Uudised

@PeeterKymmel: Treeningud algavad enesetundega, aga niipea kui lihas üle kuumeneb on raskusi intensiivse tööga. Õnneks lubatakse mõningat ilma jahenemist

@PeeterKymmel: Kolmandat päeva näen vaeva kuuma ilmaga. Keha ei taha Mallorca 28C temperatuuriga aklimatiseeruda. Kerge peavalu ja iiveldus on tavalised.

Tervitused päikeselisest Ramsaust! Laager on kestnud kõigest 5 päeva, kuid muljeid ja elamusi on selle ajaga niivõrd palju, et ei teagi, kuskohast alustada. Kõigepealt siis üldisest eluolust. Elame koos Eesti meestekoondisega 1200 meetri kõrgusel merepinnast Ramsauer Almis, kus peatuvad ka lisaks meile Ukraina ja Jaapani koondised, lisaks jõudis täna siia suur hulk vene laskesuusatajaid. Minu kui noorsportlase jaoks on see esmakordne kogemus elada kui vati sees – kõik vajalik tehakse sinu eest ette-taha ära ning endal jääb üle vaid korralikult treenida. Treeningutest aga raskemakski on kujunenud minu jaoks söömine – nii lõuna kui õhtu on 3-käiguline a la carte, kus portsud on pehmeltöeldes suured ning mulle kui väikese söömaga poisile osutuvad need suureks väljakutseks. Samas on toidud ülimaitsvad, niiet neid alles jätta oleks patt. Kui esimesel-teisel päeval trotsisime vihma ja udu, siis järmised kolm päeva on olnud taevas selge ja päike särab – ühesõnaga ilm on parem ning soojem kui Eesti suvi :D.

Sõna „treening“ on saanud Ramsau mäestikulaagriga minu jaoks aga hoopis uue tähenduse. Kui ma varem avasin, et Vällämäel 15 tõusu teha on tõsine treening, siis siin on pea iga treening sellest raskem. Hommikul on äratus kell 6:30 ning kaheksast paneme üleval Dachsteini liustikul juba suusad alla. Esimest aastat kõrgmäestikus treenides on suusatempo küll tagasihoidlik, emotsioon see-eest aga väga kõrge. See on kirjeldamatu tunne, kui päikese käes on 10 kraadi sooja, rajamasin on just klassikajälje sisse tõmmanud, lumi on kergelt veel miinuses, suusk toimib hästi ning kõrval suusatab mitusada sportlast, enamasti suusataja kohta üsna nappides riietes. Kaks tundi suusatreeningut möödub meeletult kiiresti. Sellega on päeva lihtsam ja mõnusam osa möödas. Rikkalik lõunasöök söödud ning pooleteisetunnine uinak tehtud, on aeg minna õhtusele treeningule, milleks on kas imitatsioonitreening või rullisõit. Imitatsioonitreeningul läbime „soojenduseks“ ligikaudu 14 kilomeetri pikkuse Rittisbergi raja, milleks kulub 20 minutit üle tunni(imitatsiooni kohta üsna hirmuäratav tempo). Seejärel oleme jõudnud kuulsa Wassbergi tõusu alla, millest esimesel korral ronime üles 9 minutit ehk umbes poole. Jõudnud tagasi alla küla kõrgusele, teeme „magustoiduks“ veel kaheksa kreatiinfosfaati. Otse loomulikult teeb iga üks veel lõdvestuseks jooksu ning veidi ka basicut. Mõni aasta tagasi tegi Eesti sprindikoondis video rullitreeningust, kus ronitakse paaristõugetega mäest üles ilma ühegi laskumiseta. Video tundus küll muljetavaldav, kuid enne, kui ise seda treeningut läbi pole teinud, ei saa teada, mida sportlane selle hetkel tunneb. Laagri jooksul on selliseid treeninguid kavas kaks tükki, millest esimene, uisurullidel, on nüüdseks minevik. Trenni jooksul „ronisime“ kaks korda Schladmingu küla äärest Ramsau külasse, kõrgustevahega 500 meetrit. Kui esimene kord tõusuvariandi/wassbegi tehnikas ei olnudki veel kõige hullem, siis paaristõugetega selle raja läbimise loeksin küll oma suusatajakarjääri kõige raskemaks treeninguks. Õnneks oli raja lõpp-punktis roheline tool, kuhu ma ka kohe istuma vajusin. Suutsin veel 4st plaanis olnud KrPst kaks ära teha, kuid rohkemaks lihtsalt jõudu ei jätkunud. Õhtustel treeningutel on heaks motivaatoriks õhtune saun, mis Eestis võib-olla isegi spa mõõdu välja annaks. Valida on auru ja soome sauna vahel, samuti on olemas vägagi korralik muusikasüsteem ning lamamistoolid lõõgastumiseks. Peale selliseid treeninguid ja õhtust sauna ei jätkugi õhtul enam muudeks tegevusteks energiat ning hiljemalt kell 10 vajub juba silm looja.

Täna oli laagri esimene aktiivne puhkus, mis tavaliselt tähendab rahulikku, kuni 2-tunnist treeningut. Kuid see ei ole tavaline laager. Treeningplaanis oli kirjas 3-tunnine matk, mille pikkuseks lõpuks osutus 4h 15min. Rada oli aga rohkem kui huvitav. Alustasime 900 meetri kõrguselt ning esimesed poolteist tundi ronisime üle kilomeetri ülespoole. Jõudsime välja järveni, kus kõige julgem poiss vaevalt 15 kraadises vees ka ujumas käis. Seejärel ronisime mööda kaljusid raja kõrgeimasse punkti 2200 meetri kõrgusele. See osutustki matka tehniliselt raskeimaks lõiguks, kus vahepeal adrenaliini(ning sellega ka pulsi) täitsa lakke lõi. Lõpetuseks tuli mäe otsast ka alla jõuda – selle aja jooksul jõudsid mu mõlemad hüppeliigesed mitmel korral välja väänduda. Samas pakkus matk suurepäraseid vaateid alpidele ja nendevahelistele küladele ning unustamatuid elamusi. Muidugi teeb matka eriliseks ka hea seltskond, ilma milleta oleks kindlasti raskematel hetkedel allaandmismõtted pähe tulnud.

Aktiivse puhkuse päeva vabal õhtul jõudsime ära käia ka Schladmingu keskuses, kus oli nii kalleid kui ka odavaid poode. Siin ka üks stiilinäide odavast poest.

Asadi aka Adidas

Uued muljed juba laagri lõpupoole.

“Kõik on uus septembrikuus”. Nii ka minul. Kõige suurem muutus suusataja jaoks toimubki treeningrežiimis. Kui suvel saab teha mitu trenni päevas või ühe trenni korral vabalt selle aega valida(niiet organism oleks puhanud), siis kooliminekuga muutub see kardinaalselt – trenni tuleb minna pärast sageli pikka ja väsitavat koolipäeva. Tihti vaevab trenni minnes motivatsioonipuudus kas siis väsimuse, halva ilma, igavate ja üksluiste radade või puuduva treeningseltskonna pärast. Sügiseste treeningute võtmemoment peitubki selles(vähemalt minu jaoks), kuidas suuta ennast sundida tegema igavaid rullitrenne Tartu lauskmaal ning kuidas planeerida rasked ja arendavad treeningud sellistele päevadele, kus eelnev koolipäev on kergem olnud, et treeningust ikka rohkem tolku oleks.

Õnneks on septemris, nagu aasatega juba traditsiooniks on saanud, kavas ka kaks võistlust – Võru roller ning kodune Sügisrulli võistlus -, mis treeningrutiini kindlasti head vaheldust toovad. Nende võistluste tulemusi pole ma küll kunagi väga tähtsaks pidanud, kuid aastast arengut saab nende põhjal siiski jälgida. Nina protokolli pistes paistab, et olen suutnud aastaga kenasti edusamme teha: mõlema võistluse läbimisaeg on tublisti paranenud. Koduvõistluse võit annab samas ka väga hea emotsionaalse laengu ning selle foonil on veidi lihtsam uuesti treeningrutiini sukelduda.

Nüüd tuleb veel nädala jagu oodata, kuni algab selle hooaja esimene välislaager Ramsaus. Õigupoolest ongi see laager olnud põhiliseks motivaatoriks, millega olen ennast sügisel trenni suutnud ajada(kui endal pole tuju olnud): peab veel veidi sileda maa trenni tegema, enne kui paradiisi lastakse :). Õpetajad, eelkõige klassijuhataja, pidid alguses šoki saama, kui neile oma laagri kuupäevadest rääkisin, kuid nüüdseks on õpetajatelt kõigilt luba laagrisse minna olemas. Jääb üle vaid õppealajuhataja jutule minna ning loota, et tal on hea tuju :D.Viimane nädal Eestis tuleb kindlasti väga kiire nii koolis kui ka treeningvarustuse poole pealt, sest suusad on vaja ka suveunest üles äratada ja selle hooaja esimesteks suusasõitudeks ette valmistada. Järgmise postituse üritakski juba mägedevahelt teha ning laagrimuljeid jagada.

Sellel suvel on Eestis ilm olnud pehmeltöeldes vilets – temperatuurid on madalad, sademeid tuleb mitme kuu normi jagu ning päikest ka ei paista. Eriti ebameeldiv on selliste tingimuste korral veel laagris viibida, kus 4 päevaga on praeguste ilmade jaoks sobilikud riided otsa saanud, sest pole sooje radiaatoreid, kus asju kuivatada. Nii tuligi täna enne hommiku trenni õudusega avastada, et jalga peab panema veel eelmisest korrast märjad uisusaapad –  ei ole just parim viis treeningu alustamiseks. Sellised sügisilmad on tekitanud aga augusti lõpuks juba suure suusatamisnälja, niiet ei jõua ära oodata, millal ükskord Ramsau mäestikulaagrisse sõita saaks.

Augusti esimeses laagris, nagu eelmises postituses mainisin, toimus ka ettevalmistushooaja esimene tõsisem võistlus, mis koosnes hommikusest jooksuvõistlusest ja õhtusest rullisõidust. Laagriväsimuse pealt ei olnud küll kõige kergem enesetunne, kuid kui eelmise aasta aega nii jooksus kui ka rullis 15 sekundiga parandasin, siis võis võistlusega üldjoontes rahule jääda. Suvel ei tohigi veel vorm väga hea olla, muidu võib tekkida liigne rahulolutunne ning ei pruugi jaguda motivatsiooni ja sportliku viha talviseks võistlushooajaks. Peale võistlust läks laager aga tõsises treeningrütmis edasi – raskeid mahutreeninguid jagus igasse päeva.

Kahe laagri vahel jätkus JK Tartu Tehaste Rahvaliiga hooaeg ning kätte jõudis üks hooaja tähtsündmusi – kohalik Tartu derby viimastel aastatel väga edukalt mänginud FC Veeriku vastu. Asjaga mitte kursis olnud inimestele võis olla päris huvitav vaatepilt, kus Tamme staadioni ümbrus oli autosid täis ning kuntsmuru väljakul ajavad kaks noortevõistkonda 200 pealise publiku ees palli taga. Nii palju pealtvaatajaid juba igale jalgpallimängule Eestis ei jõua ning tänu neile oli ka atmosfäär suurepärane. Kohtumine ise lõppes Tehaste jaoks edukalt – fännide silme all võeti 4:1 võit. Sellega kindlustasime ka pääsu Rahvaliiga play-offi. Alagrupi viimase mängu peab Tartu Tehaste võistkond 27. augustil ning võidu või viigi korral lõpetatakse alagrupp esikohaga, mis annab play-offideks parema asetuse. Võistkonna tegemised palliväljakutel on jõudnud vaikselt ka kohalikku meediasse ning siin väike uudiselõik eelmainitud Tartu derby kohta. http://gamma.nportaal.ee/?p=450

Peale laagri lõppu ongi aega veel paar päeva suvevaheaega nautida ning siis on juba 12. aastat järjest vaja koolipinki nühkima minna. Loodetavasti suudan kusagilt sahtlipõhjast mõned kadunud 11. klassi õpikud üles leida, muidu ilmselt uusi ei antagi :D. Septembrikuus on võimalik üritada Treffneri koolirekordit 2,1 km krossijooksus, millest eelmine aasta veel 2 sekundit vajaka jäi.

Lõpetuseks veel nõuanne neile, kes treeningpäevikut arvutis teevad. Soovitan soojalt teha seda kas internetikeskkonnas või siis salvestada erinevatele kõvaketastele, sest vabalt võib juhtuda, et ühel päeval lendab see fail arvutis vastu taevast, nagu minul nüüd juhtuski. Õnneks olin ma nädal varem treeningpäeviku koopia salvestanud teisele kõvakettale, niiet kaduma läks vaid üks nädal, kuid oleks võinud minna ka palju hullemini.

@PeeterKymmel: Laagri esimene treening oli soojooks, kus kohati uputas murakatest. Ilm on suvine ja Trysili mäesuusakeskus magaks justkui suveund.