadest vaid “kiviviske kaugusel” mäe otsas. MMi rajad on umbes 900m kõrgusel merepinnast, Passo Lavaze suusakeskus ja minu hotell asuvad 1800m peal. Tänases trennis käisin ära siinsete radade kõrgeimas punktis, mis oli 2080m ja võrgustiku madalaim punkt peaks olema umbes 1700m.

Bucaneve hotellis on kõik vajalik õnnestunud laagriks: voodi ja söök. Suuski käin tegemas naaberhotellis, kuna Bucaneves suusaruumi pole.

Lund pole siin täpselt nii palju, et rajad on suurepärased ja natuke jääb ülegi. Esimesel kolmel päeval oli taevas pilvitu, täna sajab kerget lund.

Ja muidugi jääb igasse ilmakaarde supervaade. Vaatest olulisem on igapäevaselt suurepärases korras hoitud suusarada, kokku ligi 80km!

Passo Lavazesse jõudmiseks lendasin Münchenisse ja sealt tulin 3 erineva rongiga lõpuks bussiga lõpp-sihtkohta. Münchenis oli ka veidi lund sadanud.

Millalgi sõitsin mööda Kneissli tehasest. Ei tea, kas seal midagi praegu ka tehakse. Kiire guugeldamine andis peamiselt vastuseid mingi pankroti ja muude jamade kohta.

Passo Lavaze on minu koduks kuni MMi alguseni. Jäänud veel umbes 10 päeva treeninguid.

Mõned pildid ka Sotši suusakeskusest, kus 1.-3. veebruarini MK-etapp toimus. Ehitus käib täie hooga ja ööpäev läbi. Anti jalutab selle taustal sööma.

Sellistes palkmajades elame tõenäoliselt ka järgmisel aastal OMi ajal. Bobcatidega sõita ei saanud, kuid igapäevaste tugevate lumesadude tõttu olid need pidevalt töös. Pildistamise päev oli harukordselt pilvitu.

Vaade meie majakese ukse eest. Pole paha päeva algus 🙂

Peamine transpordivahend sportlasküla ja umbes 500m kaugusel asuva suusastaadioni vahel oli suur mootorsaan. 500m pole pikk maa, kuid suusastaadion asus oluliselt kõrgemal ja sinna kõndimine oleks lihase kohe kangeks teinud.

 

Kuusamost reisisime koju pühapäeva õhtul mõned tunnid pärast võistlusi. Lennuk maandus Tallinnas veidi pärast südaööd ja sõitsime minu autoga lõunaprovintsidesse. Autosõit oli väsinud peast niigi raske, aga lumesadu ja libe tee muutsid selle lausa katsumuseks. Järgmised paar päeva kodus möödusid raskelt: osalt väsimusest, aga ka seetõttu, et polnud harjunud ilma rutiinita elama.

Kuigi puhkasin kodus hoolega, olin Livignos paaril esimesel päeval hädas valutava kurgu ja kehva enesetundega (teine tõenäoliselt tulenes esimesest). Treeninguid päris ära ei jätnud, aga olin rajal lühemalt ja lükkasin esimese intensiivse trenni päeva võrra hilisemaks. Tänaseks olen täie tervise juures.

Meie hotell asub Livigno keskusest natuke kõrgemal, aga suusarajale pole pikk maa astuda. Ülejäänud kunded on poolakatest mäesuusaturistid. Üks grupp läks laupäeval koju ja teine seltskond tuli pühapäeval asemele. Õhtuti kostub koridori pealt laulmist 🙂 Üleüldse paistab poolakaid siin kuurortis palju olevat: enamus autodest, mis Itaalia registrimärki ei kanna, on Poola masinad.

Edasine plaan kuni pühapäevase La Sgambeda maratonini on laagri algusest veidi muutunud. Algselt oli mul kavas laupäeval, päev enne maratoni, 10km klassikatehnika kontrollvõistlus. Kohapeal selgus, et maratoni raames korraldatakse kolmapäeval, 12. detsembril, lühike 3km võistlus. Leidsin, et see võistlus on hea katsetus Tour de Ski esimeseks etapiks (proloog, 4km) ja olen ülehomme stardis.

Täna oli meil ilm pilves ja terve päeva sadas vahelduva tugevusega lund. Polnud parimad tingimused pildistamiseks, aga võtsin selleks puhuks telefoni trenni kaasa. Siin Algo kommentaar tänasele rajale.

Enne, kui jõuan viimase nädalavahetuse ja MK punktideni, paari sõnaga nädal varem toimunud Gällivare etapist.

24.-25. novembrini toimus maailmakarika avaetapp Rootsis. Laupäeval 15km vabatehnikas ja pühapäeval uues formaadis teatesõit, kus iga mees läbis 10km asemel 7,5km (kokku 4×7,5km). Lühendatud võistlusmaaga teatesõitu katsetatakse hooaja mõlemal teatesõidul, aga Val di Fiemme MMil võisteldakse veel 4x10km formaadis.

Laupäevane vabatehnikasõit oli minu jaoks ebaõnnestumine. Alles nädal varem sõitsin Olosel päris hästi, aga nüüd olid lihased kehvas seisus ja pingutusvõime madal. Olose võistlusel minu järel startinud valgevenelane Semenov oli ka Gällivares stardijärjekorras kohe pärast mind. Semenov sai mu kätte 7. kilomeetril, kuid ma ei suutnud tema tuules kilomeetritki sõita. Viimasel ringil jõudis järgi minuti hiljem startinud koondisekaaslane Aivar, kellele ma samuti sappa haakida ei jõudnud.

Pärast võistlust tegin koos Aivariga lõdvestussõitu ja võrdlesime oma suuskade libisemist. Aivar libises minust palju kaugemale. Olin suuskade valikul teinud vale otsuse. Värskelt sadanud lumi muutis veidi rajaolusid ja minu valitud suusad hakkasid laskumistel “imema” (kiirust kaotama).

Järgmisel päeval toimus teatesõit, kus mina sõitsin teist klassikavahetust. Esimeses vahetuses alustas Raido väga hästi, tehes õnnestunud stardi ja pääsedes kohe esimeste sekka. Kahjuks ei olnud ka Raido seisund eriti kiita ja kui ta poolel võistlusmaal grupist pudenes, siis kogunes kaotussekundeid päris kiiresti. Minu saatis ta teele veidi vähem kui pooleteise minutise kaotusega liidrile ja uhkes üksinduses. Sellises olukorras polnud muud taktikat vaja välja mõelda, kui lihtsalt täiega “laduma” hakata ja veidi eesolevate meeskondadega vahet vähendada, et järgmistel vahetustel (Aivar ja Eeri) oleks kellega koos sõita. Üksinda oli raske sõita ja kaotus eelnevate võistkondadega ei vähenenud.

Klassikasõit oli natuke lootustandvam eelnenud vabatehnikavõistlusest. Mõned kergemad päevad enne Kuusamo MK-d oli kõik, mis ma sain seisundi parandamiseks teha.

Tagasiteel Gällivarest Olosele olin autoroolis. Niigi raskete teeolude (libedus, udu, kohatine lumesadu) tipuks astus kusagil tundras teele põder. Mitte mingi väike põhapõder ehk poro, vaid ikka suur Alces alces. Jalg oli lõpuks tugevalt piduripedaalile surutud, kõrvalistmel istunud Aivar hoidis armatuurlauast kinni ja põder pääses sekundi murdosa jagu enne 50-60km/h liikunud autot tee pealt eest. Põdra tagajalad olid parempoolse esitule valgusvihus nii lähedal, et hetkeks olin kokkupõrkega juba leppinud. Pärast intsidenti põdraga nägime tee kõrval paaris kohas veel põhjapõtru ja mina nägin igal pool varjusid, mis teele jooksma hakkasid :).

Koju jõudes hakkasin valmistuma Kuusamo etapiks. Aasta varem olin vahetult enne Kuusamo MK-d paar päeva valusa kurgu ja palavikuga rivist väljas. Tänavu tegin kõik, et seda ei juhtuks. Kuna uue stardini oli aega vähe, polnud muud tarka teha, kui puhata. Käisin kahel päeval rahulikult suusatamas (a’ poolteist tundi) ja sõitsimegi Rukale.

Ruka klassikasprint (41. koht): Mul oli mullusest ette näidata 32. koht, mistõttu sisimas lootsin pääsu finaalidesse. Veerandfinaali uks jäi 2 sekundi kaugusele, mis tähendas minu jaoks rahuldavat/head tulemust. Selge oli see, et seisund on nädalaga paranenud ja minu distantsid alles ees.

Ruka 10km vabatehnikas (41. koht): Täna jõudsin rajal teiste suusatajate abi kasutada, neil järel sõita. Mõnel puhul kaotasin keskendumise, lasin väsimusel võitu saada ja tehnika lagunes (mille tõttu kadus ökonoomsus). Eelmisel nädalavahetusel oli kogu minu sõit üks lagunev tehnika – jälle progress.

Ruka 15km klassika jälitussõit (27. koht, 23. etapiaeg): Peaaegu nagu ühisstardist sõit, kõik tahavad kohe pääseda eespool startinule järele. Start on sellistel puhkudel alati kiire ja närviline. Kannatasin selle närvilise perioodi ära ja hakkasin tasapisi võistlejaid püüdma. Hiljem olen püüdnud meenutada, kellega ja kus koos sõitma sattusin, aga mälu on selles osas väga kehv. Suudan meenutada vaid fragmente võistlusest. Mõned mõtted, mis võistluse jooksul peas olid: “see järsk jooksutõus võiks pikem olla, mul on siin väga hea kerge sõita”, “Hmm, Samil (Jauhojärvi) pole täna vist suusavalik õnnestunud”, “Ja sealt tulebki Duvillard (nr. 30, selgelt uisuspets) selg ees vastu, täpselt nagu Mati ennustas”,  “(olin tõusnud punktikohale) Karel, ära seda nüüd ära riku, sul on endal pärast tuju kehv, kui punktidelt välja kukud”.

Pärast Ruka võistlusi reisisime kohe koju – päris koju, Eestisse – sinnamaani olin 5 nädalat koduks pidanud üht palkmaja Olosel :). Kaks päeva olen puhanud, riideid pesnud, uuesti asju pakkinud ja nipet-näpet toimetusi teinud. Olen üsna väsinud ja pärast pikka laagri- ning võistlusrutiini on kodus väga imelik olla. Ausalt öeldes ootan juba uut laagrit. Neljapäeval lendame distantsirühmaga Livignosse Itaalias, kus treenime 2 nädalat ja osaleme 16. detsembril La Sgambeda vabatehnikamaratonil.

Uued uudised juba Livignost.

Karel

 

 

 

 

Ma kujutan ette, et Eestis on raske kujutada ette, et mõned siin naaberriigis suusatavad ja lausa võistlevad. Alanud nädala lõpp toob maailmakarikasarja avaetapi Gällivares, Rootsis, aga Eestis on sügis veel täies hoos ja viimane muruniitminegi mõnel pool tegemata 🙂 Eilne oli kolmas ja viimane võistluspäev siin Olosel ja mehed läbisid 15km vabatehnikas. Täpselt sama võistlusmaa on nädala pärast laupäeval kavas Gällivares, pühapäeval on teatesõit.

Eilseks oli laupäevane karge külm (-5*C) asendunud paarikraadise soojaga. Stardikoht oli taas kohe päris ees, täpsemalt 12. Kui suusapaaride hulgast oli libedaim välja valitud ja tegin mõned kiiremad liigutused soojendusel, siis oli enesetunne täitsa OK. Õhku tuli peale ja keha oli võistlemiseks valmis. Teadsin, et rada pole tõusude poolest teab mis raske ja palju on tasaseid lõike, kus tuleb võimsalt tõugata ja kiirus üleval hoida. Olime paar nädalat varem siin ühes lõigutrennis veidi üle minutisi sutsakaid teinud ja kavatsesin lihasmälust need head sooritused välja võtta.

Võistlus ise. Nagu eilegi, startisin 20 sekundit (stardiintervall on Soomes tihti 30” asemel 20”, et kõik võistlejad ikka enne pimedat sõitma pääseks :)) pärast soomlast Lari Lehtoneni, kelle lootsin sõidu käigus kinni püüda. 20 sekundit hiljem startis valgevenelane Mikhail Semenov, kes Vancouveri olümpial käis veel laskesuusatajana, kuid viimastel aastatel on püssist loobunud. Teadsin, et Semenov on vabatehnikas kõva ja ei üllatunud, kui ta mu esimese 5km kinni püüdis. Raja äärest tuli info, et Semenov on liider ja minul oli väga hea nüüd tema tuules sõita ja teda “vedurina” kasutada.

Raja tasastel osadel ja laskumistel oli mul võrdlemisi kerge ning sain taastuda, kuna tõusul vajutas ta päris korralikult. Teise ringi lõpus pääses ta mõnekümne meetriga eest ja kogu viimase ringi üritasin meeleheitlikult vahet kinni sõita. Tema ja Lehtonen, kelle ta kätte sai, ei olnud kordagi kaugemal kui 100m ja silmside aitas mul rohkem pingutada.

Lõppude lõpuks 15. koht, positiivne emotsioon ja hea lähtepositsioon hooaja alguseks. Kõigi kolme päeva protokollid on nähtavad siin.

Klipid raja pikimalt tõusult, minu stiilinäited: 1. ring ja 3. ring.

Tänase seisuga olen stardis nii Gällivares, kui ka Kuusamo kolmepäevasel minituuril.

Beitostölenis on Johaug kinnitamas Soome koondise peatreeneri sõnu, et Val Senalesi mäestikulaagris nähtu põhjal on just tema selle hooaja täht: seda nii Norras, kui ka kogu maailmas. Samamoodi mõjub kindlasti kõigile Trollidemaa elanikele rahustavalt, et Petter Northug on hooaega tugevalt alustanud ja pakub neile selgi talvel rohkelt positiivseid emotsioone. Bruksvallarna võistlustel näitas suurepärast minekut Daniel Richardsson, võites klassikadistantsi ja saavutades 15km vabatehnikasõidul (!) 2. koha.

Mina saan oma mätta otsast vaadates öelda, et sugugi pahasti pole ka minu hooaeg alanud. Täna võisteldi Olosel 10km klassikalises tehnikas ja pärast eilset so-so etteastet klassikasprindis, andis tänane lõpuks kindlustunde, et olen õigel teel.

Reedesel sprindil ei olnud veel eriti võistlemise tunnet ja logises siit-sealt nii kiiruslik tehnika, kui ka häälestus. Ma ei suutnud endale enne sõitu selgeks teha, kuidas täpselt rada läbida. Võin selle kokku võtta nii, et võistlus kontrollis mind. Ma ei olnud päriselt olukorra peremees.

Aga tulemuseks eelsõidus 30. koht. Kusjuures kaotus kiireimale oli umbes 10 sekundit, mistõttu ootasin pikalt pärast finišeerimist, et keegi mind TOP30-st välja lükkaks. Võistlejaid oli palju ja ei jõudnud päris kõikide tulemusi ära oodata, läksin tuppa oma veerandfinaali ootama. Vahepeal juhtus aga see, et kusagilt viimaste startijate hulgast oli kaks sportlast minust kiiremad ja langesin 32. Minuni see info kohe ei jõudnud ja läksin veerandfinaalsõiduks valmistuma (suusatama) mõned minutid enne, kui mulle püüti helistada ja teada anda, et võin pesema minna. Juhuslikult aga diskvalifitseeriti täpselt 2 võistlejat TOP30-st ja olingi jälle finaalidesse kvalifitseerunute seas. Minust läks see info kõik mööda, et ma vahepeal 32. olin ja enne starti imestasin, miks hooldemehed mulle järjepanu ütlevad: “Karel, olid ikka 30. Karel, said ikka edasi, tead jah?”

See selleks, veerandfinaal oli ikkagi minu jaoks liiga kiire. Jäin kohe teistest maha ja elu eest “kühveldades” ei suutnud kiirust üles saada.

Täna suutsin ühtlaselt hea kiirusega sõita kogu 10km ja tempo, mille täiesti ise valisin (eraldistart, ei pea teiste taktis kulgema), oli konkurentsivõimeline. Meeste stardijärjestus oli selline, et nö kuum grupp ehk 30 parimat FIS punkti alusel, startis esimesena ja olin seetõttu 13. startija. Ees polnud palju konkurente, aga siiski piisavalt kõvasid tegijaid, et vaheajapunktides liidriks minnes võis tempoga rahule jääda. Sõitsingi kogu distantsi mõnesekundise kaotuse või eduga liidrile, finišeerudes läksin sekundiga senise kiireima ette. Tagant tulid veel kuuma grupi tugevaimad sportlased, kuid vaid seitsmele hiljem startinule oli võimetekohane minu aega lüüa. Lõpuprotokollis leidsin oma nime 8. kohalt ja kaotus võitja Aleksei Poltaraninile 22 sekundit.

Saan sellele tulemusele ja sooritusele panna hea hinde. Tegu on võistlusega, mille võitmist või kus kaotamist ei saa suure kella külge panna, kuna enamusele osalejatest on tegu kontrollvõistlusega pärast pikka hooajaks valmistumist. Seetõttu ongi hea siit edasi minna, et minu enesekontroll näitas positiivseid märke!

Homme juba uus võistlus, kus 250 meest kihutavad 15km vabatehnikas.

Kuulmiseni!

Eelolev nädalavahetus on eriline ja tähtis. Ei, mul oli küll meeles isale helistada, see päev oli juba möödunud nädalavahetusel. Isegi Mardipäev vist toimus kunagi, pole sellega kursis. Jõuludeni on veel aega küll, rääkigu lelutootjad oma reklaamides mida tahes. Kõik murdmasuusatajad, kes oma seniste treeningute vilju maitsta tahavad, kogunevad selleks puhuks kolme Skandinaavia linnakesse: Beitostölen (NOR), Bruksvallarna (SWE) ja Muonio (FIN).

Aegu tagasi välja kujunenud traditsioone järgides korraldatakse neis suusakeskustes nädal enne maailmakarikasarja algust nö “esimese lume võistlused”. Kõik need keskused hoolitsevad lume olemasolu pärast võistluste ajaks ja soovitavalt juba nädalaid enne starte. Selleks tehakse lumekahuritega eelmise talve jooksul korralik mägi, kaetakse see saepuruga ja hoitakse nii üle suve. Lumetootmine on kallis lõbu, kuid tasub end kuhjaga ära, kui see toob järgmise talve hakul sadu suusatajaid kõikjalt üle maailma treenima ja võistlema. Võistluste osavõtumaksust koguneb kenake summa, kui igal päeval (reede-pühapäev) on võistlemas kuni 800 sportlast.

Eestlased on Muonio lähedal asuvas Olose suusakeskuses oma esimesi starte teinud juba vähemalt 15 aastat, tõenäoliselt kauemgi. Nagu meie jaoks, on ka enamuse ülejäänud rahvuskoondiste jaoks tegu katsevõistlusega: tugev sooritus tagab koha maailmakarika etapi stardis. Sama eesmärki kannavad teiste suusakeskuste korraldatud võistlused. Beitostölen on loomulikult norralalaste katsevõistluseks, samuti on seal tänavu prantslased. Tavaliselt on Norras stardis ka venelased, kuid tänavu pidasid nad oma võistlused maha juba läinud nädalavahetusel siit Muoniost veel põhja pool asuvas Inaris.

Bruksvallarna võõrustab lisaks rootslastele kanadalasi, sloveene, Tšehhi B-koondist ja veel mõnede rahvaste esindajaid. Muonio on rahvusvahelisuse poolest kõvasti üle ja siin on Soome, Eesti, Saksamaa, Poola, Tšehhi, USA, Kasahstani, Valgevene, Ukraina, Jaapani, Hispaania, Rumeenia ja Korea parimad. Lisaks veel erinevate riikide teise ešeloni tegijaid.

Kõigi kolme võistluse tulemused annavad mõningast aimu sportlaste võimekusest hooaja alguses ja treenerid hoiavad end kõigi võistlustega kursis.

Minul pole muud teha, kui ennast maksimaalselt realiseerida ja loota, et treenimise vili on kenasti küps, aga mitte veel toores!

Heade uudisteni!

Kell on 6.30, täna on neljapäev ja laagri teine puhkepäev. Neljapäevaga on mul aegajalt probleeme, kui välismaal viibin, eriti saksakeelsetes riikides. Reisimisest on mõned saksakeelsed sõnad ikka meelde jäänud ja lihtsamad laused dešifreerin enda jaoks arusaadavaiks. Mõnikord olen endale mõttes nädalapäevi meelde tuletanud: „Montag, Dienstag, Mittwoch, …hmm“ ja ei tule kusagilt seda neljapäeva. Täiesti müstiline, miks ei tule meelde. Edasi on jälle lihtne: „Freitag, Samstag ja Sonntag.“ Siis ma üritan mõelda neljapäeva peale, alustan lugemist nädala algusest uuesti ja uuesti, et hooga neljanda päevani jõudes aju mulle teada oleva sõna väljastaks, aga ei midagi. Tavaliselt juhtuvad sellised mõtted tulema trennis ja kui kedagi targemat läheduses pole, painab see küsimus mind trenni lõpuni.

Täpselt sama probleem oli mul umbes nädal tagasi siin Soomes. Sõitsin õhtupoolses trennis rahulikult ümber mäe, kui tabasin ennast mõttelt: „Maanantai, Tiistai, Keskiviikko,…mökk-mökk“ Ma suudan sellises olukorras küll mõelda ka muudele asjadele ja täiesti vabalt suusatada, aga selle neljapäeva juurde tuli mõte tagasi iga kuradima natukese aja tagant. Lisaks sellele, et nädalapäevi kiiresti ette lugedes kogemata „Torstai“ öelda, proovisin ma ka kogu tähestiku läbi käia, et proovida, kas mõne tähega tekib seos. Seda viimast võtet kasutan päris tihti, kui mõni nimi on meelest läinud, aga peaaegu keele peal. Igatahes, sellest suusatrennist tulin ma koju ja esimese asjana otsisin üles saatekava, et painajast lahti saada. Kestvusaladel peab arvestama võimalusega, et tundide viisi vabas õhus viibides tekivad mõtted 🙂

Päris pikalt jahusin põhimõtteliselt mitte millestki 🙂 Aga numbrid on need, mis räägivad kiretut keelt ja lõppenud 6 päeva treeningu kohta saab kirja panna 25h30min ja 315 suusakilomeetrit. Nädal algas 2 päeva kihutamisega, mille järel olin kaks päeva keskmise suurusega augus (väsinud), viies päev sisendas juba optimismi. Eile, tsükli viimasel päeval sõitsime Algoga viietunnise vabatehnikas ja käisime kõik selle kandi suusarajad kaks korda läbi. Enesetunne hea, ilm oli tuulevaikne, umbes 4 kraadi külma ja rada kõva – supertingimused. Tänane päev kulub puhkamisele.

Järgnev pilt minu suusakepi käepidemest pärast üleeilset kordustreeningut, kui füsioterapeut Ergo laktaadi mõõtmisel sõrme sisse veidi liiga suure augu tegi. Sõrme ja käepideme vahel oli ka kinnas, võite ette kujutada, kuidas see verest läbi ligunes 🙂

 

 

Kohtumiseni!