Uudised

@PeeterKymmel: Kohe stardib sinilind Oslo treeninglaagri suunas. Treeneri juhendamisel arendame kiirusvastupidavust ja võistleme rolleritel Trysilis.

Tere! Viimasest blogipostitusest on juba üle kuu aja möödas, niiet võtan ennast nüüd kätte ja kirjutan veidi oma vahepealsetest tegemistest. Juulikuus sai käidud kahes laagris – Otepääl ja Haanjas -, mis mõlemad osutusid edukateks ning juuli lõpus treeningpäevikusse vaadates tuli jällegi tõdeda, et nii palju ei olnud ma varem ühe kuu jooksul treeninud. Treeningud ongi olnud eelkõige suunatud mahu kasvatamisele, mitte intensiivsusele. Head treeningpartnerid ja mitmekesine treeningplaan teevad aga pikad mahutrennid märksa lõbusamaks, kui need esialgu pasitavad. Augustis peaks lõpuks hakkama intensiivsusprotsent kasvama ning trennis ei pea ennast tagasi hoidma, vaid saab vahel ka täiega panna(mis vahelduseks on päris meeldiv 🙂 ).

Kui esimene laager toimus Otepääl Audenteses, millest on viimastel aastatel saanud juba nagu suvekodu, siis teine laager leidis aset Haanja kuppelmaastikul, Kurgjärve spordibaasis. Alles seal viibides õppisin sportlasena väärtustama neid treening- ja elamistingimusi, mis on meile Otepääle loodud. Soe dušš peale trenni asendus külma vee või järves ujumisega, kolmekäigulise lõunasöögi asemel pakuti n-ö lastepraadi, mis koosnes kartulist ja kastmest, ning voodid asendusid naridega, milles jooksid ringi sipelgad. Isegi ilmataat suutis pakkuda meile terve Eestimaa kõige viletsamat ilma, kui laagri esimesed kuus päeva vahet pidamata taevaluugid avas. Kuid nagu ütleb vanasõna “Mis ei tapa, teeb tugevaks”, on vahepeal ka selline kogemus vajalik. Muidu harjubki luksuslike tingimustega ära ning pärast ei oskagi enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Samas loodus pakkus seal pea ideaalseid treeningtingimusi – imitatsioonitrenni tegime Eesti kõige pikematel nõlvadel Vällämäel, paaristõuketreeningud Võrust Munamäe otsa aga olid heaks ettevalmistuseks septembrikuiseks Ramsau mäestikulaagriks. Laagri keskel tegin ka oma senise sportlaskarjääri pikima treeningu – uuteks rekordnumbriteks on 4:34.

Laagrite vaheline aeg on samuti olnud väga tihedalt sisustatud. Juulikuiste laagrite vahel puhkasin Saaremaal, kus ma mitmeid aastaid vahepeal käinud ei olnud. 30. juulil aga toimus selle suve üks suuremaid meelelahutusüritusi – nimelt saabus esimest korda Eestisse maailmakuulus USA rockbänd Red Hot Chili Peppers, kes andis Tallinna Lauluväljakul ühe selle suve suurima kontserdi Euroopas. Ma arvan, et publik ei pidanud pettuma ja sai show’d täie raha eest. Mängiti nii uusi kui ka vanu häid laule, mida rahvas kõva häälega kaasa oskas lauda. Samuti ei puudunud bassimees Flea mitmed soolod. Suusarahvale pakuks eelkõige kuulamiseks seda lugu: http://www.youtube.com/watch?v=deSpeJojHR8 :D.   Peale kontserdi sai laagrite vahel veel Pärnus ja Tallinnas Eesti vähest rannailma nautida ning, kui ma juba Pärnus olin, sai muidugi läbi astutud ka Steffani Pizzast, mis on parim koht, kus ma seni üldse pizzat söönud olen. Kui sinna kunagi juhtute, siis soovitaksin O sole mio pannipitsat, mis viib lausa keele alla :D.

Praeguseks olen juba järjekordses laagris, seekord jällegi Otepääl. Laagri esimesed neli päeva on olnud vägagi rasked, samas on trennides olnud palju uut ja huvitavat. Homme toimub hooaja esimene võistlus, mis koosneb hommikupoolsest jooksust ning õhtusest rollerisõidust. Seekord ei olegi oluline mingi kindla resultaadi saavutamine, vaid enda proovilepanek võistlussituatsioonis ja -tempos. Enne seda jõuab aga õhtul veel sünnipäevakooki süüa :).

Kätte on jõudnud juulikuu ning lausa märkamatult on peaaegu üks kuu suvisest koolivaheajast möödunud. Kindlasti on selle põhjuseks suvised treeninglaagrid, mille tõttu vaheaeg lühem tundub, sest ei ole aega lihtsalt kodus vedeleda, telekat vaadata ja jäätist süüa.

Jõulumäe laager lõppes, nagu eelmises postituses juba mainitud sai, traditsioonilise kontrolljooksuga, kus tehti mitu head tulemust ning püstitati nii isiklikke kui ka rajarekordeid. Eelmisel korral vekslina välja käidud lubadus/eesmärk üritada Vahka nimel olevat rajarekordit see aasta ka lõpuks õnnestus – suutsin parandada oma aega 10 sekundiga ning seega lõin Vahuri aega 5 sekundiga. Uued 2,2 kilomeetri jooksukrossi rekordnumbrid on peale selle aasta laagrit 7:03. Rekordjooksu puhul sooviks tänada meie grupiga kogu laagri kaasa teinud Teetu, kellel “jänese”amet väga hästi välja tuli ning mind esimesel ringil kiiremini jalgu liigutama pani :). Häid tulemusi näitasid ka noored tüdrukud, nende jooksude tulemusi saate kindlasti vaadata Suusaklubi kodulehelt. Eelviimasel päeval oli meil kavas uudne nn. grupisõidu treening, kus sõideti mitmekesi koos ning aset leidsid vahefinišid nii mäe kui ka sirge peal. Treening oli huvitav, kuid nagu öeldakse – esimene kord läheb ikka aia taha. Nõnda juhtus ka meiega – arutasime pikalt, kes millise kiirusega rullid peaks saama, kuid lõpuks olid olud ikkagi üpris ebavõrdsed. Õhtul olid kõik jalkafännid õhtuste “surmagrupi” mängude ootuses, kui ühtäkki Jõulumäelt elekter ära kadus. Tänu Ergo saksa keele oskusele saime aga minna Saksamaa-Taani mängu vaatama sakslaste karavanbussi, kes sellel õhtul Jõulumäe Spordikeskuse parklas peatusid. Kuigi tegu ei olnud tulihingeliste jalgpallifännidega, oli see üks vägagi meeldejääv jalgpalliõhtu. Laager lõppes pika, 4-tunnise treeninguga, mis koosnes imitatsioonist ning paaristõuketrennist. Õhtul koju jõudes andis laagriväsimus tunda ning väga raske oli sundida ennast kotti lahti pakkima ja seejärel omakorda uut reisikotti kokku panema, et järgmisel hommikul kohe Tallinna lennujaama ning sealt edasi Hispaaniasse sõita.

Reis Barcelonasse algas kohe suure segadusega. Tallinna lennujaama jõudes teatati, et lennufirma Cimber Air, millega me Kopenhagenist edasi Hispaaniasse pidime sõitma, on pankrotti läinud. Tänu sellele, et lennupiletit olid võetud läbi Estonian Airi, organiseeriti meile teine lend. Vahemaandumine toimus selle järgi aga hoopis Münchenis, kus oli aega vaid 35 minutit, et tundmatus lennujaamas ühelt lennukilt teisele jõuda. Kokkuvõttes laabus kõik aga kenasti, kuigi, mis seal salata, õnne oli ka päris palju :). Münchenisse lennanud Lufthansa lennukompanii pakkus lausa lennukipardal sooja pitsat ning väga maitsvat kooki. Hispaaniat valdas kogu 8 päevase puhkuse jooksul suur soojalaine, kus temperatuur isegi öösel  eriti alla 25 soojakraadi ei langenud. Hotell asus rannakuurortis nimega Llore de Mar, kus oli kaks paari kilomeetri pikkust randa. Tegu oli väga mägise alaga, niiet algselt plaanitud lihtsad ja lihast toonuses hoidvad jooksutrennid kujunesid päris raskeks, kus tõusumeetreid kogunes sama palju, kui Tartus kogu aasta jooksutrennidega.  Lisaks külastasin Barcelona olümpiastaadionit, kus juulis toimub Juunioride EM kergejõustikus, ning Prantsuse rannakuurorti Saint-Cyprien, kus ranna pikkus oli eeldatavalt üli paarikümne kilomeetri(lõppu lihtsalt ei paistnud:D).

Hispaanias ei saa üle ega ümber ka jalgpallist. Kohalikud läksid ikka täiesti lolliks pärast Hispaania võitu veerandfinaalis Prantsusmaa üle. Tänaval kõndides tuli olla eriti tähelepanelik, et mõne raketiga pihta ei saaks. Oma lemmikmeeskonna Inglismaa teekond lõppes ka seekord kaotusega veerandfinaalis ja penaltiseerias. Barcelona McDonald’sit külastades nägin aga järjekordset näidet sellest, et elame infoajastus. Nimelt tavalise kassast tellimise asemel olid sinna paigaltatud automaadid, kust saad valida endale menüü ning siis soovi korral kiht-kihi haaval endale burgeri kokku panna. Sel ajal, kui sa tellitud asja eest automaadis maksad, on sealsed kokad jõudnud su tellimuse juba kandikule panna ning kliendid saavad kohe einet nautima hakata(jah, just nimelt nautima :D).

Kodumaale jõudes tervitas ilm meid aga kohe vihma ja külmaga. Soojalt maalt tulles tundus 13 kraadi veel eriti jahedana ning kohe tuli meelde rockbändi Terminaator laul Juulikuu Lumi :D. Erinevalt esimesest lennusõidust läks tagasitulek vägagi ladusalt ning sai mõne tunnikese magada, enne kui hommikul uuesti laagrisse tuli sõita. Seekord olen laagris juba Eesti juunioridekoondisega ning laager on poole pikem kui esimene – 2 nädalat. Loodetavasti kulgeb ka teine laager ilma viperusteta ning Jõulumäe laagris valu teinud põlv on vahepealse lihtsama nädala ning sooja kliimaga terveks saanud.

Tunni aja pärast on algamas jalgpalli EMi finaal. Loodetavasti ei tule samasugune igav mäng nagu viimaste aastate jooksul kõik Hispaania mängud on olnud. Tuleb tõdeda, et elus esimest(ja loodetavasti viimast :D) korda peab hoidma pöialt Itaaliale, kuid eelkõige loodaks näha huvitavat ja ründavat jalgpalli, kus eesmärgiks on väravate löömine, mitte söötude arvu kasvatamine :).