Uudised

Ma kujutan ette, et Eestis on raske kujutada ette, et mõned siin naaberriigis suusatavad ja lausa võistlevad. Alanud nädala lõpp toob maailmakarikasarja avaetapi Gällivares, Rootsis, aga Eestis on sügis veel täies hoos ja viimane muruniitminegi mõnel pool tegemata 🙂 Eilne oli kolmas ja viimane võistluspäev siin Olosel ja mehed läbisid 15km vabatehnikas. Täpselt sama võistlusmaa on nädala pärast laupäeval kavas Gällivares, pühapäeval on teatesõit.

Eilseks oli laupäevane karge külm (-5*C) asendunud paarikraadise soojaga. Stardikoht oli taas kohe päris ees, täpsemalt 12. Kui suusapaaride hulgast oli libedaim välja valitud ja tegin mõned kiiremad liigutused soojendusel, siis oli enesetunne täitsa OK. Õhku tuli peale ja keha oli võistlemiseks valmis. Teadsin, et rada pole tõusude poolest teab mis raske ja palju on tasaseid lõike, kus tuleb võimsalt tõugata ja kiirus üleval hoida. Olime paar nädalat varem siin ühes lõigutrennis veidi üle minutisi sutsakaid teinud ja kavatsesin lihasmälust need head sooritused välja võtta.

Võistlus ise. Nagu eilegi, startisin 20 sekundit (stardiintervall on Soomes tihti 30” asemel 20”, et kõik võistlejad ikka enne pimedat sõitma pääseks :)) pärast soomlast Lari Lehtoneni, kelle lootsin sõidu käigus kinni püüda. 20 sekundit hiljem startis valgevenelane Mikhail Semenov, kes Vancouveri olümpial käis veel laskesuusatajana, kuid viimastel aastatel on püssist loobunud. Teadsin, et Semenov on vabatehnikas kõva ja ei üllatunud, kui ta mu esimese 5km kinni püüdis. Raja äärest tuli info, et Semenov on liider ja minul oli väga hea nüüd tema tuules sõita ja teda “vedurina” kasutada.

Raja tasastel osadel ja laskumistel oli mul võrdlemisi kerge ning sain taastuda, kuna tõusul vajutas ta päris korralikult. Teise ringi lõpus pääses ta mõnekümne meetriga eest ja kogu viimase ringi üritasin meeleheitlikult vahet kinni sõita. Tema ja Lehtonen, kelle ta kätte sai, ei olnud kordagi kaugemal kui 100m ja silmside aitas mul rohkem pingutada.

Lõppude lõpuks 15. koht, positiivne emotsioon ja hea lähtepositsioon hooaja alguseks. Kõigi kolme päeva protokollid on nähtavad siin.

Klipid raja pikimalt tõusult, minu stiilinäited: 1. ring ja 3. ring.

Tänase seisuga olen stardis nii Gällivares, kui ka Kuusamo kolmepäevasel minituuril.

Beitostölenis on Johaug kinnitamas Soome koondise peatreeneri sõnu, et Val Senalesi mäestikulaagris nähtu põhjal on just tema selle hooaja täht: seda nii Norras, kui ka kogu maailmas. Samamoodi mõjub kindlasti kõigile Trollidemaa elanikele rahustavalt, et Petter Northug on hooaega tugevalt alustanud ja pakub neile selgi talvel rohkelt positiivseid emotsioone. Bruksvallarna võistlustel näitas suurepärast minekut Daniel Richardsson, võites klassikadistantsi ja saavutades 15km vabatehnikasõidul (!) 2. koha.

Mina saan oma mätta otsast vaadates öelda, et sugugi pahasti pole ka minu hooaeg alanud. Täna võisteldi Olosel 10km klassikalises tehnikas ja pärast eilset so-so etteastet klassikasprindis, andis tänane lõpuks kindlustunde, et olen õigel teel.

Reedesel sprindil ei olnud veel eriti võistlemise tunnet ja logises siit-sealt nii kiiruslik tehnika, kui ka häälestus. Ma ei suutnud endale enne sõitu selgeks teha, kuidas täpselt rada läbida. Võin selle kokku võtta nii, et võistlus kontrollis mind. Ma ei olnud päriselt olukorra peremees.

Aga tulemuseks eelsõidus 30. koht. Kusjuures kaotus kiireimale oli umbes 10 sekundit, mistõttu ootasin pikalt pärast finišeerimist, et keegi mind TOP30-st välja lükkaks. Võistlejaid oli palju ja ei jõudnud päris kõikide tulemusi ära oodata, läksin tuppa oma veerandfinaali ootama. Vahepeal juhtus aga see, et kusagilt viimaste startijate hulgast oli kaks sportlast minust kiiremad ja langesin 32. Minuni see info kohe ei jõudnud ja läksin veerandfinaalsõiduks valmistuma (suusatama) mõned minutid enne, kui mulle püüti helistada ja teada anda, et võin pesema minna. Juhuslikult aga diskvalifitseeriti täpselt 2 võistlejat TOP30-st ja olingi jälle finaalidesse kvalifitseerunute seas. Minust läks see info kõik mööda, et ma vahepeal 32. olin ja enne starti imestasin, miks hooldemehed mulle järjepanu ütlevad: “Karel, olid ikka 30. Karel, said ikka edasi, tead jah?”

See selleks, veerandfinaal oli ikkagi minu jaoks liiga kiire. Jäin kohe teistest maha ja elu eest “kühveldades” ei suutnud kiirust üles saada.

Täna suutsin ühtlaselt hea kiirusega sõita kogu 10km ja tempo, mille täiesti ise valisin (eraldistart, ei pea teiste taktis kulgema), oli konkurentsivõimeline. Meeste stardijärjestus oli selline, et nö kuum grupp ehk 30 parimat FIS punkti alusel, startis esimesena ja olin seetõttu 13. startija. Ees polnud palju konkurente, aga siiski piisavalt kõvasid tegijaid, et vaheajapunktides liidriks minnes võis tempoga rahule jääda. Sõitsingi kogu distantsi mõnesekundise kaotuse või eduga liidrile, finišeerudes läksin sekundiga senise kiireima ette. Tagant tulid veel kuuma grupi tugevaimad sportlased, kuid vaid seitsmele hiljem startinule oli võimetekohane minu aega lüüa. Lõpuprotokollis leidsin oma nime 8. kohalt ja kaotus võitja Aleksei Poltaraninile 22 sekundit.

Saan sellele tulemusele ja sooritusele panna hea hinde. Tegu on võistlusega, mille võitmist või kus kaotamist ei saa suure kella külge panna, kuna enamusele osalejatest on tegu kontrollvõistlusega pärast pikka hooajaks valmistumist. Seetõttu ongi hea siit edasi minna, et minu enesekontroll näitas positiivseid märke!

Homme juba uus võistlus, kus 250 meest kihutavad 15km vabatehnikas.

Kuulmiseni!

Eelolev nädalavahetus on eriline ja tähtis. Ei, mul oli küll meeles isale helistada, see päev oli juba möödunud nädalavahetusel. Isegi Mardipäev vist toimus kunagi, pole sellega kursis. Jõuludeni on veel aega küll, rääkigu lelutootjad oma reklaamides mida tahes. Kõik murdmasuusatajad, kes oma seniste treeningute vilju maitsta tahavad, kogunevad selleks puhuks kolme Skandinaavia linnakesse: Beitostölen (NOR), Bruksvallarna (SWE) ja Muonio (FIN).

Aegu tagasi välja kujunenud traditsioone järgides korraldatakse neis suusakeskustes nädal enne maailmakarikasarja algust nö “esimese lume võistlused”. Kõik need keskused hoolitsevad lume olemasolu pärast võistluste ajaks ja soovitavalt juba nädalaid enne starte. Selleks tehakse lumekahuritega eelmise talve jooksul korralik mägi, kaetakse see saepuruga ja hoitakse nii üle suve. Lumetootmine on kallis lõbu, kuid tasub end kuhjaga ära, kui see toob järgmise talve hakul sadu suusatajaid kõikjalt üle maailma treenima ja võistlema. Võistluste osavõtumaksust koguneb kenake summa, kui igal päeval (reede-pühapäev) on võistlemas kuni 800 sportlast.

Eestlased on Muonio lähedal asuvas Olose suusakeskuses oma esimesi starte teinud juba vähemalt 15 aastat, tõenäoliselt kauemgi. Nagu meie jaoks, on ka enamuse ülejäänud rahvuskoondiste jaoks tegu katsevõistlusega: tugev sooritus tagab koha maailmakarika etapi stardis. Sama eesmärki kannavad teiste suusakeskuste korraldatud võistlused. Beitostölen on loomulikult norralalaste katsevõistluseks, samuti on seal tänavu prantslased. Tavaliselt on Norras stardis ka venelased, kuid tänavu pidasid nad oma võistlused maha juba läinud nädalavahetusel siit Muoniost veel põhja pool asuvas Inaris.

Bruksvallarna võõrustab lisaks rootslastele kanadalasi, sloveene, Tšehhi B-koondist ja veel mõnede rahvaste esindajaid. Muonio on rahvusvahelisuse poolest kõvasti üle ja siin on Soome, Eesti, Saksamaa, Poola, Tšehhi, USA, Kasahstani, Valgevene, Ukraina, Jaapani, Hispaania, Rumeenia ja Korea parimad. Lisaks veel erinevate riikide teise ešeloni tegijaid.

Kõigi kolme võistluse tulemused annavad mõningast aimu sportlaste võimekusest hooaja alguses ja treenerid hoiavad end kõigi võistlustega kursis.

Minul pole muud teha, kui ennast maksimaalselt realiseerida ja loota, et treenimise vili on kenasti küps, aga mitte veel toores!

Heade uudisteni!

Kell on 6.30, täna on neljapäev ja laagri teine puhkepäev. Neljapäevaga on mul aegajalt probleeme, kui välismaal viibin, eriti saksakeelsetes riikides. Reisimisest on mõned saksakeelsed sõnad ikka meelde jäänud ja lihtsamad laused dešifreerin enda jaoks arusaadavaiks. Mõnikord olen endale mõttes nädalapäevi meelde tuletanud: „Montag, Dienstag, Mittwoch, …hmm“ ja ei tule kusagilt seda neljapäeva. Täiesti müstiline, miks ei tule meelde. Edasi on jälle lihtne: „Freitag, Samstag ja Sonntag.“ Siis ma üritan mõelda neljapäeva peale, alustan lugemist nädala algusest uuesti ja uuesti, et hooga neljanda päevani jõudes aju mulle teada oleva sõna väljastaks, aga ei midagi. Tavaliselt juhtuvad sellised mõtted tulema trennis ja kui kedagi targemat läheduses pole, painab see küsimus mind trenni lõpuni.

Täpselt sama probleem oli mul umbes nädal tagasi siin Soomes. Sõitsin õhtupoolses trennis rahulikult ümber mäe, kui tabasin ennast mõttelt: „Maanantai, Tiistai, Keskiviikko,…mökk-mökk“ Ma suudan sellises olukorras küll mõelda ka muudele asjadele ja täiesti vabalt suusatada, aga selle neljapäeva juurde tuli mõte tagasi iga kuradima natukese aja tagant. Lisaks sellele, et nädalapäevi kiiresti ette lugedes kogemata „Torstai“ öelda, proovisin ma ka kogu tähestiku läbi käia, et proovida, kas mõne tähega tekib seos. Seda viimast võtet kasutan päris tihti, kui mõni nimi on meelest läinud, aga peaaegu keele peal. Igatahes, sellest suusatrennist tulin ma koju ja esimese asjana otsisin üles saatekava, et painajast lahti saada. Kestvusaladel peab arvestama võimalusega, et tundide viisi vabas õhus viibides tekivad mõtted 🙂

Päris pikalt jahusin põhimõtteliselt mitte millestki 🙂 Aga numbrid on need, mis räägivad kiretut keelt ja lõppenud 6 päeva treeningu kohta saab kirja panna 25h30min ja 315 suusakilomeetrit. Nädal algas 2 päeva kihutamisega, mille järel olin kaks päeva keskmise suurusega augus (väsinud), viies päev sisendas juba optimismi. Eile, tsükli viimasel päeval sõitsime Algoga viietunnise vabatehnikas ja käisime kõik selle kandi suusarajad kaks korda läbi. Enesetunne hea, ilm oli tuulevaikne, umbes 4 kraadi külma ja rada kõva – supertingimused. Tänane päev kulub puhkamisele.

Järgnev pilt minu suusakepi käepidemest pärast üleeilset kordustreeningut, kui füsioterapeut Ergo laktaadi mõõtmisel sõrme sisse veidi liiga suure augu tegi. Sõrme ja käepideme vahel oli ka kinnas, võite ette kujutada, kuidas see verest läbi ligunes 🙂

Kohtumiseni!

Esimese hooga tahaks öelda, et lund on JULMALT! Tegelikult oleksin siis oma hinnangus liialt mõjutatud eelmise talve kesisest lumepaksusest (pigem isegi selle puudumisest). Lund on kusagil 20-30cm jagu ja kunstlumest suusaring 4,5km. Loodusliku lumega kaetud pikematel matkaringidel on aga isegi klassikajälg sisse tõmmatud, kuigi heinatuuste on rajal palju, ei sega need suusatamist.

Kõik need suurepärased (jälle lasen end mõjutada eelmise talve võrdlusest) tingimused on meil Olose suusakeskuses, Rootsi piiri lähedal Lapimaal. Lendasime siia nädalapäevad tagasi ja täna on laagri esimene puhkepäev. Õnneks on siin vabal ajal “väga palju põnevat teha”, mistõttu kogu päev kulubki puhates :). Raamatuid olen selgelt vähe kaasa võtnud, sest Apteeker Melchiori triloogia 2 osa on juba läbi loetud ja vahepeal laenatud Tyler Hamiltoni rattaspordimaailma dopingupaljastustest nõretav “The Secret Race” kestis ka vaid mõne päeva.

Kuigi pealkirjast võib selline mulje jääda, ei hakka ma tänases postituses maailmamajandusest rääkima. Selline tendents kirjeldab kahjuks ka suusataja elu, vähemalt minu oma.

Alustan siis positiivsest ehk Ramsau laagri lõpust. Laagri teisel nädalal ei olnud ilmad teab mis ilusad, v.a. puhkepäev, kus sooja päikese käes sai poistega väiksemat sorti pinksiturniir tehtud. Endal sel päeval küll pingpongis väga välja ei tulnud, kuid peamine oligi lõõgastava puhkepäeva nautimine, et suudaks uuel nädalal jälle kõvasti trenni teha. Üleval liustiku peal tegime kahes trennis suusa peal ka juba kiiremaid liigutusi, kuid tulenevalt kõrgusest olid kreatiinfosfaatidevahelised pausid väga pikad. Õhtustes trennides oli mitu päeva järjest korralik andmine. Imitatsioonitrenni lõpetuseks tegime sel korral kolm 5minutilist intensiivset lõik Wassbergi tõusul, kus püstitasin imitatsioonitreeningu kohta võimsa isikliku rekordi. Kuna lihas oli puhkepäeval vägagi hästi ära taastunud, oli õhtust immitrenni lausa lust teha. Järgmisel õhtul oli kavas laagri teine ja ühtlasi ka viimane tõusutrenn. Seekord läbisime tõusu klassikarullidega ühe korra, kuid pikemalt kui eelmine kord, nii et minul tuli 48 minutit järjest paaristõugetega mäest „üles ronimist“. Laagri viimane treeningpäev oli juba rahulik, mis võimaldas Ramsaus valitsevast imelisest õhustikust viimast võtta. Kojusõit läks suuremas osas tõrgeteta, kuigi lennuk hilines ligi tunni ning Tallinn-Tartu bussi peale oli lennujaamas ühele vabale kohale 9 tahtjat – suutsin olla kiire otsustusvõimega ning seega saingi esimest korda nautida sõitu uue SEBE bussiga, kus igale reisijale on olemas telekas/tahvelarvuti. Selliselt läheb 2,5 tunnine bussisõit tõesti kiiresti.

Tagasi koju jõudes tuli ennast kiiresti koolilainele ümber lülitada – esmaspäevast ootasid juba esimese perioodi arvestused. Esimene, ühiskonnaõpetuse, arvestus tehtud ja kerge jõusaali treening tehtud, läksin koju, et järgmiseks päevaks mahukat ajaloo materjali omandada. Tundsin ennast üsna viletsalt ning ka kraadiklaas näitas kerget palavikku. Ei teinud sellest suurt välja, tegin tavapärase haiguseelse profülaktika ning lootsin, et ehk läheb öösega see üle. Kuna õppimine sellise enesetundega oli raskendatud, otsustasin, et õpin hommikul enne arvestust edasi. Hommikul kell kaheksa ärgates oli enesetunne aga eriti sant ning palavik oli tõusnud üle 39 kraadi. Võtsin rohtu ning otsustasin, et magan edasi ja lähen teen arvestuse ikkagi ära nende teadmistega, mis mul selleks hetkeks olid. Järelarvestused oleksid leidnud aset Levi lumelaagri ajal, seega ei saanud endale tegematajätmist lubada. Arvestus, arvestades olukorda, läkski üsna hästi, kuid viimase poole tunni jooksul tõmbus keha nii krampi, et isegi kirjutamisega oli raskusi. Koju jõudes tuli tõdeda, et palavik oli tõusnud juba peaaegu 40 kraadini. Viskasin ennast voodisse pikali ning sealt ei tõusnud ma enam väga pikka aega. Tuli välja, et minu Ramsau laagri toanaabril on samade sümptomitega haigus, mis algas ainult päev varem. Seega oli olemas veidikenegi infot, et kuna võiks paremaks minna ja üle 40 kraadine palavik lõpuks kaduda. Kuid seda me ootama jäimegi. Ühtäkki oli kaasvõitleja seisukord halvenenud sedavõrd, et ei olnud pääsu kiirabiga haiglasse sõitmisest. Kuuldes, et olukord on nii hull(loogiliselt võttes pidi see sama asi minuga päev hiljem juhtuma), pöördusin koheselt EMOsse. Sealne valvelauatöötaja oli väga ebameeldiv ning lõpuks surusin peaaegu vägisi ennast haiglasse sisse, et vajalikud analüüsid tehtaks. Peale põletikunäitaja olid kõik asjad täiesti normis, mind suunati edasi Nakkushaiguste Kliinikusse, kus ma olen praeguseni. Palavik on lõpuks kadunud ning endalegi inimese tunne tagasi tulnud, kuid kahe haigla(Tartu ja Tallinn) arstidel pole endiselt õrna aimugi, mis haiguse need kaks suusatajat Austriast kaasa tõid. Samas vaadates praegust enesetunnet loodan, et organism on haigusest võitu saanud ning arstid lubavad mind peatselt haiglast koju!

Tere!

Ma pole oma tegemisi tükk aega kajastanud, aga lühike kokkuvõte minu suvest on selline:

Suve algul treenisin koos Algo, Raido, Anti ja Rasmusega, aga 9. juulil läksin ajateenistusse Staabi- ja Sidepataljoni. Kuna vastasin Olümpiakomitee vastavatele kriteeriumidele, pidin läbi tegema vaid sõduri baaskursuse (tavapärase 8 kuu asemel). Selle 11 nädala jooksul minu sportlik ja eelkõige erialane vorm kindlasti ei paranenud, kuid pöördumatuid kahjustusi ka ei tekkinud. Väeosas sain joosta ja jõusaalis käia, kuid kaitseväe väljaõpe oli aeg-ajalt nii väsitav, et trennid jäid lühikeseks. Nädalavahetustel pääsesin linnaloale, et Otepääle sõita ja heades tingimustes korralikult treenida. Esimesel kahel nädalal ei pääsenud küll üldse välja ja paaril järgneval nädalal oli luba vaid 1-päevane, kuid lõpuks anti luba terveks nädalavahetuseks.

Nii ma siis sõitsingi igal võimalusel Otepääle, et võimalikult palju tugevaid trenne teha. Oli nädalavahetusi, kui trennis oli päris hea tunne, aga ka selliseid, kui motivatsioon oli nullis. Need olid nädalad, kui olin 4-5 päeva metsas välilaagris veetnud, magamata ja igalt poolt valutas.

Long story short – Kaitseväes veedetud aeg oli meeldejääv ja kaasvõitlejatega sai palju huumorit, aga suusataja suvisesse ettevalmistusse see kõige paremini siiski ei sobi.

Tänaseks olen 3 nädalat väljaspool pataljoni müüri olnud ja ennast uuesti suusatamise lainele viinud. Kohe järgmisel päeval pärast väeosast väljumist liitusin koondise laagriga Otepääl. Laagri olulisim trenn oli 3,5h kestnud imitatsioonitreening Tehvandil. Sujuvalt kasvava intensiivusega trennis kogunes üle 35km ja tundsin end üllatavalt inimese moodi.

Nädal tsiviilelu ja treeningutega harjumiseks ning 1. oktoobril läksime koondisega Ramsau laagrisse. Ramsau laager oli üsna tavapärane: hommikused treeningud 2700m kõrgusel liustikul ja pärastlõunased “mustamulla” trennid elamiskoha juures 1100m peal. Laager kujunes kardetust oluliselt edukamaks ja mul on eelseisva hooaja osas ainult positiivsed ootused! Elus esimest korda sõitsin oru põhjast Pichlist kuni liustiku tõstukijaamani ainult paaristõugetega. Numbrites tähendas see 1h30min, 14km ja umbes 1000m tõusu (700m – 1700m).

Praegu kõik, uus postitus tuleb kindlasti üsna pea.

Karel