Passo Lavazes on väike lasketiir, aga seal lastakse laserrelvadega elektrooniliste märkide pihta. Lisaks sellele pole ma siinkandis ühtegi veidigi pilukil silmadega inimeselooma trehvanud. Kuna eile, vastlapäeval, oli treeningplaanis puhkepäev, siis ei saanud ka suusaliugu lasta: magan järgmise aasta ilma linadeta :).

Vaba päeva puhul sõitsin bussiga alla Cavalese linnakesse, plaaniga sealt edasi kõrvalkülla Predazzosse minna. Cavaleses ootasin Predazzosse sõitvat bussi, mis jäi väga palju hiljaks. Löönud sellele plaanile käega, olin bussipeatusest juba liiga kaugele kõndinud, kui buss lõpuks ligi 30 minutit hiljem saabus. Seega tuiasin paar tundi Cavaleses. Väikese platsi peal tutvustas Karhu oma järgmise aasta suusamudeleid.

Kõikjal poodide akendel ja tänavapildis on väikeseid lipukesi nädala pärast algava suusapeoga seoses. Muuhulgas leidsin sellise kompositsiooni. Lippude kasvulava:

Hommikupooliku lõpetas üks tõsiselt maitsev pitsa. Bussiga tagasi hotelli sõites sattus piduriks üks kolmerattaline, mis vedas lumekoristusmasinat. Võimalik, et kolmerattalise mootor on nõrgem, kui masinal, mida ta vedas.

Täna hommikul sööma minnes avastasin, et buffeelauas oli ainult üks müslikauss. Eile oli hotellis veel üks suurem seltskond, aga tundub, et hetkel olen siin ainus elanik. Lõunaks tuleb söögisaal rahvast täis, sest pühapäevasuusatajad einestavad pärast trenni siin, aga muul ajal on väga vaikne.

Karel

Lõpuks on mul nii igav, et võtan vaevaks mõned pildid üles riputada ja nende kohta paar sõna kirja panna. Olen alates 7. veebruarist Itaalias laagris ja valmistun Val di Fiemme MMiks. Tegelikult elangi ma MMi suusaradadest vaid “kiviviske kaugusel” mäe otsas. MMi rajad on umbes 900m kõrgusel merepinnast, Passo Lavaze suusakeskus ja minu hotell asuvad 1800m peal. Tänases trennis käisin ära siinsete radade kõrgeimas punktis, mis oli 2080m ja võrgustiku madalaim punkt peaks olema umbes 1700m.

Bucaneve hotellis on kõik vajalik õnnestunud laagriks: voodi ja söök. Suuski käin tegemas naaberhotellis, kuna Bucaneves suusaruumi pole.

Lund pole siin täpselt nii palju, et rajad on suurepärased ja natuke jääb ülegi. Esimesel kolmel päeval oli taevas pilvitu, täna sajab kerget lund.

Ja muidugi jääb igasse ilmakaarde supervaade. Vaatest olulisem on igapäevaselt suurepärases korras hoitud suusarada, kokku ligi 80km!

Passo Lavazesse jõudmiseks lendasin Münchenisse ja sealt tulin 3 erineva rongiga lõpuks bussiga lõpp-sihtkohta. Münchenis oli ka veidi lund sadanud.

Millalgi sõitsin mööda Kneissli tehasest. Ei tea, kas seal midagi praegu ka tehakse. Kiire guugeldamine andis peamiselt vastuseid mingi pankroti ja muude jamade kohta.

Passo Lavaze on minu koduks kuni MMi alguseni. Jäänud veel umbes 10 päeva treeninguid.

Mõned pildid ka Sotši suusakeskusest, kus 1.-3. veebruarini MK-etapp toimus. Ehitus käib täie hooga ja ööpäev läbi. Anti jalutab selle taustal sööma.

Sellistes palkmajades elame tõenäoliselt ka järgmisel aastal OMi ajal. Bobcatidega sõita ei saanud, kuid igapäevaste tugevate lumesadude tõttu olid need pidevalt töös. Pildistamise päev oli harukordselt pilvitu.

Vaade meie majakese ukse eest. Pole paha päeva algus 🙂

Peamine transpordivahend sportlasküla ja umbes 500m kaugusel asuva suusastaadioni vahel oli suur mootorsaan. 500m pole pikk maa, kuid suusastaadion asus oluliselt kõrgemal ja sinna kõndimine oleks lihase kohe kangeks teinud.